“Haridus…

… muudab meid rumalamaks kui loomad. Tuhat häält kutsub meid igast suunast, kuid meie kõrvad on topitud teadmistega.”

Jean Giraudoux

Nüüd, mil ma tean, kuidas Giraudoux & Co (Antoine’st Vahtangovini) Lääne teatri ajalukku oma jälje on jätnud, ning milline näeb sellel sessil välja päikesetõus, võtan julguse endale teda hariduse teemal tsiteerida.  
Niisiis. Sess.  Raamatukogu - meie teine kodu; mälumaht – meie tulemuste määraja. Aga kui mul on piltmälu?

If you can’t remember it – visualize it.

Tere. Kell on 4.24 ja mu sein on täis teatrit (vähemasti seda osa, mida ma ei teadnud ja mis mul loogiliselt pähe tuupides meelde ka ei jääks).

“We live on coffee and flowers.
Try not to wonder what the weather will be” (Googelda seda.)

 

 

Mul oli tol päeval enne ka teine eksam. Selleks ajaks ma juba teadsin nii mõndagi ka individuaalsete erinevuste psühholoogiast. Nagu näiteks:

“Sarnaselt varasemate uuringutega on nii intelligentsus kui isiksuse baasomadused olulise panusega õpiedukuse kujunemises, kuid isegi nende kombinatsioon ei seleta ära üle kolmandiku GPA hajuvusest :intelligentsus on kõige tugevam ennustaja (seosed vahemikus r = .40 kuni r = .50). Isiksuse omadustest on parim ennustaja meelekindlus (st korralikkus, täpsus, saavutusvajadus, eesmärgipärasus jne).”

Meelekindlusega on aga viimasel ajal nii nagu on. See tähendab, ma olen endiselt oma püstitatud eesmärkide ja sotsiaalse surve ori ning seda rängem on mu (hetkeline?) varajase täiskasvanuea kriis. Mida ma olen õppinud – et kui miski tundub selge ja kindel, siis mõtle uuesti – mitte miski ei pruugi olla selge ega kindel.  Homme on kõik teisiti. Ilm on teisiti. Vaade on teisiti. Tulevik ja maailm on teisiti.

Ükspäev sadas vihma. Kunagi kirjutasin vihmavarjusoojusest ja ööbikulaulust, aga nüüd on needki olematud.
Oli see üldse vihm või rüütasin mina oma aknad soolaka suurepiisalise kardinaga ja püüdsin sellest läbi hüüda “mis must saab” ? Kellele? Seda ma ei tea. Võimetuse ja saamatuse nirutunne sõi mu elusalt ning ma pean õudusega tõdema, et ei olegi nii kivist ja rauast, kui seni arvasin. Liblikatiivatolm. Ei muud.

Tulevikku pole olemas. Olen seda ise öelnud. Tulevik on kestev olevik. See, mida teeme täna, ongi meie homne. Ent kunagi varem pole kauge abstraktne tulevik olnud nii reaalne. Miks ma üldse sõdin ja ei taha tunnistada, et olen eestlane – meil ei ole tulevikku väljendavat vormigi. Meie mõttesüsteemides puudub vastav ajakategooria ning me peaksime selle üle õnnelikud olema. Siis ei panustaks me mingile seletamatule hetkele kusagil määramatus kauguses, vaid teeksime juba praegu, täna, siin hetkes kõik selle ära, mida heaks peame ja arvame. Siin muidugi on vaidluskoht, sest perspektiivi on ka vaja planeerida, aga kõige hirmsam asi siin elus on kahetsus. Kui ühel hetkel tagasi vaadata ja kahetseda, siis on vahepealne aeg arutu raiskamine ja enesepete. Ja seepärast haaraski mind vahepeal tohutu hirm, et ma teen midagi valesti või võtan endalt ära mingid olulised võimalused.. ja et ma ühel päeval mitte ei naera tagasi vaadates, vaid kahetsen. 
Mõelnud enda jaoks välja selle, et kui uks suletakse, siis aknad kusagil avatakse, oli päike välja tulnud . Ning mul pole midagi akende avamise vastu. Meelekindlus. Seda on vaja. Kõik muu tuleb iseenesest.

