Epitaaf

Jää minu juurde,
et ma ei ehmuks,
kui pimedus äkki
sirutab käed

Hoia mu pead,
et unede raskus
tinaseks koormaks
kanda ei jääks

Lausu mu nime,
et lõputu vaikus
jääkülma uduna
mu'sse ei tuleks

Valva mu kõrval,
et sõbrakäe soojus
lohutut tühjust
peletaks ära

Siis ma tean,
et kõik on hästi . . .

Järelhüüe

IN MEMORIAM

Nossifer Maximus
(*2004  +14.06.2010)

 

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.

Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.

Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,

silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

                                 (Astrid Reinla)

Milliseid käike teeb Saatus. Oli kass, enam ei ole. Ja keegi ei tea. Mis ikkagi kustutas selle küünla?
Nossu elu oli pigem säraküünal. See lahvatas põlema heleda leegiga ja siis säras kirkalt ja kiirelt. Justkui oleks ta kogu oma elu ära elanud selle kuue aasta jooksul. Ja siis vaikselt hääbus. Ju oli talle nii ette nähtud.
Ja kui ma sellelt kassilt midagi õppisin (jah, näete, ka loomadelt on meil võimalik õppida), siis eneseuhkust, –kindlust ja –teadlikkust. Ma tihti kartsin teda, sest oma hiilgeaegadel oli ta metsik, jõuline ja ettearavamatu, kuid salaja imetlesin: ta teadis, et ta on ilus (Noss oli edev), ta lubas inimesed just nii lähedale, kui talle parajasti vaja oli, ning kogu oma bravuurikuse ja karmi olemuse juures jäi ta ikkagi väärikaks ja sisimas leebeks, kuigi ta seda viimast välja ei näidanud. See kass ei oodanud, et talle uksi avatakse. Ta avas need ise. Pehmet und, Maximus!

Kirjutasin epitaafi ka. See tuleb hiljem. Luban.
Jah, tõesti, täna on leinapäev.

Bussid siin enam ei...

.. On täna esmaspäev? Hästi. Siis see laul sobib.



Lisaks. Mida me siis oleme õppinud?

• Uurimused on näidanud, et armastusega seonduvad virgatsained dopamiin ja noradrenaliin, mille rohkus tekitab eurooriat ning fenüületüülalaniin (PEA), "mis annab sulle selle haige naeratuse, mida sa võõraste poole sähvid."
• Seligman ei soovita sellega kontrolli katsetest loobuda, vaid püüab osutada, et liiga suure kontrolli rakendamata jätmine võib anda eeliseid tuntud palve kohaselt: Jumal, anna mulle vaprust muuta seda, mida muuta saan, rahulikku meelt aktsepteerida seda, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende vahel vahet teha.

Selliste põnevate teadmistega ma homme eksamile lähengi.

Seda õppisime ka, et bussiliikluse peale ei tasu loota. Tore üllatus on avastada, et liini marstruut on ringi tehtud. Hea, et ma jala koju oskan minna.

Beneath the milky twilight..

Mu soove on kuulda võetud. Kõrgemad ja võimekamad jõud on toonud viimastesse päevadesse kõike seda, mida viimati mainitud sai. Ilmad läksid soojaks ja suviseks, õhtud on pikad ja valged. Jah, ma tean – ilmast rääkida on vana ja kulunud, aga ükskõik. Ilma seda mainimata ka ei saa - ilm ilmestab ilmekalt ilminguid.

Ja mis siis ilmnes?

Kolmapäeva õhtul jõudsin siiski Tartusse.
Ilmes, et kõik on oma koha peal ja hästi. : )

Neljapäeval läksin raamatukokku Akadeemiaid lugema. Nii lahe olengi. Kultuuriantropoloogia jaoks.
Mis puutub sama õhtu etendusse, siis see oli suurepärane. Nüüd, lõpus tekkis mingi erakordne sünergia, eneseteadvusõhin ja muud kaunid sõnad. Ühesõnaga: publikut oli palju, nad naersid südamest ja Tampere maja oli täis head energiat. Tänud S.-ile, kes ka lausa lillega kaasa elama tuli.
Ilus õhtu oli. Mis sest, et sääsed pargis ära süüa ähvardasid. Ei läinud õnneks. Ehk mõjus lauluga peletamine ..

Reedel oli etnoloogia ja kultuuriantropoloogia eksam, mille ma nobedasti valmis sirgeldasin (sest seda ju ikka oskaks) ning Tartu peale suveilma nautima läksin. Ei olnud tahtmist koju tuppa istuma minna. Suskasin klapid kõrva, kuulasin Jefferson Airplane’i ja Rosemary Clooney’t ja võtsin Kaarsilla juures pingil päikest. “Sway” mängimas kõrvas, suvesoe julgustavalt pai tegemas. Mõnus. Sääski ka ei olnud.
Pealelõunal sain korraliku šoki. Sellise, mida ka kolm päeva hiljem naljalt ei usu. Ei, ma tõesti poleks oma kõige wilde’imates unistustes osanud uskuda, et saan geneetika eksami A. Täiesti sürreaalne. (Sama sürreaalne kui minu naabrite jaoks äkitselt läbi seina kostev hele kiljatus ja siis müdin: justkui keegi hüppaks mööda tuba ringi.. Hmm.) Ja kui sellest rõõmust (ja sellele eelnevast keeleteaduse samast tulemusest) veel vähe oli, siis peatselt saabus ka etenduse analüüsi (meenutagem Don Juani) tulemus. Ka see läks samma ritta. Ulme. Mu päev oli veel säravam ja sada kümme sellele eelnenud päeva tundusid tagantjärele ka hoopis ilusamad.
Õhtul oli viimane etendus. Veider, et see oli eile. Tunduks, nagu oleks sellest päevast möödas nädalaid. Miks küll?
Viimane etendus lõi rekorditega. Publikurekord, for sure. Ja hea etenduse (taaskord need kaunid sõnad) rekord vast ka. Maru. Maru. Nii maru.
Järgnes teatrihooaja lõpupidu. Kelle jaoks saunaga, kelle jaoks ilma. C., mina, KJ, Jürgen ja Kadri jõudsime näiteks Opera Pizzasse, kus leidis aset kiirsöömine (sest kümneks pannakse see koht kinni) ning kunsti(ajaloo)teemaline vestlus.
Suundusime Kirjanike maja krüpti, kus meie suurejooneline ja pidulik “Viimane pühaõhtusööma(jooma?)aeg” aset pidi leidma. Peeti kõne, söödi, joodi, valiti N-objekti õnnelik selle hooaja võitja (õnne, Anneli!), tantsiti võidu limbot, tantsiti niisama ja arutleti lingvistilistel teemadel. No, tõesti… See oli tegelikult ajuvaba: sanskriti keeleteadus (KJ) vs ladina keeleteadus (mina) vs 8. sajandi katalaani keeleteadus (C.) . Ah, nalja kah, ühesõnaga.
Täitsa huvitav oli jälgida, mida inimesed kõike tegema ei hakka..
Kell sai peagi aga kaks ja me otsustasime lahkuda. Jätsime head aega. Kellega pikemaks ajaks, kellega lühemaks. Kes seda ette teab..
Mis sest, et oli hilja. Esialgsed plaanid ei näinud ette nii hilja edasi tantsima minemist, aga pidu krüptis võttis hoo hiljem üles. Alles see oli, kui me praktiliselt võhivõõrastena Lutsu raamatukogu kohvikus kokku saime ja esimese tütikate peo maha pidasime. Ah, aegu ammuseid, ah, aegu kauneid neid. Ja nüüd olime me siin.. Pere.
Tegelikult viis meie tee KJ-ga (juba traditsiooniliselt) Illusiooni. Sealne pidu kestis seekord lausa kella neljani, mis oli tore. (Kes tahab tasuta pääsmeid, siis neid on viimase aja jooksul piletitega kogunenud juba hulgi. Küsige julgelt. ) Jah. Vaieldamatult hea tantsuöö. Ehk oli oma roll eelnenud hooaja lõpuüritusel; sellel, et see tants jääb (mõneks ajaks) viimaseks; möödunud kaheksal ja poolel kuul, mis selja taga olid. Koos. Südames. Teatristuudioga.. Igatahes – tunne oli kuidagi eriliselt sentimentaalne, kibemagus. Kuid tore oli. Kahtlemata. Ja lahkudes oli väljas valge. Nagu keskpäeval.

Selline see lõpp siis oligi.
Kas ta üldse lõppes?
Ehk oli see hoopis millegi algus..

