pühapäev, 28. juuni 2009

Bang, bang, Gavrilo Princip.

Mul pole kavatsust hakata pikemalt targutama teemal 'Vabadussammas', ei somaalia piraatidest, ei laulu-ja tantsupeost ega Michael Jacksoni ootamatust lahkumisest (mis muidugi on kahetsusväärne). Neist on liigagi palju juba kirjutatud.

Vahest on täna muudki, millest kirjutada ning mida mäletada.. khm - mälestada, st. Niivõrd mitte seda, et täna aastal 1820 tunnistati tomat mittemürgiseks taimeks, kuivõrd sündmust, mis muutis maailma (28.06.1914).
Enda isekatest motiividest johtuvalt viitan siinkohal oma ebajumalatele - bändile nimega Franz Ferdinand. Austusest sündmuse vastu, tänu millele (kui selle eest tänada üldse saab) nad oma nime said, on nad ka tänast kuupäeva tabava laulu valmis meisterdanud.

Meenutame siis ertshertsogit.

Pisikese ajalootunni tänase päeva kohta võite leida siit:

''It's June the twenty-eighth
The seventh was for me..''
(Franz Ferdinand - Bang Bang)

Kuningas on surnud. Elagu kuningas!

Siin me oleme.

Niipea vist ujuma ei saa. Jälle sajab.  Kuigi  oleks see justkui alles üleeile olnud, kui päike lõõmas ja sundis inimesi järve seltskonda ihalema.
Ajaa. See ju oligi üleeile. Ei saa ütleda, et ise järvest kõrvale oleksin jäänud; liitusin nende kümnete võõrastega ja kümnete kohalikegagi, kes oma varbad liiva olid surunud või suvemõnusid kaldal nautisid. Kahjuks või õnneks ma ise vette ei jõudnud, küll aga käis seal ära minu suur varvas. Jahe tundus. Selle eest nautisin päikesevanni ja ootamatut seltskonda.
Või mis ootamatu ta nüüd oligi. Juba varem mainitud O.W. G. andis endast ja oma soovist tutvuda lähemalt siinsete kohalike olude ja inimestega teada ning avastas, et ta sõbrad-sugulased-võõrustajad paiknevad minu kodulinnakesest üksnes mõne kilomeetri kaugusel. Niisiis tulin talle kenasti vastu ja tutvustasin teda Peipsile. Tuli välja, nad olid juba eelmisest õhtust väga lähedalt tuttavad. Seda enam - tutvuda olid jõudnud nad kolmekesi, kaasates teksapüksid. Telefon, vaeseke, olevat viimasel hüppehetkel kaldale heidetud.
Õnne kombel juhtus üheks rannasolijaks ka L, keda samuti isiklikult tutvustada sain.
Mul tuli just meelde, et kohalik ''maaelu''-ekskursioon sai alguse kolmapäeval aiamaa kastmisega. Mis sest, et linnast - töö tahtis tegemist. Aga ei maksa pealinlasi alahinnata - mõned suudavad ilmutada äärmist vastutulelikkust, isegi kui see nõuab varbaidpidi märjas mullas kastekannuga patseerimist või tolmurullide, kõhuli  põrandal, tagaajamist(viimasega tegelesin ma siiski, hoolimata säärasest eneseohverdusest, ise). Jäsemed ei kukkunudki taolise ettevõtmise peale küljest ära; ise nägin, neljapäeval bussijaamas olid veel täitsa alles. Suvitaja sai tervena koju saadetud.
Vastukaaluks tutvustati mulle seni kuulmatute spordialade kõrval (antud juhul MMA) aga uut huvitavat muusikat. Ja nüüd oleks õige aeg siin üks näide tuua. Ehk tuleb hea muusikaga päike ka tagasi.. varsti. Homme?

Theory Of A Deadman - Save the Best for Last

kolmapäev, 24. juuni 2009

Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas?


''... Ja Vanaisa täitis nende palve ja õnnistas nende otsust. Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku, ja kui Hämarik paneb kustuva päikese armsama kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus, ja Hämariku põsk punetab ja peegeldub roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutab uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks nurmed kõige kaunimate lilledega ja ööbikud hüüavad naljatades liiga kaua Koidu rinnal viibivale Hämarikule: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!"

See päev on nüüd mööda saanud. Ilma sajuta ning oma legendi vääriliselt. Nii ilusa loo lihtsalt pidi ära märkima.

teisipäev, 23. juuni 2009

'Suve valgeimal ööl pole tahtmist tähti mul lugeda..'

Shanon'i ja ''Üksindusega'' mu järgneval postitusel peale eelmainitud fraasi midagi ühist ei ole, et te teaksite. Aga täna pimedaks ei lähe, homme ka kindlasti mitte. Ilusat jaani.

Laupäev

Nagu mainitud, pidin varem tõusma ja kaheksaks juuksuri juurde sõitma. Jätsin tema põõsad, aiapostid ja muud ette jääda võivad asjad terveks ja alles, kusjuures. Ja sain rullid pähe, et kord uuesti sinna sõita ja õhtul soenguga olla.
Olin ka. Ootamatud ja oodatud sugulased olid kohale tulnud, et seda sündmust oma silmaga kaeda. Ja ei nemad ega mina pidanud pettuma - sain lubatud metalli/medali ja kõiksugused muud tänavad ja uhkeid sõnu kandvad paberid. Uhke tunne oli endalgi. Teistel ka; kas või inimlikust edevusest oma paari aasta uhkeimas rõivastuses nii paljude inimeste ees istuda ja kiidusõnu kuulda. Ma avastasin, et olen vist liiga hellik. Ei olnud plaanis keset kõnesid ja meie esimese klassi videot vesistama hakata ja käeseljaga meiki pühkida. Osad kõrvalistujad hoopiski jälgisid külma kõhuga (või isegi veidi kohatult itsitades) aktuse kulgu. Pehmeks läinud, ma ütlen.. Või liiga edev. Kes seda teab. Aga õp. Reeda jutus oli mingi toon või mõte, mis mõjus.
Muidu oli kõik väga šikk ja ilus. Pikk küll, aga ilus. Oli ka üllatajaid, kes mind meeles olid pidanud ja oma lilleoksa edastasid, tänud neile. Ja rõõm oli saada õisi ka nendelt, kellelt ootasin. Pildi peale jäin ka, aga paremad ja huvitavamad pildid on alles teel.
Õhtul, vastupidiselt traditsioonilisele lõpuõhtule, läksime hoopis linna jaanituld tunnistama. Ja tantsima. Kella kolmeks öösel oligi mu tähtis päev seljataga.

Pühapäev möödus rahus ja vaikuses. Valmistusin järgnevaks.

Esmaspäev

(Võilillelehed, trühvlid ja popcorn ehk kuidas Deivi pealinna väisas pt 2. )

Kui ma seni arvasin, et laupäevane tõusmine oli liiga varajane, siis esmaspäev algas lausa öösel. Okei, okei - kell 6.00, et seitsmesele bussile jõuda. Kolm tundi tüütut ja pikka loksumist läbi Tudulinna, Rakvere ja kõikvõimalike muude vahvate kohtade, kuni ühel hetkel astusin Tallinna bussijaamas sõiduki pealt maha, kleit näpus ja kotid-kompsud teises käes. Lahked ja toredad tuttavad (tegelikult küll ainsuses) ei olnud mind alt vedanud ja tervitasid laia naeratusega. Autoga oli neid asju edasi transportida juba poole lihtsam. Lahkus oli lausa nii piiritu, et sain peale mõneajalist telekavaatamist ja maast-ilmast jutu puhumist ka kleidi selga tõmmata ja ennast valmis seada (olin vahepeal valmistunud selleks, et pean seda toimingut kusagil kohviku tualetis ajama). Ja siis eskorditi mind uhkelt Kadriorgu, kus ootasid teised kümned ja kümned noored geeniused, medalistid ja ajuhiiglased, kes end mingil moel oma kooli ajalukku kirjutanud on. A. oli seal, nagu mainitud - tore, vähemasti oli mul, kellega rääkida ja muljeid vahetada. Härra ja Proua President, muide olid ka, ja teised tähtsad kuulsused. Jagati roose, booli, tänusõnu, käepigistusi.
Niisiis. Ja kes tahab teada, mida pakutakse presidendi vastuvõtul, siis ma võin anda väikese ülevaate:

  • salatiks värsked lilla aedsalati lehed, võilillelehed, mingi taime idud, garneeringuks kurgitükid ja poolikud maasikad. Ilma maitseaineteta.
  • soojaks roaks keedukartul tilliga, kalarullid (miski filee, kuid luud olid sees), hautatud brokoli, koos mingite teiste juurikate, herneste ja kanaga, maitsestatud(arvatavasti karriga); jahukaste seentega (mingit liiki pisikesed riisikad, rohkem ei süvenenud)
  • joogiks Vichy pudelivesi
  • magustoiduks šokolaadimaius ja küpsisemaius kamavahuga (mõlemad suuruses ca 2x2 cm)

Sel ajal, kui me sõime, esines Liisi Koikson.
Peale ühispilte võisime koju minna. Kuna reportereid ja kaameramehi oli palju, võisite sündmusest ülevaate saada kusagilt meediakanalitest. Ma siiani ei tea, kes /kust oli too naine, kes minuga intervjuu tegi. Nujh.
Mina sain veidi aja pärast tagasi tavariietesse ja jälle telekat vaadata. Trühvlid selle kõige eest andsin oma vastuvõtjale edasi. Talle meeldisid, tore. Et aga võõrustajal oli õhtupoolik kinni, jätsime taasnägemiseni. Seega suured tänud, R. K!

Bussini oli aga aega, mistõttu viisin oma kotid bussijaama hoiuruumi ja T. K., kes viimase pealinnas käigu ajal ootamatult (tervislikel põhjustel) kadunuks jäi, oli nõus seda meeldivalt sisustama. Tookordne aeg sai tasa tehtud ning täidetud samad plaanidki. Suundusime suurde pimedasse saali, kus oli suur helendav sein ja jälgisime, suu ammuli (või siis Sprite'i ja popcorni täis) ''Öö muuseumis 2''. See oli ajaliselt ainus sobiv film. Aga vahva oli, naerda sai. Lihtne meelelahutus. Hoolimata T. katsetest mulle huvitav bussisõit organiseerida, andsin oma allesjäänud Sprite'i topsi ära ja leidsime suure tagaajamise peale toa, mis meilt paar münti nõudis, kuid elu palju kergemaks tegi.
Täpsus oli omal kohal ja just bussi tuleku ajaks jõudsime trammiga kohale. Tänasin kõige eest ja lipsasingi mürisevasse masinasse. Kolm tundi ootas ees..
Buss oli puupüsti täis. Saatus arvas, et jätab ühe koha mulle siiski vabaks. Ju olin siis määratud tuttavaks saama O.W. G-ga, kes juhtumisi sõitis pühadeks minuga samas suunas, teadmata ise, kuhu ta tuttavate poolt kutsutud oli. Kolm tundi möödusid videosid vaadates, jutustades ja head muusikat kuulates. Elagu inimesed, kes läpakaid kaasas kannavad, aitäh. Vahepeal sai Rakvere peal ringi joostud ja taas üht ruumi taga aetud. Küll O.W-l, sest mina olin ettenägelikum olnud.
Saanud Mustvees maha, jätsin nägemiseni ja muhelesin, sest oli tasemel päev olnud. Ausalt.

laupäev, 20. juuni 2009

''TAO JA TEE''

#13

TEE MIDA SUUDAD
ANNA MIS ANDA
AITA KUS SAAD
OLE KES OLED
TÄNA VEEL JÕUAD
HOMME ON HILJA
(Valmar Adams)

Mitte ainult tänaseks ja mitte ainult meile pole need sõnad. Need on igaks päevaks, eluks täna ja edasipidi.

Hommik algas vara. Kella kaheksaks pidin juuksuri juurde sõitma; täna on nende tõsine defitsiit - ikkagi kolmed lõpetamised. Siis paistis veel päike. Hetkel möllab väljas äikesevihm. Õhh. Ei meeldi mulle see ilm.

Üheksandikel algas 15 minutit tagasi aktus. Pisike isekas lootus sosistab kusagil mõttes, et ehk õhtul on ilm parem kui praegu.

Et täna kingitavad tiivad märjaks ei saaks...


reede, 19. juuni 2009

Läki leevikestele laulu õpetama!

#12

Nagu lubatud, jätkuvad minupoolsed harivad fauna-temaatilised loengud. Täna siis kokkuvõtva pealkirja all ''Loomade kuulmine''. Taaskord lähtume teaduslikest uuringutest ning eksperimentidest. Teadus teatavasti on tänapäeva ebajumal, seda peab ju uskuma.
Ühesõnaga.

Kas SINA teadsid, et...

