there's another world behind the curtain.

Ja ma arvasin, et olen ainuke, kes juhuslikke inimesi minevikust, olevikust ja tulevikust, nt (eks)koolikaaslasi unes näeb.. Tuleb välja, et viimasel ajal olen isegi öösiti inimeste alateadvuses ringi hulkunud..
Esiletõstmist vääriks K.-M-i unenägu, kus peategelane olevat viibinud mingil üritusel, mis juhtumisi toimus kusagil duširuumis ning kus seina taga pead pesti ( ?! ). Nõndaks. Ja ühel hetkel olevat seal olnud mina. Mustas kleidis. Sall üle õlgade. Papptops kohviga käes. Jalg üle põlve. Pingil. Peategelane kurtis ühele tüdrukule(reaalne isik), et keegi müstiline Taavi (nii minu kui peategelase jaoks reaalselt olematu isik) ei räägi temaga, joob ja on kuri jne jne. Siis pöördus ta õnnetult minu poole ja küsis, mis bussiga me koju lähme. Tsiteerin K.-M.-i kirjeldust: ''Selle peale vastasid sina "Ah, ära põe! Suvel jõime me temaga iga päev koos kohvi." Ja sellele järgnes mu kadeduseohe "Lucky You!" Ja sina muhelesid kavalalt. Siis ilmusid tilkuvate juustega tüdrukud meie ette. Kes olid mulle täiesti võõrad ja nägid välja nagu The Ring-i kaevust välja roomanud tüdrukud. Nad küsisid meilt " Mis passite?" Sina vastasid jääkülma rahuloluga "Oleme kultuursed".''

Vaat' siis, millega mina öösiti tegelen. Ja K.-M. pole ainuke tore näide. Olen juhtunud nii siia-sinnagi.
Ning minugi unenägudesse on tulnud väga müstilised, nn seosetud inimesed, kui nii võib öelda. Lihtsalt tulevad. On. Hängivad minuga samades kohades. Tore ju.

Ja täna nägin jälle üht eriskummalist und.
Oli õp. N tund ja ma istusin T.-ga. Me mõlemad täheldasime, vaadates õp. N-i, et viimane on jube kiiresti vananenud. Tema juuksed olid halliks läinud ning pea pealt välja langenud.. Seda nädalaga. Ja järgmisel hetkel laulis üks mu kooliõde Jääääre 'Viimast trammi'. Samas tunnis. Ja ma hakkasin kaasa laulma. Laulsin ja pisarad tulid silmi. Õp. N. nägi mind ja lausus: ''Vaene laps, Sa ju nutad end lõhki..''. Ma vastasin, et mul on lihtsalt peas midagi..See tuleb eksamistressist(kuigi mul seda ju ei ole). Õpetaja ei uskunud. Ma ise ka mitte. Uni sai läbi.

Siinkohal tervitused sellele seni tundmatule (?) tumedapäisele noormehele, kes ennast minu paari öö taguses unes ilmutas. Ja tänaseks mitte ainult minu. Sweet.. He's out there somewhere.

Mida/keda homne toob?

Ja täpiks i-le prohvetlik Jäääär - 'Viimane tramm'

Elu kui vikerkaar.

Kõigi kirvegavehkijate ning skinhead'ide rõõmuks või kurvastuseks ei kavatse ma täna rääkida vähemusgruppidest. Tegelikult oli plaanis jutustada oma külaskäigust kultuuripealinna ning dilemmast, kumba elukutset eelistada: kas kala- või jahimeest? Ehk teisisõnu: pisike memuaar Ugala etendusest ''Vanamehed seitsmendalt'', autoriks Andrus Kivirähk.
Tunnistan, et peale Kiviräha/-rähki/-rähi/-rähu (kas keegi üldse teab, kuidas tema nime käänata?) ühe raamatu läbilugemist ( iseenesest on häbematu ühe romaani põhjal kirjaniku üle otsustada, tean) , suhtusin palasse teatud skeptitsismiga, pidades viimast pingutatult rahvapäraseks, nn villaseks. Kuid ennäe - tuleb kiita kas autorit, kelle näidendid romaanidega võrreldes paremini välja kukuvad või siis lavastajat (Peeter Tammearu), kes draamateksti oskuslikult lavale seadis. Igatahes, naerda sai rohkem kui küll. Ennekõike oli särav just karakterkoomika, milles suurem osa aust langeb minu arvamuse kohaselt Meelis Rämmeldi kehastatud Kaljule ning tema antud arvukatele lausabsurdsetele hellitusnimedele.
Kokkuvõttes oli terve see tükk üsna lausabsurdne, balansseerides reaalsuse ja muinasjutu piirimail. Milles siis point oli? Kindlasti mitte inimeste veenmises, et seitsmenda korruse akna tagant tõepoolest haid mööda ujuvad või et kõrvalkorteris dromedarid ringi kappavad, vaid et kui midagi piisavalt tahta ning millessegi sügavalt uskuda, võib see vabalt võimalik olla. Iseasi, kas reaalsuses taoline ilus naiivne idee ka toimib, on kaheldav. Aga laval oli see päris usutav. Mnjah, ja naljakas oli ka. Palju naljakam näiteks kui ''Viimane sigar'', mis oli rohkem filosoofiliste sugemetega. Ja viimati nähtud ''Savoy balli'' näol oli tegemist operetiga, mis minu silmis ei saagi liialt koomiline olla.
Ugala väikeses saalis pole ma varem käinud. See on veel pisem kui Sadamateater, kuid miskipärast sealne vaatan-näitlejaga-tõtt-olek mind niiväga ei häirinud. Üldjuhul ma lihtsalt ei salli seda, kui pean olema kusagil näitlejate vahel, n-ö osa etendusest. Sest enamasti ma tahan olla vaatleja, nähtamatu kõrvalseisja. Võib-olla just seetõttu jättis ka varem vaadatud ''Vaene loom vihma käes'' kuidagi õõnsa ja häiriva tunde.. Või oli viga hoopis selles, et mind vastutahtmist keset võõraid muresid ja rõhuvat igapäevakriisi tiriti. Kes teab. Igatahes olin Kiviräha/-rähki/-rähi/-rähu (valige ise) komöödiast tublisti üllatunud. Ja peale selle sai tol õhtul kooki ning viinamarju ka veel. Õhtu missugune..
Lisaks avastasin, et Viljandi on üks teine tore linnake, millel on oma helge aura. Kui Tartul on selline ''heade mõtete aura'', siis Viljandil on ''kultuurse harmoonia aura'' - selline ilus, kodune ja helge.
(Mis puutub elukutse eelistusse, siis sellele ma vastust ei leidnudki.)

Kuid nii palju siis teatrikülastustest.

Täna saime proovikirjandiga ühele poole. Valisin teema, mida enda jaoks sel hetkel kõige paremaks pidasin: ''See, kes valitseb halli argipäeva üle, on kangelane'' (Fjodor Dostojevski). Mulle täitsa meeldis.

Ja siis olen ma tükimat aega tahtnud veel m i d a g i kirjutada. Ei, mitte enam teravaid ja kandilisi tekste, vaid luuletust. Midagi helisevat, nagu muusika.
Aga mu helihark oleks justkui kuhugi kadunud.

I'm working on it.

'..on liivakell, mis aegamööda käib..'

Kas teile tundub see loogiline, et aprilli keskpaik on käes? Mulle isiklikult ei. Aga ma ei saa seda eitada, kui kalendrisse vaatan, ning samas ei ole mul ka otseselt midagi selle vastu. Ennem vastupidi. Juba mitmeid päevi (ehk nädalaidki juba?) olen tahtnud öelda, kuivõrd hea meel mul kevade üle on. Enamasti mõtlen sellele siis, kui õhtuti muusikakoolist tulen. Alles oli see aeg, kui tuli pimedatel ja süngetel tänavatel kooli ja koju lonkida; mitte midagi ei näinud, päeva nagu polnudki. Ainsaks lohutuseks oli kuuvalgus, mis natukenegi teed paista lubas. Ma vihkasin pilviseid õhtuid. Kuid nüüd võin tunda vaid siirast headmeelt selle üle, et saan õhtuti muusikakooli sõita, mitte mööda hangesid või lörtsiauke komberdada, ning naasta päikesevalgel. Ka sel kellaajal. Sillerdav, sillerdav.. Doesn't that make you feel good? Kevad on endiselt minu jaoks eriline. Valgust täis päevad ja soe tuul, mis puistab päikesesära näole...
Täitsa uskumatu, et aasta on eelmisest kevadest möödas. Ma mäletan seda nii hästi. Veider on mõelda, kuidas me oskame tagasi vaadata, teadmata, mida toob tulevik.

Hea asi on seegi, et (pidev) õppimine edeneb päikese-ja valgusrikkal ajal ka paremini. Ei pea enam nn küünlavalgel elama.
Ahjaa. Rääkides küünaldest, siis lugesin eelmine nädalavahetus läbi Sàndor Màrai ''Küünlad põlevad lõpuni''. Lugu ise on siis kahest vanast mehest, kes saavad taas peale 41 aastat kokku, eesmärgiga vanad asjad enne surma sirgeks rääkida. Millised probleemid nende südametunnistust vaevavad ning mis on loo puänt, seda ma kirjeldama ei hakka. Pealegi, otsustas autor nii ülbe olla ja loo tegeliku tõe üldse kaminas ära põletada, niiet - ei tea seda isegi. Muidu oli täitsa tore raamat, kui too vanapapi seal nii hoogu poleks läinud ja ennast lehekülgede viisi kordama ei oleks hakanud. Võimalik, et see oli taotuslik. Kes nende kirjanike pähe näeb.. Põhjus, miks mulle just see raamat kätte jäi oli fakt, et ''Küünaldest'' on tehtud lavastus, mida praegu Ugalas näha võib. Mõtlesin lihtsalt, milline võib olla see baasmaterjal. Lavastuslikult veidi väljakutseid pakkuv (mis osa tekstist välja jätta, mida sisse kirjutada; vägagi ühepoolne dialoog; erinevate ajajärkude paralleelne käsitlus etc), kuid iseenesest huvitav.

Ugalast on põhjust veel rääkida. Järgmisel - ülikiirel- nädalal on plaan üle pika aja sinna täitsa jõuda. Polegi ammu käinud.. Jehhu! Küll mitte ''Küünlaid'' vaatama, aga midagi muud.. Midagi hiljutisse teemasse, seotud jällegi teatri, liblikate ja halli koeraga. You solve the puzzle..

Ja vahepeal, peale mõningasi täheldusi, kogutud siit-sealt, ning ka vestlusi, oli mul kange soov kirjutada sõprusest. Ja sellest, kuidas aeg inimesi ühte sulatab, mingil moel liidab, ühendab ning siis nad erinevaid elusid elama paneb. Kes siis ikkagi muutub? Inimesed või aeg? Viimaks jääb õnneks alles see, mis on kõige tähtsam - see sundimatu ja sõltumatu, mis on, olenemata ajast. Kui seda ei jää, pole seda kunagi olnudki. Ühised mälestused, vaated, täiesti seletamatu irratsionaalne side või jumal teab veel, mis..
Aga see oli lihtsalt minu sisemaailma mõne-hetke-mõte..

Homme algab taas kool. Või mis algab, lõpp on silmaga paista. Viimased 4+1 päeva+proovieksam ning hüvasti. Põhimõtteliselt. Pikk nädalavahetus oli. Minu jaoks, arvestades, kui vähe mul tavaliselt ''vaba aega'' on. Tegelikult ma tean, et seda tuleb ise võtta, aga ma ei ole raatsinud. Sellesse nädalavahetusse jäid siis järg ühe esmaspäeva tegevusele nimega filmivaatamine(''Rõõsikad!''), Coelho ''Palverännak'' (ehk räägin sellest kunagi hiljem), tantsuline sünnipäevapidamine (õnne, J.!) ning traditsiooniline munadevärvimine ( rõhk on sõnal traditsiooniline). So much about it.

Ja siis on veel üks laul. See viimane. Meie viimane.

Saladus.