Kunagi meedias oli selline lõik:

Laar tõdes, et praegune kõrghariduse süsteem on üldse imelikult üles ehitatud: osad maksavad oma hariduse eest ise, osade eest maksab riik.

«Me laseme oma noori õppima asju, mida pole vaja ei neil, ega ka riigil. Igasugused lullilöömise kohad tuleks ära kaotada,» ütles Laar.

Tema sõnul peaks riik suurendama survet ja koolitama just vajaminevaid spetsialiste. 

«Praeguse kõrghariduse süsteemiga näeme ka edaspidi seda, et inimesed õpivad seda, mida kellelgi vaja pole. Me peame saama paremat kvaliteeti ja seda saab tarkust tagumikust pähe tagudes,» lisas Laar.

Mind kuidagi koledal kombel vihastas see sel hetkel – kui sa oled siia maailma sündinud ainult üheks eluks, siis mille pagana päralt peaksid sa oma unistustest ja plaanidest loobuma, et teenida kellegi teise huve, taskuid ja sihte. Tahan olla kunstnik – olen kunstnik! Virelen ja vaevlen, aga olen ikkagi õnnelik. Igatahes õnnelikum kui peaksin vastu tahtmist mingi haldusametnik või trollijuht olema. Ja kes üldse on kindel, et virelemine paratamatu on, kui tehakse seda, mida armastatakse.
Nimetate “lullilöömiseks” kõike seda, mida teie ise ei taha… Ja räägite siis veel inimõigustest – vaba tahe ja õigus valida omale tee, mida mööda oma elu tallata. Kahju, et mina juhtival kohal ei ole ning ei oma õigust ette dikteerida, et mulle ehk oleks kasulikum, kui mõni tipp-poliitik klouniks hakkaks. Teeks midagi lõbusat, mitte ei soiuks seal Toompeal. Naer tuleb tagumikust pähe lüüa…
Kõige nukram on see, et see meediasse paisatud sapp oli suunatud just nende pihta, kes on piisavalt võimekad, et riigieelarvelisel kohal ükskõik mida õppida. Sest vaevalt, et valitus virisema hakkaks, et Peep, kes maksab €1800 kirjanduse õppekava täitmise eest, on pinnuks silmas oma luuletamisega ning peaks hoopis neuroloogiasse minema. Neil on see ükskõik – õppigu, mida tahab, peaasi, et maksab.
Mis kvaliteedist me siis räägime? Rahakott puuga seljas  - kohe mistahes spetsialist. Aga vaene Kristjan-Jaak “lööb riigi kulul lulli” ning õpib seda, mida kellelgi vaja ei ole. .
 

Aargh. Hälin ja raev. Ma ei hakka pikemalt meie kallist haridussüsteemi materdama, kuigi ma pole kaugeltki õhust tühi. Oma mädatomati peaks saama ka veel see 3+2 ja tööturg, aga ma ei jõua.

Ma ei jaksa üldse rääkida praegu. Palju lihtsam on lasta seda teha selle sessi tausta/teemamuusikal: The National.

Täna siis Brainy (Googelda seda.)

Vere tulv pähe.

Oh I'm going to buy a gun and start a war
If you can tell me something worth fighting for
Oh and I'm going to buy this place, that's what I said
Blame it upon a rush of blood to the head

Mõtlesin, et tean, mida ma öelda tahtsin. Sest millestki ma ju ometigi rääkida tahtsin. Sellest nädalast. Suvekuumusest. Ja tavatutest seikadest. Ja inimestest. Ja nüüd ei oskagi midagi öelda. Panna oma sotsiaal-fenomenoloogilisi kogemusi-kaemusi sõnadesse on osutunud ootamatult keeruliseks ülesandeks. 13 ja reede – ei morjenda. Kindlasti annab nädalale mingi pikantse lisakvaliteedi.
Juba see oli mingi semiootiline vihje, et plaanitud varahommikune buss ühel hommikul tulemata jättis ja salapärastel põhjustel, nagu hiljem selgus, katki otsustas minna. Sellegipoolest jõudsin eksamile. Õppejõud kinnitas, et me saame eksami kenasti tehtud ja ei varise majaga ümber. Kui kohatu nali, mõtlesin. Et miks peaks? Eilne näitas aga, et naljast on asi kaugel – von Bocki maja kärises just tollesama auditooriumi kohalt pooleks.
Aga mitte esmaspäeval. Siis olin õnnelik, et nii lihtne eksam oli ja lippasin kerges suvepäevas rõskest õppehoonest välja. Täiesti juhtumisi nägin Manicut. Meie tee viis mõnda aega ühte suunda, juttki oli ühte suunda: videokunst ootab meid ees. Ent edasine oli huvitavam.. Long story short – üks kellasepp, kes juba aastaid Tartus oma äri peab, julges nüüd mind teretada (kui ma niisama pahaaimamatult tema töö juurest mööda jalutasin) ja küsida mu nime, öeldes, et ta on mind juba aastaid nägupidi teadnud. Ma ei salga, et teadsin teda ka – olen sinna oma viis aastat juba kelli ja sõrmuseid parandada viinud. Hea töö on alati garanteeritud. Aga et .. kuidaspalun? Järgmisel hetkel teadsin juba nii mõndagi tema isiklikust elust, kuid pidin siiski ise osaks sellest saamisest keelduma. Aga me oleme nüüd sõbrad. Kui pentsik..

Ja teisipäev rajas teed kolmapäevale, mis oli nii teistsugune, et ma siiani ei mõista midagi arvata või öelda, kui et mõned detailid ja hetkeemotsioonid ja stoppkaadrid, mis sellest päevast mällu on talletunud, tekitavad kummalisi tundmusi. Selliseid, mis murravad rutiini ja esitlevad end kui alternatiivreaalsust. Sellised, mis lasevad elul meeltesse jõuda tavatult kirka ja vahetu ja sügavana. Sellised, mida millegipärast kunagi mõnel juhuslikul argipäeval mäletada. Viimastel päevadel olengi tegelenud nende tundmuste kogumise ja juhuslikele paikadele emotsionaalse värvinguga tähenduste omistamisega..

Ma olin Trehvis. Läbi juhuse. Tutvumas ja rääkimas uute inimestega. Kes iseenesest ei olegi nii uued, kuid aegu tagasi oleksid nad olnud teise tähendusega minu jaoks. Siis olid mitmed asjad teisiti, ja seetõttu ongi nii huvitav jälgida ennast ja teisi, arvestades, kuidas tegelikult elu on läinud. Ja millest me räägime nüüd nendena, kes me oleme sel hetkel.. Selle asemel, et rääkida neid jutte nendena, kes olime või oleksime, kui elu oleks läinud muudmoodi.
Juttu oli teatriajaloo raamatust – minu piiblist. Huvitav, et hetk hiljem oligi mu kotis Uus Testament, mille lahke onu peahoone ees mulle ulatas.
Justkui sellega seoses sain ma veidi aega hiljem kuulata ühel täiesti tavalisel pargipingil Barclay platsil mõtteid, mille kohaselt jumal olemas peaks olema. Nii teoreetiliselt. Ja see pargipink jääb mulle nüüd seeläbi meelde.
Uus Testament oli mul kotis ka õhtul, kui kuulasin hoopis teist laadi mõtteid ja argumente sellest, miks jumalat e i s a a olemas olla. Nii vastandlikud vestlused. Nii vastandlik elu.

Viimase 48 h jooksul võin silma pilgutamata väita, et maha on saadud kõndida vähemalt 20 km. Kunagi ei tea, kuhu jalad viivad. Või mõtted. Või tänavad. Ning kunagi ei tea, millal võib tulla tahtmine mõnel äikselisel hilisõhtul minna ja üles otsida see kõnnitee äär Sõbra ja Tähe ristis, kus sai räägitud surmast ning et kõige vähem maailmas tuleb karta just seda. See tänavakivi jääb meelde nimelt seepärast.

Kui sügav võib elu vahel olla! Isegi sügavam kui Emajõgi, mis aeglaselt ja segamatult öötuledes voolab ja mille kaldal inimesed aeg-ajalt aastast aastasse räägivad metafüüsilistest asjadest, inimesest tema ambivalentsemas tähenduses, lapsepõlvest, minevikust..

Nii palju küsimusi ja mõtteid ja asju tulvab pidevalt läbi pea. Millise nimel neist tuleb võidelda.. kes seda teab. Mõtiskleda tasub. Elama peab.
Kuid aasta ilusaim aeg on käes. Ei saa lasta sel raisku minna. Nagu ka heal muusikal..

Teeme ära 2011. Afganistani moodi.

Talibani täna Ida-Afganistanis Laghmani provintsis toime pandud suitsiidirünnak nõudis viie tsiviilisiku – nende seas kahe lapse – elu, teatab uudistevõrk AFP.
/.../
Talibani pressiesindaja Zahihullah Mujahid kuulutas, et nende organisatsioon võtab rünnaku eest vastutuse, ning lisas, et see on osa nende kevadisest rünnakukampaaniast, mille nad kuulutasid välja möödunud nädalal.

(Postimees, 10.mai 2011)

Kampaania?! Tapame end ja laseme lapsed õhku ning nimetame seda siis milleks.. talguteks? On see nüüd Talibani viis anda omadele populistlikke lubadusi (kõigile õhkijatele neitsid teises ilmas!)? Ja varsti hakatakse trükkima T-särke ja tootma kleepsuga kruuse?
Kindlasti paneb see ringi mõtlema virina üle kohaliku poliitpropaganda võttestiku pihta.

Tuletaevasappi.

Deja vu. Variatsioonid elust.

Nüüd on siis läbi. Tartus juba mõni päev tagasi ja Tallinnas minu jaoks alates eilsest. Tudengite kevadpäevade üritused on peetud, laulud lauldud, tantsud tantsitud, teater tehtud.

Eelmisel aastal oli nii. Ja jätkus sedasi. Kõik ju mäletame seda. See oli elamusterohke kvaliteetaeg, mille helges mälestuses ka sel aastal kevadet tervitasin. Magasin muidugi tunduvalt rohkem. Oli see nüüd lisaeluaastast, praktilisemaks muutunud mõtlemisest või tont teab, millest veel, aga magasin kõvasti rohkem kui 4 h per öö . Geneetikat ei olnud enam. See on argument!

Kõik oli justkui sama, aga ikkagi uus. Esmaspäeval oli improproov. Ja oli öölaulupidu. Läksime. Laulsime. Viskasin kukil näppu. Nautisime sooja õhtut. Kassitoome kaikus laulust ja naerust. Alleed ja platsid ja pargid ja lokaalid olid ka 02.00 ajal öösel rahvast pungil täis. Elu voolas Tartu tänavatel. Kambakesi, karjakesi, hulgakesi, kahekesi..

Teisipäev oli pikk ja töine koolipäev. Ütlen seda selgitamaks, miks ma pärast õhtust etendust ja peale seda toimunud impro peaproovi ja pärast seda toimunud kesköist (üllatavalt edukat) ülesastumist Vildes, Comedy Estonial, koju läksin ja mitte jälle tütikatega Geni. Läksin koju ja harisin end hoopis eesti kirjandusega. Põhjalikult.

Kolmapäev algas kunstiga, tõi kunsti ja lõppes ka mingil määral kunstiliselt. Peale Kangilaski loengut olin andnud koos 10 teise tütikaga sõrme Margus Kasterpalule, kes tähetorni 200. aastapäeva avamise jaoks meiega performance’i korraldas. Olime Vene sõdurid, mõõtsime maad, et tõestada, et maakera polegi ümmargune. Struve nimelt mõõtis Tartu Tähetorni läbiva meridiaani. Õigemini tegid seda sõdurid, need, keda me kujutasime. Vabariigi president oma kaaskonnaga oli ka asjasse seotud. Nemad olid pidulikul rongkäigul avamisele. Meie, kamp sinistes frakilaadsetes mundrites, venekeelseid numbreid ja fraase a la “tsut-tšut leveje” hõikuvaid etlejaid, pidime tee peal oma toigaste ja riistapuudega ees tokerdama. Üritus päädis sellega, et J. palus presidendil sellest kaasataritud vanaaegse mõõteriista pilust sisse vaadata, öeldes, et “eta mašõna”. Kui elitaarne! Ja noh, mina suskasin Struvet mängivale Martin Kõivule pihku prantsuse mõõdupuuks nimetatud toika ja tegin sõdurite rivvi naastes ‘ajastutruu’ pirueti. Kokkuvõttes, improvisatsiooni kohta ju väga hea. Veel parem oli autasuks saadud avatud arve Genis. Peale õhtust etendust Ateenas lunastasin selle eest kuuma õunakoogi jäätisega, õunamahla (ilmad olid siis ootamatult kuumad-kuumad-kuumad) ja pirnisiidri. Ja siis oli Smilersi katusekontsert. Väga maru oli. Inimesi oli jälle ei-tea-kust tulnud nii palju, et Emajõe äär oli täis, niisamuti Narva mnt ja neid jagus veel ühika akendele, vanalinna ja Toomemäelegi. Seal jätkus kultuuriprogramm Mahagoniga. Visuaaliga vürtsitatud instrumentaal kammis korraks ära. Siis tuli Karl Madis lavale, mingi minule tundmatu nostalgia lõi õhu pooleks ja kannatamatus hinge. Läksime ära, et enne südaööd CT-sse katusekontserdi afterparty’ile jõuda. Jõudsime. Et mitte meie seltsilist üksi koju alt klubist kostvaid bassihelisid kuulama jätta, kutsusin KJ toanaabri ka kaasa. Ta oli nii truult meiega Mahagoni kuulanud, et vääris seda. Tantsisime üsna korralikult. Nii, et varbad taas tuld lõid ja üsna kurjakuulutavalt valutasid. Selles suhtes eelmine aasta ei kordunud – ükski neist värvi ei muutnud ja küüned jäid alles. M., kes öösel meist tantsima jäi, olevat lõpetanud oma öö muffineid tehes ja teed juues. Vot sulle kunsti!

Huvitav, et selles õhtus oli samu inimesi, kellega eelmise aasta sama aeg seostub. Aga veidi teises variatsioonis. Üks neist ei tundnud mind ära, teisi tervitasin tagasihoidlikult.

Eelmise kevade neljapäev oli üsna märgiline. Esimene päev kevadpäevade nädalas, mil oli vihmane ja külm, mil ma kolisin ja mil ma õhtul väljas ei käinud (kuigi inertsist oleks lubanud). Oli esimese õhtu natuke nukker vaade uues ja veidi võõras vaikuses, vaatega Karlovale.
See neljapäev oli mõnes mõttes sarnane, kuigi oli pikk ja vihmatu koolipäev (esimene päev, mil jahedus sooja murdma hakkas), oli pimekohting, kuhu end naljaka põnevusega kirja olin pannud. Jah, kokkuleppeliselt. Kokkuvõttes sain küll vestelda kultuurist, kuid minu date ei läinud nii edukalt, kui KJ oma. Ju ma olen sotsiaalselt ikka liiga nõudlik.. või mul antud alal lihtsalt ei vea. Inimestega on ikka tore vestelda, aga see paraku polnud küll päris selline elamus, nagu oleksin oodanud. Või selline tüüp.
Ja õhtu.. oli nagu pooleldi närbunud kurvameelne nelk minu kirjutuslaual. Väsimus ja eelnevate ööde raskus (kõigi nende, mis eelmise kevade ja selle päeva vahele jäid) ja mõtted ja tunded vajutasid pea raskelt padjale ning sõnad kurku, soovid nende taha lukku. Ei tulnud plaanitud klubiõhtut. Oli vaikne vaade Karlovale..

Reedel pidutses Tartu edasi. Tudengifolgil ja öötantsupeol ja sünnipäevadel. Laupäeval aga Volbril, korporatsioonides ja pühapäeval tudengiekstreemil. Mina olin eemal sellest möllust ja süüvisin taas kirjandusse. Põhjalikult.

Eile käisime Tallinnas. Seal on ka tudengipäevad. Viisime teatrit. Saime maasikaid ja küpsiseid, aplausi ja lilli, Kellukest ja Fizzi ja A le Coq’i. Nii see elu käib. Sõidu pealinna ja tagasi ka. Muidugi lauldi terve tee sinna ja tagasi. Muidugi oli kitarr kaasas, muidugi rääkisime filosoofilistel teemadel, muidugi sai TÜT hiilata. Enne ametlikku lavaleminekut näiteks Tallinna vanalinna tänavatel.. kui O. keset munakiviteed koonuse püsti lõi ja selle sees suitsu tõmmates Bomfunk MC’s-i kassetimängijalt valjuhäälselt käima lükkas. Sai teatrit. Sai-sai.

