.. ja anna meile andeks meie spikerdamised, kui meie kontrolli õigesti teeme..
Päev 5.
Midagi pole muutunud. Sellegi päeva veetsin õppides. Täna ainult matemaatikat. Ühiskond, mida ma seni vahelduseks tudeerisin, jäi nukralt voodile vedelema. Õpikud ja konspektid ja materjalid, ma mõtlen, mitte terve ühiskond kui selline...
Vaheaeg? Mida? Mul on vaheaeg? Pole nagu aru saanud. Mul siin käib aerutamine.. Udu on tihke, aga sadam justkui paistaks. Või siis karid. Aga katki ka ei jäta, tuleb mis tuleb..
Ei tea, kas on põhjust varsti kahelda oma vaimses tervises? Seni, kuni ma seda tunnistan, ei ole ohtu. Kui ma peaksin eitamisfaasi jõudma, võtke midagi ette. Öelge näiteks, et : kui Sa kohe normaalseks ei hakka, siis õhtul ühiskonna sidusust õppida ei saa! (Mõistate ikka, et see on suletud ring, jah?)
Lisaks tahtsin ma mainida, kui kohutav võib olla 21. sajandi tragöödia - jääda ilma internetiühenduseta. (Oh, ärge ahhetage nii dramaatiliselt; nagu näete, olen sellest jubedusest juba taastunud.. tänan muretsemast) Mõned aastad tagasi oleksin õlgu kehitanud. Pole, siis pole. Aga nüüd siis sain aru, kuivõrd eluliselt väärtuslik on olla võrgus. Online = elus.
Tegelikult midagi selle paari päevaga ei muutunudki. Asi on rohkem vaid põhimõttes, et mul on võimalus. Mitte ainult siis, kui vaja, vaid ka siis, kui tahan. Punkt.
Ilusat kevade algust. Nüüd on see siis käes. Jee! ja buu! samaaegselt. Hurmav ja hirmus.
Selle kevade värvid, muide, on roosa ja oranž. Aga näedsa - mis värk selle rohelisega siis on nüüd... ?!
E.g. Coldplay - Green eyes. (kuula siit)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar