Kuidas tabada kadunud kadumatut ?

Nii nende asjadega siin ilmas on. Alatasa kaovad… Proovid neid püüda, saad üürikeseks õnnehetkeks nad kätte, juba järgmisel hetkel sulavad nagu esimesed lumeräitsakad peopessa. Härdusega tunnistad nende hella kaduvust.
Maa oli täna valge. Õhk oli valge. Taevas oli vaid enne seda nii tumesini-sinine, nagu varem pole nähtud. Valge sulas ära ja taevas võttis oma tavalise ilme. Räitsakad said veeks ja imbusid kollaste riisumata jäänud lehtede vahele mulda, mis pole veel unustanud suvepäikese kiirte paitust.

Ah, ei, ma ei muutu sentimentaalseks. Mitte lumest või sügislehtedest ei tahtnud ma rääkida. Sellest hoopis, et aeg on ka läinud. Ja see kaob ju sama kiiresti kui oktoobrikuine lumi, üle mille ma mõni aeg tagasi esmakordselt jälgi puistates silkasin. Kust ma siis tulin, ei meenugi enam. Oli see üks neist hilisõhtustest proovidest? Oli see kolmapäev, peale Ateena keskuse Tudengiteatrit? Oli see peale Püssika rodeo-/tantsuõhtut? Oli see peale reedest Kangro konverentsi? Jah, just. See oli reedel. Siis, kui me ülikooli ajaloomuuseumis ajalugu tegime ja esmakordselt avalikult üles astusime tegelastena, kes seni on olnud mitme seina taha oma elu elama peidetud. Siis, kui läksime ajas 80 aastat tagasi, kui ma mürkrohelise kleidiga rõdustseeni tegin ja kui järgnenud bankett ajataju (ja nälja) kus seda ja teist viis. Keele ka. Mm.
Laupäeval võtsime "uued" vastu. Laulsime. Meenutasime vanu aegu. Neid kadunud ilusaid aegu, kui Tartu alles väga võõras ja tundmatu oli. Nüüd lõhnab ta nagu küps sügis - sume ja tuhmkollane. Lõhnab nagu veelomp pimedas öös kõrvaltänavas, mis ammugi leitud ja unepealt teada. Lõhnab nagu vihmaniiske kinnas, mida vastu talve kaotada ei taha. Lõhnab nagu vanalinna tänavate munakivid, millel kajavad sajad joostud ja astutud sammud. Lõhnab nagu kohvi ja soojade saiade hõng Raekojal. Lõhnab nagu veetilkade krabin Emajõel. Lõhnab nagu mustvalge film poeetidest, elust ja selle kaduvusest.

Igatahes nüüd on see siis ametlik. Suvel ma seda mõelda ei osanud. Ei osanud ja kõik. Suvekooliski ei osanud, kuigi aimu sest oli. Mis aimu? Väga selgelt oli mu edasine elu paika pandud. Tuli september ja tulid sügisõhtud, tuli arusaamine, kes ma olen. Kuidas saab olema november. Et mõista, pidi selleks kusagil sees valmis saama.

Kui oled valmis ja sellest vööndist läbi, siis selgub. Siis ei loe näiline tühjus enam midagi. Siis võid sellest läbi ka tagasi tulla. Võid teha, mida iganes, võtta ükskõik millise kuju, olla ükskõik kes. Oled vaba mateeria kütkeist. See on äärmine vabadus- See ongi taevas, mida kuskil pole, aga mis siiski on kõikjal. See on Jumal sealpool jumalat.

Kas ma nüüd olen valmis? Ei, veel mitte. Protsess alles kestab. Aga novembriks peaks meie habras kaardimajake valmis saama. Tulge meid vaatama. Kangro ja meie ootame. Mitte siin ajas ja ruumis, otseloomulikult. Laske end ära kaduda, küll siis piirivööndis kohtume…

Kusagil Valgevene vikerkaare taga.

Kui mu jalad taas Tartu pinda puutusid, oli peas vaid üks mõte. Üks täiesti proosaline, üdini lihteluline mõte: ma pean ostma piima ja saia ning midagi, millest homme süüa teha. Et aga pagas niigi kopsakas ning asju täis tuubitud on, peab piimast ja suuremast toidulaarist loobuma, järelikult söön ma konservi. Jah, kas pole see mitte õnn, et Tasku Rimi üheteistkümneni lahti on. Ja viimane linnaliinibuss kümme minutit enne ühtteist kodu suunas liigub. See teeb tervelt 20 minutit aega valida, millist saia ja konservi võtta.

Just nõnda äärmiselt väikekodanlik ma sel hetkel olingi. Kõigi oma kompsude, katkise vihmavarju, mälestuste, kogemuste ja peapeale keeratud tsirkadiaan-rütmiga. Kuidas edasi elada? Kas võib see olla võimalik, et homme tuleb taas nagu normaalne inimene loengusse minna? Reaalsus oli sel hetkel nii julmalt ligi nagu kasukas iga mu keharaku ümber.
Tõesti, tõesti. Sellest, kes ja kus ma olen, sain täielikult aru alles kolmapäeval. Ühel neist päevadest ärkasin ma hämmelduses üles, mõistmata, kus ma viibin. Mis hoones? Ja mis riigis?!
Mis kell on?

Päeva-paariga õppisin aru saama, et see koht on minu ühikatuba. Uni aga käis ikka nagu jumal juhatas. Ennekõike loengute ajal.
Ja nagu näha, võttis aega nädala, et aklimatiseerumisprotsessi-eelseid sündmusi adekvaatselt ja kõikehõlmavalt endale teadvustada ning kirja panna.

Nõndaks. Kuidas me käisime Minskis. Rahvusvahelisel tudengiteatrite festivalil.
Juba poolel sealoleku ajal tundus kogu juhtunu nädalatetagusena. Mis siis veel nüüd. Paratamatult tuleb kõik olnu suruda kokku tikutopsi, mistõttu kärbitakse sisu ja lihvitakse maha servad.
Aga sellegipoolest. Elu tõesti sai juurde nii mõnegi tooni ja varjundi pärast säärast reisi.

Bussisõitu oli rohkem kui rubla eest. Speaking of which – Valgevenes käis rahaarvestus ikka tuhandetes rublades. Laused nagu “Ma olen sulle nüüd umbes kümne tuhhiga sees” või “Mul on ainult kakskümmend tuhat sularaha” olid täiesti tavalised. Sajarublasel ei olnud mingit väärtust. Purskkaevudes ujusid kümned rahatähed. (“We don’t have any coins.”)

Arhitektuur. Lubatult pentsik. Ufomajad ja prantsuse rõdudega taevassekõrguvad kvartaleidtäitvad karpmajad. Nagu Lasnamägi with few extras. Lenini tänav kui peatänav. Minu lemmik tänavanurk oli Marxi ja Engelsi tänava ristmik. Palju parke, kartulimaalaiused tänavad ja üle ühe hoone laiuvad väljakud kõikvõimalike poeetide või II maailmasõja-teemaliste monumentidega ei andnud kaugeltki mitte aimu sellest, et linnas elab üle 1,5 miljoni elaniku. Enamiku päevadest jäi liiklus suurlinna kohta hõredaks, jalakäijaid oli tavatult vähe. Hüpotees, et ehk käib elu maa all, st metroojaamades ja undeground’is, ei leidnud kinnitust. Ent tõsi – üks suuremaid ja n-ö modernsemaid kaubanduskeskusi oli siiski maa alla peidetud. Kuid kohalikud ei paistnud sellest hoolivat, neid polnud ikkagi piisavalt liikumas näha.
Turistidele olid maa peal selle-eest vaheldumisi juuksuriärid ja apteegid. Esimeste kohta ei tea midagi öelda, ent viimased said eestlaste poolt reisi lõpuks üsnagi tihedalt külastatud. (“Ne odin – a šest, požaluista!”).
Iseenesest 0,5-liitrise kaubaartikli sai Minskist kätte Big Mac’i hinna eest. See rõõmus uudis avastati esimese asjana esimesel päeval. Ja antud teadmist tarvitati kõigil järgneval kuuel. Paralleelselt “tsükliga” saabus mingi hetk ka kampaania Võtame Marurahulikult.
Ühesõnaga. Eestlased said tuntuks ja juba teisel päeval kohaliku ajakirjanduse tabloididele. Et valesti aru ei saadaks – etendus läks suurepäraselt, äärmiselt väljapeetult ning filigraanselt. AGA. Et elu igavaks ja unustamistväärivaks ei muutuks, leidub alati inimesi, kes asju parandavad ja keset esinemist sadade vaatajate ees frontaallavale astuvad ning asjalikul toonil küsivad: “You miserable human beings.. who are you? Why are you here? Do you know why are you here..?” Ehk oleks sellele järgnenud ka edasine põnev eksistentsialistlik arutlus, kui turvamees kallist sõnavõtjat ära poleks viinud. Noh, jah. Korraks tekkis mul isegi uhke tunne – mina ja KJ pidime sel hetkel misanstseeni tegema. Ja selline tähelpanu siis. Publik aplodeeris. Mõelda aga – kümme korda kuulsam. Võrdlus Kim Novakiga ei tulnud õhust, eks ole.
Kümme korda kuulsamad… Ohjah.
Tagasi Big Mac’i juurde aka samal ajal, kui osa meie kuulsusrikkast delegatsioonist Minski baare vallutas ja endale nime tegi, avastasin mina Chrisi ja KJ-ga kohalikke vaatamisväärsusi ja anglofiilse maailma elemente. Olime terve nädala nii igavad kuivikud. Läksime õhtuti peale viimast etendust magazin’i, ostsime limpsi ja jalutasime öistel Minski tänavatel. Peaväljaku kõrval olev univermag sai meie külastuse osaliseks nii mitmelgi õhtul. Selle paiga fenomen seisnes kolmes aspektis: et see oli lähedal; et sealsete kreemikoogikeste letist oli lihtsalt võimatu mööda minna nina kreemiseks tegemata, ja et ühes hoones olid koos nii kohvik, nõuka-aegsed kraamiletid, täiesti kaasaegne kaubahall kui avalik õllesaal. Muuhulgas jäi sinna lähedale MacDonalds. Läksime kaema. Burks nagu burks ikka. Aga ikkagi Valgevenes… Check.
Üleõhtuti oli klubiõhtu. Ühel neist pidid iga riigi esindajad katma rahvusliku laua ja esinema mitte vähem rahvuslikul teemal. Mainin nüüd uhkusega, et eestlaste laud jäi organiseerijate VIP lauale vaid grammi võrra alla. Tallinna kilud, kodune suitsusink ning Vana Tallinn olid uskumatult minev kaup. Lausa otse käest. Juustust ja kommidest ja Narva silmudest rääkimata.. Jnejne. Ja meie “Mässajate laul” (filmist “Viimne reliikvia”) sai tugevate ovatsioonide osaliseks. Elagu!

Eks muidugi, millalgi pidi see pauk ka tulema, et pill tuleb pika ilu peale ja “Viina-viina-viina, keppi, palderjani” ei saa igavesti..
Reede hommik algas mõne jaoks nukrasti ja teiste jaoks kottide pakkimisega.. Külalistemaja juhataja arvas, et meiesugust kampa pole nende ruumidesse vaja. No, andeks, et üks noormees trepil oma une oli pidanud öösel leidma. Ja andeks, et meie suurel juhil ja õpetajal nii palju austajaid oli.
Ok, sel hommikul olin ma vihane. Vähemalt kolme inimese jaoks oli säärane asjade kulg ääretult ebaõiglane. Aga mis teha. Kollektiivne vastutus. Kompromissina jäeti neiud külalistemajja alles, noormehed pidid aga uue paiga leidma.

Luckily said nemad siis süüa hommikust hotellis. Need, kes polnud veel varajastest trammisõitudest ja kooseinestamisest loobunud, said tavapäraselt lunastada omale ülekeedetud nuudlid/kruubid/tatra/riisi/tangud/kartulipüree (kana/kala/sealiha)kotleti/šnitsli/guljašši/kanatükiga kohaliku lütseumi sööklas. Oh seda toidukultuuri! (Teadmiseks: seal ei taheta tunda keedukartulit, musta leiba ega nuge.)

Ja muidugi etendused-etendused-etendused. Väga palju rahvusvahelist kultuuri ja päevad täis workshop’e, proove, lavastusi.
Karl L. sai parima kõrvalosatäitja auhinna, K.K. parima lavastaja nominatsiooni ja meie etendus rahva lemmiku kolmanda koha. Elagu!

Nii et kokkuvõttes ei ole mul sellest nädalast halbu mälestusi. Üldsegi mitte. Esimene ehmatus asendus pika peale absurdihuumoriga, millest jätkus viimase minutini. Ainus asi, millest on mul siiralt kahju, on fotokas, mis viimase õhtu peol kadunuks jäi. Fotokas, mille peale sai salvestatud laupäev: mina, Liisu, Anu, KJ, Chris ja Marina… Pildid vaatamisväärsustest, sellest, kuidas me käisime kohalikul simmanil, poseerisime baleriinidena samasuguse monumendi ees, ooperimaja, pruudid, Õnnepalee, vanalinna kangialused, hüpped jõeäärsetel alleedel, vaaterattaga sõit, meie ligi neljameetrise Gorki monumendi otsas, brantš rahvusrestoranis, muljed õhtul klubis etc. Jah, ühes piltidega läks peagi kaduma ka minu helkur, millest Minskis tihti juttu oli.. Oeh. What happens in Minsk, stays in Minsk.
Ja kui me siis otse peolt kell viis öösel pagasi järele hotelli sõitsime ja sealt meeletu lauluga rongijaama kärutasime ning kui ma rongi peal, hoidmas süles unenägusid, vaatasin varahommikust udu metsade ja orgude kohal akna tagant mööda libisemas, samal ajal kui Kaija vaikselt “Yesterday”-d kitarri sõrmitsedes laulis, tundsin, et vaatamata kõigele, oli see nädal siiski ilus. Lubasin selle hetke oma mällu salvestada ja endaga kaasa võtta.

Vilniuses toitsime tuvisid, külastasime kohalikku Maximat. Riias otsisime tasuta WC-d, mis jäigi leidmata.
Bussis, mõned tunnid enne Eesti piiri, tegime ühiselt identiteedivahetuse ja püüdsime mõistatada otsaette kleebitud silti. Peoöö oli saanud märkamatult uueks ööks ja üks riik vahetunud mitme teisega.

Ja kui me lõpuks Tartusse jõudsime, kui ma viimaks olin aru saanud, et olen Paul Keres, kui selja taga oli säärane nädal, siis ei osanudki bussi pealt maha astudes enam muud teha ega muust mõelda, kui et kust saab süüa ja mis saab homme.

Nüüd ma juba tean. Ees ootavad uued näidendiproovid koos uue peaosalisega (kes verivärskelt koos uute tütikatega meie rõõmsasse kollektiivi vastu võetud sai), Tudengipäevad ja oktoobrivärvid.

Kui suvi sai päriselt läbi..

Just silmapilk enne seda, kui karjatasin, oli see kukkunud põrandale kildudeks. Nii ootamatult, et keegi ruumis olijatest midagi teha ei jõudnud, ning nõnda sundimatult, nagu olekski purukskukkumine tema eesmärk. Pühkisin killud maast kokku ja lootsin, et vähemalt seekord võiks ebausk toimida. “Õnn – see on õige sõna”.

Kümme tundi varem algas sügis. Ja mina olin magamas teist magusat unetundi oma nelja ja poole tunnisest ööajast. Öö oli kulunud rebastepeole Genklubis ja õhtupoolik enne seda proovile Kirjandusmuuseumis. Üle hulga aja nägin nii palju inimesi nii väikeses ruumis. Ei, mitte proovis, vaid peol. Olud on viinud mind eemale loengutest, kus kohtaksin oma kursusekaaslasi, mistõttu nendega Genis trehvata oli tore, kui mitte öelda omamoodi liigutav. Kuid ometi tundsin sees pisikest rõõmukihvatust hoopiski siis, kui nägin teatrikaaslasi. Nagu oleksin emigrant, kes kuuleb võõras linnas emakeelt. Mis sest, et olime vaid mõni tund tagasi koos olnud, seevastu kui esimestega pole näinud ega isegi rääkinud nädalaid. Jäin mõtlema, miks küll nii on. Julgustav käsi mu peos kinnitas, et see tunne on siiski õige. Vale ta ju olla ei saa. ..Teater on veres. Ja sellega koos ka inimesed; nemad, kellega koos me juba aasta pealisülesandeid lahkame. Aga kirjandus-ja kultuuriteadlased on samuti olemas. Kusagil seal minu sees, kust immitseb kirjandusõhtute, esimese semestri loengute ja Pirogovi muru lõhna.

Kümme tundi pärast sügise algust seisin bussis ja mõtlesin, kelle jaoks ma elan. Millegipärast painas mind mõte, nagu elaksin kuidagi ekspositsioonilist elu. Justkui ma teeksin mingeid asju näitamiseks. Siiski mitte tahte- või loomuvastaseid asju, ei, seda mitte. Aga ma otsekui lisaksin oma igapäevasele olemisele ja tegemistele teatud nüansi. Poosi. Ja kuidas seda siis nüüd nimetada? Edevus? Eksotsentrilisus? Kas eksisteerib üldse mind või olen ma kultuuriliste-sotsiaalsete olude konstrukt? Hoopis lihtsam ja loomuomasem oleks olla ju Ise ja jätta demonstratiivsus kus seda ja teist. Kui vaid oskaks..Ja kas peaks?

Ilmselt polnud ma neist uitmõtetest veel täielikult lahti saanud või mõtlesin sellele, milline saab olema meie viimane kyogen’i-lavastus Tampere majas, et rekvisiidiriiulist isanda keepi võttes silmakirjatsejast naise pisaratops üle serva põrandale kukkus. Alles siis sai Siin-ja-Praegu klaasselgeks. Ei olnud see esimene ega viimane rekvisiit, mis sümboolsel teatrialtaril puruneb.
Etendus oli kena, nagu ütleksid saarlased. Vaatajaid jagus nii lava ette kui kõrvalegi ja viimane kummardus sai auga publikule heidetud.

24 h hiljem karjatasin ma jälle. Niisamuti KJ. Ainult Christopher naeris oma jalgrattal, sest ta ei osanud arvata, et tema ootamatu vemp meid nõnda rivist välja lööb. Kuid et me tulime just proovist, kus temaatika vägagi morbiidne oli, kus meile hingede rändamisest ja rahvausundist surnute vallas räägiti; et oli hämar ja vaikne tänav; ja et tema ootamatult meie selja taha sõitis ning röögatas, siis olid need kolm lööki, mille süda vahele jättis, vägagi põhjendatud. No hard feelings, kallis kaaskannataja. Peale seda lavastust pole meist nii või naa keegi enam endine (sest öelda “normaalne” võib tähendada spekulatsioone selle termini subjektiivsuses).
Pühapäeval aga sõidame üle piiri. Mitte siiski veel teispoolsusesse, vaid Valgevenesse. Viima kultuuri ja ammutama teatrit. Nagu heroiinisüst otse veeni.. Can you feel the love?

Sinu auks, Josef Tsaxtinis!

Täna 100 aastat tagasi sündis mees, kelle jaoks Tartu oli maailmatunnetuse vorm. Mees, kes Teise maailmasõja vaimu-surma eest Rootsi oli sunnitud põgenema, kuid kirjutas ometi '62. aastal, et "inimene võib viibida kus tahes. Aga tõeline vangla on ikka temas eneses." Mees, kes sai üheks esimeseks Tartu Ülikooli audoktoriks. Mees, kes kirjutas Tartu-sarja.

Mees, kelle kirjandusprototüübid saavad meid saatma, kõndima varju ja paratamatu alter ego-na me selja taga, kõnelema oma igavikulisi sõnu meie peas ja kõnes.

Geniaalne mees oli. Tõepoolest oli.

"Kas surnud võivad ellu ärgata? Ei või. See on sümbol, müüt. Laatsarus - jaa! Aga me teame ju kõik, et see on mõistukõne. Ahasveerus - väga õige! Tuntud kuju. Aga kas keegi on teda kunagi näinud? Olete teda kohanud? See on teine asi - ise olla miski või keegi või kohata kedagi teist..."

Neljapäev saab kohe läbi.

Vähe sellest, et linnud sätivad taas Lõunamaale lendamist, ka päevad ja nädaladki on justkui lennuhoos. Ja tõsi ta on, et senine kooliaeg Taaralinnas ei ole veninud, otse vastupidi käbedasti mööda (vastu? kõrvu?) tormanud. Tihti, ja viimasel ajal üha rohkem, on tulnud eneselegi üllatuslikult küsida “Mis päev täna on?”.
Nõnda ei suudagi vist esimese hooga täpselt öelda, millal või kui ammu aega tagasi tõstsin sel semestril esimest korda jala üle auditooriumiläve või millal jalutasin päeva ainsast loengust kodu poole, septembriõhk põske paitamas. Ja millal täpselt Toomemäe legendaarsed paigad leitud said.
Ning kusagile nende esimeste nädalate sisse sobitusid veel külm ja vihmane vaba päev, Selga küpsised, kadunud subtiitritega It Happened One Night ning minek esimesse selle semestri teatriproovi. Ning, jah, uued loengud, uued tuuled..