Jäänud on teha vaid üks eksam. Ja kirjutada essee, ent selle meisterdan valmis juba Mustvees. Niisiis – ma sõidan Tartust ära. Aasta saab läbi. Ja ma ei tea. Ei tea, kas rõõmustada või kurvastada. Jah, olen üksinda toas salaja nutta lahistanud. Aga säärane emotsioonipuhang oli vähemalt tol korral tingitud filmikatarsisest (“Everybody’s Fine”). Tänan endist toanaabrit, kes soovitas.
Ometigi – ma olen siinse eluga nii kokku kasvanud: kooliga, Tartuga, nende inimestega.. Nägin seda ette. Juba esimestel nädalatel. Tartu-aeg saab liialt ruttu läbi. Ma tunnen kõigist ja kõigest puudust juba siis, kui pole veel lahkunudki ja kõik ümberringi olemas on. Oeh. Viimased päevad siin .. ja mul on motoorne rahutus (juba teist nädalat?). Ma ei püsi paigal ja tunnen, et pean pidevalt midagi tegema. Kontsentratsioonivõime tõrgub ja resoluutne laua taha istumine lõpeb aknast välja vaatamise, mingis neljandas dimensioonis viibimise ja takkaotsa võib-olla isegi kesköise jalutuskäiguga ning tähtede vaatamisega. Suve(ööde) kutsuv rahutus.. Ja mis kõik veel. Suvi.
Mida ma teen need viimased päevad? Lähen korraldan festivali? Jooksen Tartule ringi peale ja külastan kõiki, keda tunnen? Teen pudrupeo? Üksi?

No, ilmselt pean leidma aega (ja kannatust), et motivatsioonipsühholoogia läbi vaadata. Ja und, et mitte end tühja ringirahmeldamise ja veidra ärevusega ära kurnata.

Kool saab läbi.
Ööd on siin valged, jah.
Kuu särab üürikesel ööajal võluvalt. Punkt.

…Lead me
out on the moonlit floor
Lift your open hand
Strike up the band and make the fireflies dance
Silver moon sparkling…

Hilja on siis, kui ..

Ah! Kuidas mõnel päeval küll viltu veab!

Ma ei ole uskunud juhuslikesse asjadesse. Neid ei ole olemas. Enamasti mitte. Iga rohkem või vähem märkimisväärne asi juhtub põhjusega.
Antud juhul ei suuda ma viimast küll välja mõelda. Jah, ma ei peagi seda teadma ega kohe mõistma. See selgub hiljem. Üks on kindel: inimene õpib kogu elu, sureb aga - tõepoolest - ikka lollina. Oli kord juba ämber. Ilmselt nii ahvatlev, et teistkordne sisseastumine oli vältimatu. Jumal hoia meid kõikide vanasõnade paikapidavuse eest (need, mis räägivad, et kaks ilma kolmandata ei jää, sest see olevat kohtuseadus jne).
Igatahes. Bussi täna ei läinud ja minu õhtune etendus jääb minuta. Aargh.

Ja mõtlen nüüd... Minu jaoks on selline traagika, et buss minemata jäi (ja etendusele ei jõua), samas kui kellelgi pole enam venda. Taaskord. Ühte venda maailmas enam ei ole. Saada teada selliseid uudiseid (ja paraku tuleb jälle selliseid uudiseid kuulda) on lihtsalt ahastama ajavalt kurb. S e e on traagika.
Minul tuleb järgmine buss paari tunni pärast, kuid..
Njh.

Loodame, et lähipäevad toovad helgust ja rõõmu ja sooja.

Teiselt planeedilt. Tervitustega.

Olen igal aastal mõelnud, et mis on see, mis suves nii teisiti on. Tegin nüüd tähelduse: suveöödes on mingi kutsuv rahutus. Olete ka tajunud?

