Õpetajaks kodukooli

mineku mõte tuli üllatavalt ruttu. Et miks mitte. Ja kuigi ma jõudsin oma pikkadel päevadel raamatukogus, mil ma siis tunde ette valmistasin, korduvalt paanikasse minna, ei saa öelda, et ma kuidagi ebaõnnestunud oleksin. Ma ei osanud end lihtsalt kuidagi ei gümnaasiumi ega viiendike ette mõelda eesmärgiga valvata neid 45-minutilist tundi igavledes mööda saatmas. Ei kusagilt lõi minus välja missioonitunne, usk paremasse ja võimekamasse generatsiooni ning vastutus terve selle gümnaasiumi ees. Kõik need kohutavad idealistlikud nähtused, mille üle küünikud ilguvad ja staažikad õpetajad muigavad. Muigasin ise ka, aga mütsiga lööma minna ei tahtnud ikkagi. Kuivõrd ma teatriteadust ja kirjandust neid armastama panin, jääb küsitavaks, kuid vähemasti sain nii mõnegi ära hirmutada lausega "See 400-sõnaline kirjand, mida te nii väga kardate, on vaid põgus sissejuhatus nende tuhandete sõnade kõrval, mida te ülikooli astudes peate kirjutama hakkama....iga poole aasta tagant."

 Kodus peksis Charles mu vaeseomaks, kui oli end varestele ja harakatele õuel sappa haakinud ning need viimseni ära tüüdanud ning minema hirmutanud. Enamasti lendab ta väljas ringi ning elab oma kentsakat linnuelu, siis vuhiseb köögiaknast sisse ja naudib taaskohtumist minuga, eriti minu sõrmede nokkimist, kõrvalestade kiskumist ja sealjuures koledal varese-kombel kraaksumist. Milline sõnavara! Uskumatu, mida seal getos ei õpi..

Homme vahetan linna. Kaks korda. Heal juhul saan ise paari päeva jooksul maailmamuutvalt õpetatud ning ehk isegi teatrisse. 

Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootab mind Tallinn,

seal su süda mulle jah mulle vaid lööb,

kuid me vahel miilid on pikad ja hallid,

meie vahel seisavad vaesus ja töö.

Tegelikult see olukord nii tööstitu ei ole. Ja asfaldit on ka rohkem, kui tahaks. Tegelikult saab haarav olema, usun.
Oktoober on vahepeal kätte jõudnud. Ning mina leidnud oma selle sügise soundtrack'i. Sügis on sel aastal Stacey Kent'i Jardin d'hiver'i värvi.