Öösel sai jalgsi koju ka kõpsutatud. Kurda veel, et istumist oli päeva jooksul liiga palju…

Muide, täna on Asse nimepäev (mõni asi ikka ei unune, kao ega hävine).

Ja soundtrack’iks Tartut rokkinud Smilers: Ainult unustamiseks.

See maailm või teine.

"Kardan sinuga rääkida, kardan vaikida. Kes lausub sulle need sõnad, mis seisavad mu keelel? Nad saavad öeldud. Aga kes usub siis veel, et see olin mina, kes esimesena tahtis neid lausuda?"

(M. Unt "Hüvasti, kollane kass")

Mõlemad on geniaalsed. Nii Unt kui Vennaskond. See maailm, mille üks loob pelgalt sõnadega ja teine lisaks muusikaga, on paik, kuhu andunult kaduda. Aeg-ajalt see taas kutsub mind. Ja ma lähen, ja ma lähen ja ma lähen...

Renoir “La Première Sortie”1875-76; National Gallery, London.

Ta ütles, et siin lõhnab nii naiselikult. Ning et meil on ilus köögimööbel. Samasugune nagu neil, aga ilusam. Ma murdsin toodud šokolaadi tükikesteks ja palusin tal istuda.
Mäletan – täpselt aasta tagasi - , kuidas ma teda esimest korda nägin. Kui KJ meid tuttavaks tegi. Ta ütles – ilmselgelt sain pärast teada, et valetas – , et õpib mehhatroonikat. Järgmisel kohtumisel maailmakirjanduse loengus istus ta minu kõrvale, tegi salvavaid märkusi minu ja ùr L.-i vestlemise kohta, kirjutas mu kaustikusse haiku lehmast ja ütles, et ta ei tule meie ülesastumist Vildesse ilmselt vaatama. Ta oli siis nii ennasttäis ja teravmeelselt üleolev.
Nüüd on ajad teised. Palju vett on vahepeal merre voolanud. Köögikapid on vahetunud ja tunduvad ilusamad. Toad lõhnavad teisiti…
Mingil veidral moel lõhnas tema Lääne-Euroopa, espresso, veini, sarvesaiakeste ja akvarell-kevade järele. Niisiis lasin ma tal rääkida. Kõigest sellest. Sest tema oli selle keskelt tulnud ning tal oli eeliseid, mida mul ei olnud. Ning nõnda ta rääkiski, kuidas Eiffeli torn polnudki nii suur, kui ta oleks arvanud, kuidas seal, selles linnas oli ühel päeval lausa 26 kraadi sooja. Rääkis kohvikutest, kus klient pole kuningas, vaid külaline; keda ei ülistata, vaid keda oodatakse külla. Rääkis 10. rajooni mustast getost ja sellest, kuidas Triumfikaare otsast näeb kõike, mida tarvis. Rääkis veinist, mille sügavpunast tooni meie tassides olnud hibiskusetee vaid kaugelt meenutas. Ja rääkis väikesest (tema sõnutsi) 17.sajandi kunstihõngulisest toakesest, kus nurgas on kraanikauss ja sein ning mille vahel ei mahu end ringi keerama, ning ühest ilusast tüdrukust, kes elab seal lummavat pariisitarielu ja peab blogi.

Just see tüdruk on vesi, mis meist mõlemast läbi voolab..
Vajusin mõtetega vaheldumisi punasesse teesse oma tassis ja päikesepaistesse väljas. Hingega ka.
Ja ma tundsin igatsevat vajadust hingata sisse seda õhku, mis puhub neil unelevatel tänavatel, kus tädikesed jalutavad oma koerakestega ning kogu see romantilis-kunstiline õhustik naaldub su südamele ja mähib su Seine’i pärlendavasse embusse. Ja tundsin igatsust selle ilusa pariisitari järele. Tema ilu- ja headusearmastuse järele. Tema sundimatu spontaansuse ja sära järele.
Ning ma mõtlesin, kui väga on temal praegu vedanud.

Ma armastan öelda sõna Champs-Élysées puhtalt sellepärast, et selle kõla tundub peen ja kultuurne. Ma ise tunnen end seda öeldes peene ja kultuursena. Kuigi see tõeline kultuursus ja peenus jääb minust sama kaugele kui Champs-Élysées Vabaduse puiesteest. Toomemägi on minu Montparnasse ja hetkel ainus viis olla lähedal la Cloiserie des Lilas’le, Picassole, Apolinaire’ile, Cocteau’le, The Théâtre du Vieux-Colombier’le ja kõigele-kõigele sellele boheemlasliku hõnguga kunstielule on sisse ahmata jutustusi ja lugusid, mälestusi ja kunstiajalugu. Ja oodata, millal M. tagasi tuleb..

Ma tahaksin millelegi elada. Jäägitult ja fanaatiliselt. Nagu 1920ndate, 30ndate, isegi 60ndate ja 70ndate tudengikodudes, salongides ja bulvaritel vaieldi, arutleti ja räägiti tunde, õhinal ja vaimustusega - kunstist, teatrist, uutest vooludest, uutest manifestidest, uutest poeemidest, uutest romaanidest, inimestest, kelle geniaalsust märgati avalikkuses siis vaid aimamisi ning kellest pärast nende surma kõneldakse legende. Ma tahaksin lugeda ja olla ja tulihingeliselt elada millegi nimel. Niisamuti. Niisamuti nagu Eero Epneri kirjutatud võrratus monoloogis NO etenduses “The Rise and Fall of Estonia”. Selles, mida Sergo Vares esitab. Jah! Jah! Jah!
Teater. Miks ei võiks see olla teater? Ja kirjandus? Ja kunst?

Sest elu on vahel nii proosaline ja tühine. Sest aega on alati nii vähe. Aga pole hullu. Kuniks on päikest ja šokolaadi ja teatrit.. ja inimesi, kellega neid jagada. Inimesi, kes oskavad vaimustuda, julgevad vaielda, rääkida, näha.. seniks on lootust. Seniks on Emajõgi meie Seine või Doonau või Neeva. Seniks on Tartu meie Montmartre ja TÜT meie Hôtel de Bourgogne ning Suudlevad Tudengid meie Café des 2 Moulins. (Kuniks on “Amelie").

La musique du moment :

Neid kolme…

Midagi on teisiti. Midagi on muutunud. Nähtavasti olen ärganud letargilisest talveunest, kuigi ometigi enda teada olen elanud neil talvekuudel üsna tavapärast ja enam-vähem (enese)teadlikku elu. (Mis tuletab mulle meelde, et eelmisel aastal oli talveunne soikumine ikka vist väga ränk, sest mälestused justkui algavad alles kevadest. Kõik, mis oli enne seda, on ähmane ja külm udu.) Sellest suurest ja teadmata muutusest annab märku kas või see, et eikusagilt on välja hüpanud taltsutamatu soov minu kolme lemmiku järele: teatrit, päikest ja šokolaadi! Suvel asendavad neid raamatud ja jäätis (päike jääb!), kuid suveni on veel hulk jagu aega. Käes on mu armastatuim aastaaeg. Kevad Tartus on minu arust eriliselt ilus. Mulle meeldib linnakevad. Suvi siia kuigi ei sobi, aga kevad küll. Õhk majade kohal on klaasjam, taevas kirkam ja kõrgem, päikesevalgus voogab piki tänavaid ja silitab Raekoja munakive. Õhtud on valged ja soojad. Inimesed on teistsugused. Alabastrist. Mõtted on teistsugused. Portselankerged. Ja hing on kuidagi meeldivalt rahutu ja igatsev. Tulvil magnooliate lõhna. Ma ei ole neid kunagi nuusutada saanud, aga ma olen kindel, et kevad südames on just magnooliahõnguline.