Peale oma viimast postitust on hulk vett merre voolanud. Ja ma imestan, et elu siiski edasi läheb. Ent tõepoolest – ka peale eilset geneetika eksamit eksistents jätkub.
Enne seda aga.
Sain pannkoogiüledoosi, mis täielikult pole siiani kadunud. Vähemasti oli tore. See pannkoogipeo õhtu lõppes Karlovas järgmise päeva Suure Vastasseisu meelelahutusliku osa kava kokkuklopsimisega. Püüdes kõrvale jätta ohtrad detailid, räägin sellest suurüritusest ülevaatlikult. Niisiis. Üliõpilasteater vs ajaloolased. Mida meie tegime? Poisid olid need, kas platsil palliga ringi ajasid. Tüdrukud olid need, kes suurte kahisevate tuustide ja hõigetega neid ergutasid. Ja lisaks tegime šõud. Vaheaegadel tantsisime eriti kitšilik-imalat ergutustantsu eriti ülevindi kostüümides (jah, Jari oli cheerleader. Jah, ta oli lõpus trikoos); tegime kyogeni treilerit, puhusime minipasunatest oma meeskonnale “We are the champions”-i ja vastasmeeskonnale leinamarssi. Jooksime, hüppasime ja täitsime aja kõikvõimalike teatraalsete elementidega. No, ja siis ma läksin mehele. Või noh.
Astusin suures valges pulmakleidis keset saali, neoonvärvi krepp-paberist ergutustuust käes, pruutneitsid kleidisaba hoidmas, pulmamuusik Jari kõrval kitarril nutmaajavat armastuslugu mängimas, . .
Rääkisin saali loo oma müstilise armastatu piinlikest juhtumistest. Ja ütlesin, et armastan Teda. Armastan Teda nagu rullnokk burksi, nagu skarabeus sõnnikupallikest, nagu… koiliblikas villast sokki!
Sel hetkel pidi meie tütikast korvpallipoiss (hei, Mehis!) mu ära röövima, kuid – oh üllatust! – kui ma olin hetk varem välja valitud võõrale ajaloolasele kaela langenud, otsustas too ise mu sülle kahmata ja uhkelt üle saalipõranda kardina taha tormata. Teoorias ja meie plaanis oleks pidanud ta suurest šokk-etteastest hämmingus olema ja kohmetuma. Võta näpust. Mehis jäi pika ninaga, pruutneitsid, kes ise mu üksijäänud peiu kaasa pidid võtma, niisamuti. Nukralt ja nõutult vaatama. Ja publik saalist hakkas karjuma “Kibe"!” Oh well.. Tegime siis neile improšõud. Nõnda paljukest siis meie happening-plaanist. Ärgem alahinnakem ajaloolasi.
Kuid korvpallimatš lõppes TÜT-i võiduga. Elagu!

Ja eelmisel nädalal tulid eksamid. Ja tulid veel kuumemad ilmad. 30 kraadi iga päev. Päikese käes vähemasti. Nii kuum. Käisin kodupoodides lihtsalt selleks, et kusagil hingata ja organismi ülekuumenemist leevendada. Kusjuures Selver on jahedam kui Rimi.
Ühe eksamiga sain teisipäeval maha, teise lükkasin edasi. Ja mina hakkasin õppima hoopis geneetika eksamiks. Kaks päeva jutti seda omale ajusagaratesse sisse ajanud (nagu verivorstitegu), tajusin, et katus hakkas vaikselt sõitma. Lugesin neid konspekte ja ühel hetkel tekkis selline tühi tunne. Selline, nagu märkaksid korraga, et oled miskipärast teisel planeedil, ei tea, kuidas sinna said ja kuidas tagasi saada. Paanikasegune ärevustunne. Hirm ja mõistmatus. Niisiis...
...Illusioon. Läksime Illusiooni. Olin seal tegelikult esimest korda – tõtt öelda: koht oli stiilne ja midagi ette heita ei ole. Ka mitte seda, et pikka aega olime KJ-ga diskopõrandal ainsad tantsulised. Aga kui tema seal juba on, siis saab latt kõrgele seatud.
Tantsisime retromuusika saatel terve öö, kõik selle geneetika ja muud jamad kingataldade alla, diskosaalisuitsu sisse.

Ma ei tea, kas asi oli suveöö lämbuses, mis pähe hakkas, selles, et ööbikud polnud oma laulu jätnud või koduteel tänaval deklameeritud Shakespeare’i “Suveöö unenäos”, ent koju jõudnuna avastasin, et taevas oli valgeks löömas (pole selle suveajaga harjunud: et pimedat aega ei ole. Et ööd ongi valged.) ja uni näis mõttetuna. Leidsin, et on parim võimalus viia läbi endaga psühho-füüsiline eksperiment: mitte minna magama. Niisiis tegin endale hoopis võileibu, kuuma kohvi ja meesaia ning vaatasin aknast poole viie ajal päikesetõusu. Peagi siras koiduvalgus heledalt majade katustele, puudele, tänavatele. Puges sisse korterite akendepragudest, aialippide alt aedadesse, katuseviilude vahelt pööningutele. Ja mina hakkasin taas õppima geneetikat. Nägin, kuidas esimesed bussid arglikult mööda vurasid, kuidas inimesed uniselt uste vahelt hommikut tervitama tulid ja tänavad aegamisi elavamaks muutusid.
Poole kaheksa ajal vajusin tunniks ära, kuid panin äratuse üheksaks ja läksin jooksma. See oli sürreaalne. Jalgades veel tantsuöö surin, peas surra-murra mõtted, hommikune tuul edasi kandmas. Väga virgastav. Külm dušš. Ja siis õppisin edasi. Õhtuni. Pealelõunal vajusin tunniks taas ära. Ja jätkasin.
Minu kolmapäev lõppes neljapäeva öösel.

Reedel oli etendus, peale mida mul tekkis kihk rutiini murda. Lihtsalt sellepärast, et ainus rebel-olemine ei väljenduks õhtuhämaruses ja –vaikuses punase tulega üle tee minemises.
Koduteel läksin bussi pealt varem maha ja hüppasin Emajõkke (astusin sujuvalt pajude alt liivaselt künkalt, kui aus olla). Mis sest, et ujumisriideid kaasas ei olnud. See ei sega ju midagi. Päris looduslast, tõsi küll, mängima ei hakanud. Oli küll üsna Tartu sinine laguun, aga üle jõe Eedeni lähedal peeti piknikut. Seeliku ja topi jätsin siiski asjadega kaldale, though. Vesi oli soe ja mõnus. Kasutasin ära viimase kahe nädala troopikat, sest kaua see enam ei pidanud püsima.
Tatsasin paljajalu kodu poole, kuulasin head muusikat ja võtsin lahkelt oma põsel vastu õhtupäikese viimased kiired.

Järgmised päevad ei üllatanud kedagi. Tsiteerin: MutS seondub otseselt DNA kaksikahela mittepaarduva alaga, seejärel liitub MutL. MutS-MutL-DNA kompleks translokeerub hemimetüleeritud GATC saidiga seondunud endonukleaasi MutH juurde, stimuleerides MutH endonukleaasset aktiivsust. MutH lõikab fosfodiestersidet ajutiselt metüleerimata DNA ahelast. MutH poolne lõige võib toimuda kahjustusest kas 5´- või 3´-suunas, mis võib olla kahjustatud kohast kuni 1000 nt kaugusel. Seejärel toimub valestipaardunud nukleotiidi sisaldava regiooni kõrvaldamine eksonukleaaside toimel. DNA ahelate lahtikeeramisel osaleb helikaas UvrD. ssDNA-le sünteesib komplementaarse DNA ahela DNA polümeraas III kompleks. /…/

Saate isegi aru, eks.
Ometigi jõudsin pühapäeval Ruskaverre ja Maarja-Magdaleenasse, olla kohutavale hulgale sääskedele avalikuks supiköögiks ning .. njh, õppida maal geneetikat. Aga kõhu sain isegi täis. Nagu vanaisa juures alati.

Ning eile oli esimene vihmane päev. Geneetika eksam. Ent vaatamata ilmale, läksin ma külma närviga, trotsides jahedat tuult ja uduvihma, rakubioloogia instituuti ja tegin selle eksami ära. Ma ei tea, kas ma ta ä r a tegin, aga vähemasti on temaga ühelpool. Suurest kergendustundest läksin ja ostsin endale šokolaadi ja kohupiimasaia. Oh seda õnne.

Ja lähebki elu edasi..

Lõppu lisaksin kuuldud tsitaadi. Aitäh selle pretsedenditu hetke eest.

Now the hungry lion roars,
And the wolf behowls the moon;
Whilst the heavy ploughman snores,
All with weary task fordone.
Now the wasted brands do glow,
Whilst the screech-owl, screeching loud,
Puts the wretch that lies in woe
In remembrance of a shroud.
Now it is the time of night
That the graves all gaping wide,
Every one lets forth his sprite,
In the church-way paths to glide:
And we fairies, that do run
By the triple Hecate's team,
From the presence of the sun,
Following darkness like a dream,
Now are frolic: not a mouse
Shall disturb this hallow'd house:
I am sent with broom before,
To sweep the dust behind the door.

(Shakespeare “Midsummer Night’s Dream)

Tahtsin siia panna korduvalt erinevaid laule, kuni komistasin täiesti juhuslikult selle otsa. Ja see tegi mu päeva. Mitu lausa. (Vaadake kindlasti videot . See on nii vahva.)

Soundtrack: Fountains of Wayne – Someone To Love

Ööbikud, kyogen ja pangarööv.

Nädalad on omale tiivad kasvatanud. Või tundub see mulle vaid isiklikult nii. Eks ta üks paras metsik tormamine on olnud. Vaata, kuidas ajalind lendab!

