Frutti di mare ja Marks & Spencer'i vahel.

Tegelikult on nii, et elu on mööda läinud ja hetki on olnud. Mõningad neist tasuks ära mainida, kuid ammendavust ei maksa kaugeltki oodata. 

Just for the record.

Teisipäev.

"Ma ei taha öelda, et see, et ma juustuga kalmaari sõin, oli mu päeva kõrghetk, sest see oleks ju ebaaus, aga mingi kõrghetk oli see sellegipoolest."
"See ei olnud kalmaar. See oli merekarp."
"Aga tal oli juust peal."
"Ei, see oli tema liha."

Nad panevad reaalselt selliseid asju restoranis pitsa peale. Vähemasti elan. Üks amps veel ei tapa. Kana ja ananass on ikka kindel valik. 

Kolmapäev.

Kõige kummastavam teatrielamus. "Bistro Beyond". Ausalt. Üheks osatäitjaks laval oli kana. Dresseeritud kana. Laudade seest tulid tulid seapeaga inimesed ja ilmusid pokaalid. Laest tilkus alla metallvanni vett ja aeg-ajalt sadas alla sahmakas vanu lehti. Müstilised elukad kõndisid üle lava, sõitsid rulluiskudel ja ehmatasid vaatajaid või mängisid iseliikuvate nuppudega malet. Ja kusagil seal müstilises maailmas leidis aset miski hämar salapärane üha korduv saatusemotiiv, lugu. Kaunis.

Neljapäev.

Tegin Vatsas süüa. Ja kuulasin loop'i pealt "Fell In Love With A Girl" (The White Stripes). Ohtlik kraam. Äärmiselt kleepuv. See muusika siis, ma mõtlen.

Reede.
Öötöö ja baarikassarõõmud. Omad poisid-tüdrukud otsustasid tagaruumis eraldi peo korraldada. Enamik majatöötajaid oli lõpuks korralikus konditsioonis ja ainsad kained inimesed olid baaris tööl ja pidid neid kantseldama ja hakkama saama utoopiliste ideedega a la (kell 03.00 öösel) "kui selle toidulõhna üles saab, siis läheb.. siis hakkavad kõik tahtma ja ostma. Lähme teeme süüa! Teie, ütelge, et süüa saab-saab." Jumal halasta, kell 3??!
 Pärl: Tuleb õhtul leti taha mees (hommikul uuris püreesupi koostist ja suvikõrvitsa-kartuli vahekorda, ütles, et koor ja kartul on väga ebatervislikud ja - hoidku taevas! - nisujahust krutoonid ka peal.), ütleb, et ta tahaks juua saada. Baarmen: "Olete õiges kohas, meil on siin baar."
Mees: "Eiei, ma alkoholi ei tahaks, mis teil veel on?"
Baarmen: "No, meil on siin mahlasid ja karastusjooke.. Colat, Schweppsi, Tarhuni... Kohvi?
Mees: "Ei, ma neid ei joo."
Baarmen: "Siis on meil Teile ainult vett ja teed pakkuda."
Mees: "Ei, ma neid ei tahaks. Aga kas teil kurgimahla ei ole?"
Baarmen: "Ei." (Mõttes: "Jah, kindlasti. Värskelt pressitud. Kas külma või toasooja?")

Laupäev.

Käisime Tallinnas. Marks & Spencerist teed ostmas. 60 € eest. Milleks muuks Tallinnasse minna? Tee on oluline. Kvaliteet on oluline.
"Ütle nüüd, D., millist musta teed me võtame?"
"Ma ei tea mustadest suurt midagi. Peaasi, et Rooibos & Vanilla olemas on."
"India oma ikka ei võta, eks, sealt võib veel mingid haigused saada."

Aga Marks and Spencer siiski. Kaks kilekotitäit. Jah, meil tuli teeisu peale.

Järgnes sünnipäev. Toredad jutuajamised ja vestlused. Nõudepesu kell 3 öösel. Lumesadu väljas. Pühapäevahommiku päike, mis tegi pai. Oli see päike?
 Leian siiamaani koerakarvu oma riietelt, sest hundikutsu hullus juba tulles uksel ja väsis ainult mõneks korraks õhtu jooksul. Hommikul tõi entusiastlikult mulle järjekindlalt sülle palli, kui ma püüdsin korraga süüa kartulisalatit ja vaadata kompromiteerivaid beebipilte ja perekonnamälestusi. Kangasteljed, millele tere ja ühtlasi head aega sai öeldud ning punased sussid, mis kapi otsa ootama pandi. Kallistused. Suurte mustade koerasilmadega limpsav musi. Istusime bussi peale ja meid leidis eest ootamatu trehvamine. Pooleteise tunni pärast tervitas Tartu. Meid ja kaht kotitäit M&S'i teed.