...  on korda läinud dresseerida lepamaime ja huntkalu nii, et nad reageerivad isegi võnkumistele, mille heliallikad asuvad õhus - viled, tornikellad, inimhääl jne.  (lepamaimud-imeloomad on mingid karmid tegijad, ma vaatan - toim.)

... koerad on võimelised üldise kõla järgi eristama ka üksikuid öeldud sõnu, kuigi nad ei suuda vahel eristada ühtemoodi kõlavaid sõnu, nagu ''vilja'' ja ''välja''.

... mõned laululinnud suudavad omandada nende liigile võõrast lauluviisi. Näiteks koduvarblased, kes kasvasid üles kanaarilindude puuri läheduses, hakkasid ka kanaarilindude moodi laulma. Leevikesele on koguni võimalik õpetada lihtsamat lauluviisi.
(Prof. K. Ramul ''Loomapsühholoogia'')

Rääkides leevikeste laulma õpetamisest, siis samast kunstist on juttu ka selles raamatus, mille lugemisega ma hiljuti algust tegin. Seal räägib autor, kuidas üks tüdruk peab igal pärastlõunal leevikestele lauluviise vilistama, et viimased sama meloodiat siristaksid.
Nii kahju, et praegusel aastaajal neid roosakõhulisi laulvaid tombukesi puuokstel ei istu. Kui istuks, oleks üsna tõenäoline, et paari nädala pärast lõõritaksid nad kõik viisil ''...jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi..''
Nii vahva oleks!

Seniks, kuni me talve ootame, et leevikesi näha, edastaksin tervitused Sulle, unistaja,  kes Sa mu diafragma aktiivse tegevuse eest tänase päeva jooksul  hoolitsenud oled ja mind hommikust peale luksuma oled ajanud. Ega mõtteid saa kinni keerata, tõsi. 
Peaasi, et ma veel komistama ei hakkaks..

neljapäev, 18. juuni 2009

Kuidas rotid vikerkaart näevad?

#11

Täna räägime faunast. Õigupoolest peatume hetkeks loomapsühholoogial. Iseasi, mida nende teadmistega nüüd ülepea ette võtta, ent ma ei tahagi väita, et iga mu postitus mõnele maailmapäästvale innovaatilisele doktriinile pretendeeriks. Ei, kaugeltki mitte. Nii et, minu poolest võite järgneva ka sisutuks udujutuks lugeda.
Igatahes.

Paljud teist teadsid, et ...

... mesilased eristavad kollast sinisest ja hallist, kuid ei suuda eristada sinist violetsest või purpurpunasest ega punast tumehallist. Neid on kerge dresseerida teatava kindla värvusega seotud toitu otsima, kusjuures valguse intensiivsuse muutumine neid üldse ei sega.

... värvuste nägemine esineb ka mõnedel kalaliikidel, näiteks lepamaimul ja ogalikul, keda on samuti võimalik õpetada toitu otsima seoses teatava värvusega. Ka neid ei sega sealjuures valguse tugevuse varieeruvus. Erinevalt inimesest, ei tee lepamaim ja ogalik vahet punase ja violetse vahel, kuid nende silmad on tundlikud ultraviolettkiirte suhtes.

... kaladel esineb nähtus, kus kahe erineva värvi segamisel nähakse hoopis mingit kolmandat, näiteks punase ja kollase segamisel oranži, punase ja sinakasrohelise segamisel halli jne.

... värvuste nägemine esineb ka lindudel, vähemalt päevase eluviisiga lindudel, nagu tuvidel, kanadel jt. Tuvi suudab eristada kuni 20 erineva pikkusega valguslainet (20 erinevat värvust; inimesel on see arv 150-160).

... kassid, siilid, rotid jt on tõenäoliselt täiesti värvipimedad. Siia juurde kuuluvad ka pullid, keda igasugune rohkem või vähem punane ese täiesti külmaks jätab, kuni seda ei lehvitata. Katsed on näidanud, et arvamusel, nagu ärritaks pulle punane värvus, puudub igasugune alus.

(Põhineb K. Ramul'i populaarteaduslikul teosel ''Loomapsühholoogia'')


Nõnda siis selleks korraks. Järgmises tunnis räägime kuulmisest.


Seniks, minge oma kiisude juurde ja paluge neil valida, kumb pluus sobiks paremini: kas taevasinine või lõheroosa; vaadake, mida nad ütlevad.