Shanon'i ja ''Üksindusega'' mu järgneval postitusel peale eelmainitud fraasi midagi ühist ei ole, et te teaksite. Aga täna pimedaks ei lähe, homme ka kindlasti mitte. Ilusat jaani.
Laupäev
Nagu mainitud, pidin varem tõusma ja kaheksaks juuksuri juurde sõitma. Jätsin tema põõsad, aiapostid ja muud ette jääda võivad asjad terveks ja alles, kusjuures. Ja sain rullid pähe, et kord uuesti sinna sõita ja õhtul soenguga olla.
Olin ka. Ootamatud ja oodatud sugulased olid kohale tulnud, et seda sündmust oma silmaga kaeda. Ja ei nemad ega mina pidanud pettuma - sain lubatud metalli/medali ja kõiksugused muud tänavad ja uhkeid sõnu kandvad paberid. Uhke tunne oli endalgi. Teistel ka; kas või inimlikust edevusest oma paari aasta uhkeimas rõivastuses nii paljude inimeste ees istuda ja kiidusõnu kuulda. Ma avastasin, et olen vist liiga hellik. Ei olnud plaanis keset kõnesid ja meie esimese klassi videot vesistama hakata ja käeseljaga meiki pühkida. Osad kõrvalistujad hoopiski jälgisid külma kõhuga (või isegi veidi kohatult itsitades) aktuse kulgu. Pehmeks läinud, ma
ütlen.. Või liiga edev. Kes seda teab. Aga õp. Reeda jutus oli mingi toon või mõte, mis mõjus.
Muidu oli kõik väga šikk ja ilus. Pikk küll, aga ilus. Oli ka üllatajaid, kes mind meeles olid pidanud ja oma lilleoksa edastasid, tänud neile. Ja rõõm oli saada õisi ka nendelt, kellelt ootasin. Pildi peale jäin ka, aga paremad ja huvitavamad pildid on alles teel.
Õhtul, vastupidiselt traditsioonilisele lõpuõhtule, läksime hoopis linna jaanituld tunnistama. Ja tantsima. Kella kolmeks öösel oligi mu tähtis päev seljataga.
Pühapäev möödus rahus ja vaikuses. Valmistusin järgnevaks.
Esmaspäev
(Võilillelehed, trühvlid ja popcorn ehk kuidas Deivi pealinna väisas pt 2. )
Kui ma seni arvasin, et laupäevane tõusmine oli liiga varajane, siis esmaspäev algas lausa öösel. Okei, okei - kell 6.00, et seitsmesele bussile jõuda. Kolm tundi tüütut ja pikka loksumist läbi Tudulinna, Rakvere ja kõikvõimalike muude vahvate kohtade, kuni ühel hetkel astusin Tallinna bussijaamas sõiduki pealt maha, kleit näpus ja kotid-kompsud teises käes. Lahked ja toredad tuttavad (tegelikult küll ainsuses) ei olnud mind alt vedanud ja tervitasid laia naeratusega. Autoga oli neid asju edasi transportida juba poole lihtsam. Lahkus oli lausa nii piiritu, et sain peale mõneajalist telekavaatamist ja maast-ilmast jutu puhumist ka kleidi selga tõmmata ja ennast valmis seada (olin vahepeal valmistunud selleks, et pean seda toimingut kusagil kohviku tualetis ajama). Ja siis eskorditi mind uhkelt Kadriorgu, kus ootasid teised kümned ja kümned noored geeniused, medalistid ja ajuhiiglased, kes end mingil moel oma kooli ajalukku kirjutanud on. A. oli seal, nagu mainitud - tore, vähemasti oli mul, kellega rääkida ja muljeid vahetada. Härra ja Proua President, muide olid ka, ja teised tähtsad kuulsused. Jagati roose, booli, tänusõnu, käepigistusi.
Niisiis. Ja kes tahab teada, mida pakutakse presidendi vastuvõtul, siis ma võin anda väikese ülevaate:
- salatiks värsked lilla aedsalati lehed, võilillelehed, mingi taime idud, garneeringuks kurgitükid ja poolikud maasikad. Ilma maitseaineteta.
- soojaks roaks keedukartul tilliga, kalarullid (miski filee, kuid luud olid sees), hautatud brokoli, koos mingite teiste juurikate, herneste ja kanaga, maitsestatud(arvatavasti karriga); jahukaste seentega (mingit liiki pisikesed riisikad, rohkem ei süvenenud)
- joogiks Vichy pudelivesi
- magustoiduks šokolaadimaius ja küpsisemaius kamavahuga (mõlemad suuruses ca 2x2 cm)
Sel ajal, kui me sõime, esines Liisi Koikson.
Peale ühispilte võisime koju minna. Kuna reportereid ja kaameramehi oli palju, võisite sündmusest ülevaate saada kusagilt meediakanalitest. Ma siiani ei tea, kes /kust oli too naine, kes minuga intervjuu tegi. Nujh.
Mina sain veidi aja pärast tagasi tavariietesse ja jälle telekat vaadata. Trühvlid selle kõige eest andsin oma vastuvõtjale edasi. Talle meeldisid, tore. Et aga võõrustajal oli õhtupoolik kinni, jätsime taasnägemiseni. Seega suured tänud, R. K!
Bussini oli aga aega, mistõttu viisin oma kotid bussijaama hoiuruumi ja T. K., kes viimase pealinnas käigu ajal ootamatult (tervislikel põhjustel) kadunuks jäi, oli nõus seda meeldivalt sisustama. Tookordne aeg sai tasa tehtud ning täidetud samad plaanidki. Suundusime suurde pimedasse saali, kus oli suur helendav sein ja jälgisime, suu ammuli (või siis Sprite'i ja popcorni täis) ''Öö muuseumis 2''. See oli ajaliselt ainus sobiv film. Aga vahva oli, naerda sai. Lihtne meelelahutus. Hoolimata T. katsetest mulle huvitav bussisõit organiseerida, andsin oma allesjäänud Sprite'i topsi ära ja leidsime suure tagaajamise peale toa, mis meilt paar münti nõudis, kuid elu palju kergemaks tegi.
Täpsus oli omal kohal ja just bussi tuleku ajaks jõudsime trammiga kohale. Tänasin kõige eest ja lipsasingi mürisevasse masinasse. Kolm tundi ootas ees..
Buss oli puupüsti täis. Saatus arvas, et jätab ühe koha mulle siiski vabaks. Ju olin siis määratud tuttavaks saama O.W. G-ga, kes juhtumisi sõitis pühadeks minuga samas suunas, teadmata ise, kuhu ta tuttavate poolt kutsutud oli. Kolm tundi möödusid videosid vaadates, jutustades ja head muusikat kuulates. Elagu inimesed, kes läpakaid kaasas kannavad, aitäh. Vahepeal sai Rakvere peal ringi joostud ja taas üht ruumi taga aetud. Küll O.W-l, sest mina olin ettenägelikum olnud.
Saanud Mustvees maha, jätsin nägemiseni ja muhelesin, sest oli tasemel päev olnud. Ausalt.