Kuid vahel laskub ta maa peale, sirutab oma tiivad laiali ja laseb end imetleda ja jälgida täies ilus.
Näiteks mõnel hilisõhtul, kui etendus on lõppenud, kui äsja sadanud vihmast auravatel tänavatel on kuulda ööbikulaulu, kui film on läbi, kui niiske vihmavarju käepidemelt on hajunud seda hoidnud käte soojus, kui magus rammestus juhatab koduteed…

Nii möödus eelmine nädal. Oli esietendus. Lausa kaks. Ja oli esikapidu. Oli kitarr, olid inimesed, olid laulud, olid .. Jah, öös oli asju. Oli laul tänaval koju kõndides. Oli tunne. Millestki kõrgemast. Millestki kergest. Kes seda enam teab..
Ja reedel oli taas etendus. Meie oma salarituaal Tampere majas - jaapani satiir. Valitutele. Ja peale seda oli Kaubamaja, mille kärsitud inimesed sulgeda tahtsid ning mistõttu järgnes arutelu vihma käes.. See sai lahendatud. Oli Ristiisa. Oli kuum šokolaad ja pannkoogid kohviga. Või noh, kuidas kellelgi. Oli vestlus elust ja surmast, saatusest, tahtest ja naljakatest juhtumistest esimestes ametikatsetustes.
Ja oli “Pangarööv”. Välikino siis. Mis lähema uurimise peale osutus vihma tõttu olevat linnaraamatukogu siseruumidesse tõstetud. Et see vihm siis ka.. Ta jäi ju lõpuks üle. Aga pargis laulis rõõmsasti Chalice, pole hullu. Jagus rahvast parkigi (need, kes filmiotsingutel edasi ei viitsinud jälgi ajada.) KJ oli tubli ja asjalik ja aitas ekraani püsti panna. Ilmselt oli ta ainuke noormees seal (peale kinobussi-kuti). Hmm. Aga sai filmike vaadatud ja tuleb tõdeda, et polegi midagi väga halba öelda. Eesti filmid tuleb ikka ära näha, eriti veel siis, kui tuttavad ja stuudiokaaslased seal tegevad on. Hästi. Kõik oli hästi.

Ja nüüd lendab ta jälle ringi. Mitmendat ringi juba.
Päike! Päike on väljas. Ja lausa suvine lämbus. Nii vahva, nii vahva, et saab käia lühikeste varrukate, seeliku ja kingadega. Oeh.

Täna oli viimane geneetika. Jah, edasipidi magan hommikuti ja ei lase end oma pideval hirmul sissemagamise ees öösel kell 4 üles ajada, et pakkima hakata või kell 2.15, et kooli minna. Need ajad jäävad vast seljataha.
Tänane päev keeras vindi sisse juba varahommikust alates. No, pisidetailid pisidetailideks. Aga .. ma näiteks läksin ja ostsin omale panni. Jah, uue panni. See pole minu jaoks lihtsalt suvaline sisseost ja šoppamaskäik. Minu jaoks on see sümboolne. See on nagu millegi uue algus. Minu pann. Nagu esimene kevadeliblikas. Nagu esimene koolipäev. Nagu esimene suudlus. Esimene pääsuke. Midagi erilist.
Sain Novaluxi sünnipäeva ja oma suure ostu puhul tasuta mullitaja kaasa.

Jah, see on täiesti normaalne, et ma tatsan Turu tänaval kesklinna suunas ja puhun päikese poole mulle. Juuksed soojast suvetuulest sassis, jaki varrukad üles keeratud (hiljem loobusin tast üldse), kaelarätt risti-rästi üle õla. Puhun mulle.

Vot nii lill ongi.

Ja varsti-varsti pannkoogipidu. Mul on juba mitmendat päeva pannkoogipäev. See ei ole niisama, et teed pannkooke ja ongi pannkoogipäev. Selleks peab eriline tunne olema. Just selline, kui tõused hommikul õige jalaga voodist ja juba ärganuna on kuidagi hea tuju. Või siis, kui jääd vahel mõnda lindu vaatama või kuulama kusagilt pargist või aiast või vanalinnatänavalt kostvat kitarrimängu või lihtsalt unistama. Ja kusagil sees istub pisike hea tunne. Selline on pannkoogipäev.

Lähen ja puhun mulle selle auks.

Täielik zen.

Soundtrack: Johnny Cash – Ring of Fire