“Mis päev t ä n a on?”

Keerukas on meenutada, millal täpselt sai Ristiisas kakaod joodud ja NAFF-il “Tudengimuusikali” vaadatud; millal proovid ja etendused igaõhtuseks kunstireaalsuseks muutusid; millal oli see nädal, kui iga päev tasuta pannkooke ja sooja šokolaadijooki sai; millal Kangro käe õlale pani; millal ma ühel hetkel tundsin, et keha võõras ja pea segane ning hingata raske on ; millal esimesed kollased lehed krae vahele langema hakkasid ja teedele ilmusid…

Ohjah. Kas tõesti aasta? Sellest, kui ma imestasin tuvide üle katusel. Kui ma vaimustusin folkloristi-naljadest. Kui ma leidsin Tartu tänavatelt ja parkidest innu ja õhina. Ja mõtlesin, et ainus soov, mis võiks veel täituda, oleks saada võimalus, saada katsetel läbi, olla laval…

Ennäe.
Ja varsti meenutan seda juba kaugel piiri taga.
Ning siis, tagasi tulnud, juba ehk ka ise teisel pool lauda, kui uued õhinat ja indu täis noored sõrmi murravad lootuses, et saavad sisse, saavad lavale.. Avastavad mõne päeva pärast kirja ja hüppavad rõõmust kilkega lakke…

Ohjah, ka kuud on lennuhoos. Ja aastad.

Mis päev täna on?…

Mindtrack: The Killers – Read My Mind

Kõikide varasügiseste hetkede pärast..

.. ja iga päikesepaistelise viivu pärast
.. ja kõigi vihmaste tundide pärast
.. ja sellepärast, et ma ei saa sellest laulust enam üle ega ümber
.. ja sellepärast, et ma tahaksin Google Translate'i oma pähe.

Aga seni on lihtsalt ilus. Ja on lihtsalt hea.
Just nii hea ongi.

Pintsetid

Vähemasti paistis päike, kuigi ilm oli mittemidagiütlev. Olime emaga turul ja vaatasime kraami, mida müüdi. Muu träni kõrval jäid mulle silma pintsetid. Sellised väikesed, hõbedased. Neid oli umbes neli. Võtsin ühed kätte, et lähemalt vaadata, aga pillasin maha. Müüja arvas, et tema väike poeg jälle laamendab, aga ma vabandasin ja ütlesin, et see olin mina. Järgmisel hetkel pisike mürakaru komistaski ja pillas end mu jalge peale, mistõttu lõi ka lett värisema ja kõik pintsetid kukkusid maha. Korjasin need omale pihku. Müüja rahmeldas poega kasima ja noomima. Pintsetid aga jäidki mulle kokkusurutud peopessa. Need avastasin sealt alles toidupoes. Pagan! Nüüd peame ringiga tagasi minema ja ma pean nad ära viima, mõtlesin. Ometigi läksin nendega koju. Plaani, pintsetid tagasi viia, asusin täitma õhtul, kui päike oli juba madalas, paistis suure kollase kumana õuele. Ja minule, kes ma istusin väljas liivakasti serval, sülearvuti põlvedel. Tõusin koos arvutiga ja hakkasin siis turu poole minema. Naabritädi tuli sama teed. Ning muudkui jutustas. Kaevurakke kõrval rohus nägin järsku istumas halli triibulist kassi. Meie kassi. Mõlemad tädikesega ehmatasime ära - kiisut ei ole enam ammu siinilmas. Tädike läks sabinasse ja keelas talle otsa vaadata, käskis hoopis ignoreerida. Ise aga mõtlesin, et miks mitte. Ta ei ole seal põhjuseta, ehk on tal midagi öelda. Kõuts ise nägi priske ja tõsine välja. Aga sinna me ta jätsime. Tädike vadistas edasi. Mina püüdsin end klaviatuuri kohal askeldamisse ära peita, et ehk läheb ta siis kiiremini ees ära või vähemasti ei lobise nii palju. “Mhmh,” kõlas ainus vastus mu suust. Veider, et selline jutuhoog. Ent siis tänaval avastasin, et klaviatuuri peal on ainult ühed pintsetid. Juhtumisi oli mul ka väike kohver kaasas, sülearvuti jaoks. Aga sealgi sees ei paistnud teisi pintsette. Niisiis oli mul põhjus tädikese jutuvadinast pääseda, paraku pidin aga tagasi kõmpima, et liivakasti juurest ülejäänud üles otsida.
Jõudsin alla õuele keerava teerajani, kui nägin kunagist koolivenda, kellega mul just kõige paremad suhted ei olnud. Pentsik lühike poiss. Ta astus ülemeelikus tujus mu juurde ja juhatas mu suure kastini, mis heki ääres seisis. “Näe, vaata!” ütles ta nii hooletult, nagu oleks kast täis kuldrahasid olnud. Tegelikult olid seal sees koerad. Kutsikad. Igas erinevas suuruses. Oli must pikakarvaline ema, olid väiksemad krässus nukrate silmadega pambud ja nende all – pisikesed, mõnepäevased beežid kutsikad. Vaatasin neid ja ütlesin vaid heldinult “awww”. Valisin ühe neist välja; ühe, kelle karv oli vesihalli ja beeži segu ja kellest võiks kasvada armas ja ilus koer. Ilusam kui teised. Võtsin ta ettevaatlikult oma õlale ja kaalutlesin täiesti ratsionaalselt: kauaks meile Leeditki, ta on juba vana. Ja palju see pisike koer ikka sööb või kulutusi nõuab. Aga vähemasti oleks koer majas ja ühelgi loomal kodu. Nende mõtetega läksin trepist üles emale-isale kutsut näitama. Too hoidis rahulikult, õrnalt niuksudes mu õlast kinni, justkui oleks plaaniga päri.
Juba poole koridori pealt hõikusin, et tahan! tahan! tahan! Tormasin kööki ja näitasin õlal olevat looma. Ema-isa aga jagelesid mingil teemal, miks paps midagi kusagil õhanud oli, mis jama sellest tuli ja kuidas sinna puutusid tumedaverelised välismaalased. Koera ei tahtnud tunnistada keegi. Ema ignoreeris, isa vaatas isegi vaenulikult. Ja ma vihastasin. Vihastasin nii koledasti, et keerasin kanna pealt ringi ja marssisin hambad ristis uksest välja, trepist alla. Kuulsin ema tõredalt järele hüüdmas: “Vaatan-vaatan! Ja rohkem ma seda teha ei taha!” Aga mina ei kuulanud, süda sai veel rohkem täis. Kõndisin rutaka sammuga trepist alla, koerake õlal ja mõtlesin: “Tunnistage endale, nad surevad. Sest tõde on see, et neid ei võta mitte keegi. Mitte kunagi. Ja mina valisin välja omale kõige toredama kutsa. Ka teda ei võta tulevikus mitte keegi. Ka tema sureb. Ja keegi ei pilguta silmagi.” Pisarad jooksid mööda mu põski alla. Väljas paistis suur ja kollane õhtupäike ja kusagilt kajas The Arcade Fire’i “Neighbourhood #1 (Tunnels)"-i algusmuusika.

Nii ma siis ärkasin, peas mängimas “Tunnels”. Kell näitas 7.49 ja väljas kukkus taevast otsata vihma. Ning mina nutsin - olematute kutsikate pärast.

Kuid ma ei saa nii öelda. Sest kusagil on nad olemas. Just nii nagu kassidki. Ja väikesed lapsed...
Ning kellegi silm ka ei pilgu.

Dream Moods on tark ja ütleb nii:

Puppy

To see a puppy in your dream, symbolizes your playfulness and carefree nature. It also refers to a blossoming friendship. If you are taking care of a puppy, then it means that you are reliable and trustworthy. Others can depend on you, especially during difficult times.

To see a litter of newborn puppies in your dream, is indicative of the amount of time that an idea has been developing or will take to develop. Look to the number of puppies to give you that approximate amount of time.

Tweezers

To see tweezers in your dream, indicate that you need to look at a situation much more closely. There is something that requires precision and accuracy.