Niisiis, et veidigi leevendust tuua rinnus põlevaile soovidele, käisin üle (lubamatult, häbematult) pika aja teatris. Sadamateatris etendus eelviimast korda “Maetud laps”, mida olin lubanud endale vaatama minna juba eelmisel kevadel. Parem hilja, kui..
Arvamused-kuuldused nimetatud lavateose kohta olid vastakad. M. mainis kord, et sai veidra teatrielamuse osaliseks, mõned teised jälle, et tegu olevat halva kogemusega. Oma süda on kuningas ning nüüd võin julgelt ülevaate anda. Subjektiivse, loomulikult, kuid vähemasti ausa.
Päris siiralt – lugu kummastas mind juba esimesest pildist peale. Või pani ehmatama. Nimelt see, kuidas Aivar Tommingas pärast pikka pimedust tulede süttides ühtäkki publiku ees laval diivanil kössitas. See ehmatus ei lasknud minust edasise kahe ja poole tunni jooksul enam lahti ning terve loo ajal jäi minu jaoks keegi või miski ikka sinna armetu diivani peale muserdatult ja räbaldunult kössitama. Nii metafoorselt.
Sam Shepardi 1979. a Pulitzeri preemiaga pärjatud draama oli tõesti sünge pilguheit Kesk-Ameerika perekonnafarmi, kuid mitte ainult. Väga naturalistlikus võtmes lavastatud ja äärmise elutruudusega kujutatud etenduses ei tulnud minu arust välja seda põlisameerikalikkust, seda rahvuslikku puritaanlikku ängi. Läbi kumas hoopis mingi üldhumanistlik elusaatus – universaalne ja ajatu. Nii, et võis kergesti mõelda end tollesse olustikku ja tegevustikku sisse, kartmata etnoloogilist või ajaloolist võõristust. Ja see ei ole tingimata halb, vaid mõjub põhjamaise publiku jaoks pigem vastupidiselt, empaatiliselt.
Siinkohal tuleks kiita usutavat näitlejatööd. Minu arust. Aivar Tommingas ei valmistanud taaskord pettumust, vaid mõjus oma turtsaka ja küünilise kibestunud Dodge’i rollis kui iseenda loomulikus nahas. Eriti suurt väljakutset ning näitlejatehnikat nõudev roll oli Margus Jaanovitsil – poolidioodist lapsemeelne Tilden. Ja tõepoolest, üksikud imeväikesed libastumised (mis võisid olla ka lavastajapoolsed suunised) ei varjutanud minu usku hästi välja mängitud tegelaskujust.
Kui tuua välja nõrgemad näitlejatööd, siis miskipärast jäid häirima Maarja Mitti ning Raivo Adlase lavalolemised. Adlas mõjus oma kohtluse-aktsendiga isegi vastuvõetavalt, mingil määral, aga ma ei oskagi öelda, mis mind Mitti juures häirima jäi. Sest ta ise oli just selline, nagu lugu vajaks, kuid kuidagi ülepakutult naiivne või reaktiivne oli see tema olek.
Seda enam ei sobinud sinna patta võltspateetilised monoloogid. Sellisesse, tugevalt realistlikkusse ja detailideni naturalistlikkusse lavastusse ei sobiks nad nii või naa. Ja see vast olekski miinus, mida esile tuua. Ning otseloomulikult püüe välistada liigne sümbolistlikkus. Et lõpu õõvastavat traagikat rõhutada, oli kogu tagasihoitud pateetilisus ning teatraalsus surutud lõppu võimalikult realistlikku vormi, kuid seda enam mõjus stseen surnud imiku skeletti koju kandvast Tildenist ning seejärel kahkjas eluõhtuvalguses seda aknal süles hoidvast Halist lootusetult võika ja ebaloomulikuna. Taustal kõlamas “Hallelujah”.
Kuid pentsikumaks tegi loo tõlgendamise just see, et tegelikult mängiti piiri peal. Koomika vast isegi domineeris, kui välja arvata lõpp ning julmad ja elu madalat armetust rõhutavad ootamatud kontrast-stseenid. Kogu see iroonia, mille võtmes ärakulunud ja –kantud igapäevaelu kujutati, oli üsnagi mahlakas ja teravmeelne, seega ei saa väita, et tegu oleks läbinisti õudse või traagilise looga. Halekoomika oleks pigem õigem kategoriseering.
Pärast selle etenduse nägemist ei osanudki ma õieti seisukohta võtta. Kuid kui arvestada, et – jah! – ma läheksin seda teist korda vaatama.. teoreetiliselt… siis ilmselt on tegu ikkagi õnnestunud lavastuse ja valikuga. Ega ilmaasjata kutsutud Mladen Kiselovi Linnateatrisse Virginia Woolfi lavastama… Midagi ta sees oma nihkes looga vinti keeras, järelikult töötab.

Ah, oleks nüüd päikest ja šokolaadi, hakkaks natukenegi kergem.

Soundtrack – Jeff Buckley - Hallelujah