Kõigi kirvegavehkijate ning skinhead'ide rõõmuks või kurvastuseks ei kavatse ma täna rääkida vähemusgruppidest. Tegelikult oli plaanis jutustada oma külaskäigust kultuuripealinna ning dilemmast, kumba elukutset eelistada: kas kala- või jahimeest? Ehk teisisõnu: pisike memuaar Ugala etendusest ''Vanamehed seitsmendalt'', autoriks Andrus Kivirähk.
Tunnistan, et peale Kiviräha/-rähki/-rähi/-rähu (kas keegi üldse teab, kuidas tema nime käänata?) ühe raamatu läbilugemist ( iseenesest on häbematu ühe romaani põhjal kirjaniku üle otsustada, tean) , suhtusin palasse teatud skeptitsismiga, pidades viimast pingutatult rahvapäraseks, nn villaseks. Kuid ennäe - tuleb kiita kas autorit, kelle näidendid romaanidega võrreldes paremini välja kukuvad või siis lavastajat (Peeter Tammearu), kes draamateksti oskuslikult lavale seadis. Igatahes, naerda sai rohkem kui küll. Ennekõike oli särav just karakterkoomika, milles suurem osa aust langeb minu arvamuse kohaselt Meelis Rämmeldi kehastatud Kaljule ning tema antud arvukatele lausabsurdsetele hellitusnimedele.
Kokkuvõttes oli terve see tükk üsna lausabsurdne, balansseerides reaalsuse ja muinasjutu piirimail. Milles siis point oli? Kindlasti mitte inimeste veenmises, et seitsmenda korruse akna tagant tõepoolest haid mööda ujuvad või et kõrvalkorteris dromedarid ringi kappavad, vaid et kui midagi piisavalt tahta ning millessegi sügavalt uskuda, võib see vabalt võimalik olla. Iseasi, kas reaalsuses taoline ilus naiivne idee ka toimib, on kaheldav. Aga laval oli see päris usutav. Mnjah, ja naljakas oli ka. Palju naljakam näiteks kui ''Viimane sigar'', mis oli rohkem filosoofiliste sugemetega. Ja viimati nähtud ''Savoy balli'' näol oli tegemist operetiga, mis minu silmis ei saagi liialt koomiline olla.
Ugala väikeses saalis pole ma varem käinud. See on veel pisem kui Sadamateater, kuid miskipärast sealne vaatan-näitlejaga-tõtt-olek mind niiväga ei häirinud. Üldjuhul ma lihtsalt ei salli seda, kui pean olema kusagil näitlejate vahel, n-ö osa etendusest. Sest enamasti ma tahan olla vaatleja, nähtamatu kõrvalseisja. Võib-olla just seetõttu jättis ka varem vaadatud ''Vaene loom vihma käes'' kuidagi õõnsa ja häiriva tunde.. Või oli viga hoopis selles, et mind vastutahtmist keset võõraid muresid ja rõhuvat igapäevakriisi tiriti. Kes teab. Igatahes olin Kiviräha/-rähki/-rähi/-rähu (valige ise) komöödiast tublisti üllatunud. Ja peale selle sai tol õhtul kooki ning viinamarju ka veel. Õhtu missugune..
Lisaks avastasin, et Viljandi on üks teine tore linnake, millel on oma helge aura. Kui Tartul on selline ''heade mõtete aura'', siis Viljandil on ''kultuurse harmoonia aura'' - selline ilus, kodune ja helge.
(Mis puutub elukutse eelistusse, siis sellele ma vastust ei leidnudki.)
Kuid nii palju siis teatrikülastustest.
Täna saime proovikirjandiga ühele poole. Valisin teema, mida enda jaoks sel hetkel kõige paremaks pidasin: ''See, kes valitseb halli argipäeva üle, on kangelane'' (Fjodor Dostojevski). Mulle täitsa meeldis.
Ja siis olen ma tükimat aega tahtnud veel m i d a g i kirjutada. Ei, mitte enam teravaid ja kandilisi tekste, vaid luuletust. Midagi helisevat, nagu muusika.
Aga mu helihark oleks justkui kuhugi kadunud.
I'm working on it.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar