Kuidas me Püssis valgetest jõuludest unistasime.

Alustan nagu tavaliselt ilmateatega: väljas on –17 kraadi . Ja silmapiiri taha laotub karge helevalge talveilm.
Ning ma ärkasin eile hommikul ja leidsin laualt selle..

Mõnele oleks see kindlasti olnud olukorraks, kus too leheke täidab ainsa mälestuse rolli eelmisest õhtust ja millele järgneb küsimus “Mida ma teinud olen?!”
Kuid loomulikult oli minul kõik väga hästi meeles…

Õhtu algas tassi marjateega enda seltskonda nautides. See tegevus köitis ühe seal veel varem olnud noormehe tähelepanu, mispeale ta oma õllekruusiga minu lauda sadas ja seltsi pakkus. Et kavas oli karaokeõhtu, haaras noormees lavalt laulude nimekirja ja asus end koos semudega järjekorda panema. Kuigi viimasest karaokelaulmisest polnud just säravamaid mälestusi, ei tahtnud ma miskipärast siiski lasta käest juhust jõululaule lõõritada.
Viimaks saabusid oodatud tütikad(TÜT kaaskond), kellega me ühise jõulueelse kooshängimise planeerinud olime. Sulasin nendega ühise laua taha ja peale pikka ja ennastületavat kihutustööd sain Jari omale lavakaaslaseks. Minu lauluvalikut pidas ta küll liiga keeruliseks, ent ma jäin endale kindlaks; ‘White Christmas’ oli ja on mu lemmikjõululaul. Ning, jah, ma olen seda varem laulnud.
Ja siis tuli Sten. Minule oli selleks ajaks tema tulemine teada. Jõudsin talle veel mainida, et lähen kohe-kohe laulma, ja teha temaga ühe tantsu. Siis hüüti meid välja ning astusin juba koos Jariga lavale. Mu blondi assistenti haaras rambipalavik, sest äkitselt keset esimest salmi klammerdus ta minu külge ja kukkus värisema (mis oli päris üllatav reaktsioon, arvestades tema äratarbitud hõõgveini hulka). Ma ei pannud seda pahaks, laulsime siis kenasti edasi. Ent kõige toredam hetk oli siis, kui kõik kohal olnud üliõpilasteatripere lava ette tuli ja meiega kaasa laulma hakkas. Siis tuli Sten & Co ning viimaks oli Püssika tantsupõrand õõtsuvat rahvast täis. Eks me tegime laval väikest etendust ka, nagu oleksime seda laulu juba kordi koos harjutanud. Ja J. muidugi võttis laulu lõppedes mu käest, et koos maani kummardada. Korduvalt. Üllatavalt ei tundunudki see kohatu, sest inimesed tõega võtsid meid ovatsioonidega vastu. Vau. Liigutushetk. Kõige toredam fanclub ever!

Õhtu sujus toredate inimestega kollektiivselt jõululaule kaasa lauldes, saalitäie rahvaga jenkat tantsides ning S.-iga jalga keerutades. Ühel hetkel kuulsin meie esinejanime (The Kuusepuu) ja õhtujuht laval lehvitas mingi lehekesega. Tormasin kohale ning - üllatus-üllatus – me olime pälvinud eriauhinna! Voila! Nagu tasuta 0,5 l siidrist/õllest igale esinejale veel vähe oleks olnud. Pidu!
Taaskord J.-i initsiatiivil sügav lavalaudadeni kummardus. .

Kahjuks selgus täna sünge tõsiasi, et Jari on eriti karmilt haigeks ja pärispalavikku jäänud ning meie plaanitud lõunast ta osa võtta ei saa. Ei tahtnud egoist olla ning kõike seda enda peale kulutada, seega otsustasin Saatuse tahet jagada sellega, kes minu heaks kõige rohkem teinud on – helistasin Stenile. Minul oli kaks tundi vaba aega. Temal aga hakkas loeng. Pisikese kokkuleppe tulemusena haarati mind auto peale ning järgnes põnev reis füüsikahoonesse, kus suure üllatusena kohtusin kunagise ‘’lugemisõhtu’’ kaaslasega, kes nüüd Tartus resideerib ning lennujuhtimist õpib. Kui vahva. Ja siis sain jälgida füüsikaülesannete lahendamist. Kuni selleni, kui suundusime sööma. Püss päeva ajal tekitas minus sügavaid nostalgilisi tundeid: täpselt nagu Vetsi Tallis. Nagu välismaal…
Kõht friikartuleid ja rooibose kulda väärt teed täis, tatsasime Vanemuise tänavale, kus ma oma viimasesse usundilukku läksin.

Ja homme on selle semestri viimane loeng ning minu varajane 20.
Ülehomme vaheajaks kojukoju jõuluaega pidama (ning eksamiteks õppima, of course.).

Soundtrackiks ei midagi muud kui White Christmas.