Oktoober oli poole peal,

kui ma leidsin, et mõnikord ei olegi enese maandamiseks ja tasakaalu leidmiseks muud vaja, kui üht pooleldi vaba päeva (mis tuleb enda jaoks kuklas vabaks tunnetada), et teha karrikana ja kirjutada filmikriitikat. Eelmisel nädalal olid Tudengipäevad ja oli Tudengifilm. Vaatasin. Üle kolme tunni. Nägin head ja kehvemat, ülendavat ja piinlikku, aga kokkuvõttes jäi kõlama ajalootundlik inimlikult humoorikas toon. Nojah, justkui oleks lootust ikkagi.
 Nädal hiljem vaatasin professionaalset Eesti filmikunsti - "Kertu". Tahtsin pilku ära pöörata, tahtsin nutta, tahtsin kedagi lüüa. Jah, ilmselt meil siiski on lootust. Eriti, kui ka pärast pikka ja väsitavat päeva, mille hommik möödus E. pool teed juues ja produktsiooniplaani kirjutades, raamatukogus prantsusekeelset kultuuriteaduslikku raamatut tõlkides ning seejärel samal lainel loengus jutustades - hoolimata, kui romantiline see keel ka ei ole, võib ta ikkagi väsitada - , saab tulla koju ja taas leida oma energia chilli con carne't valmistades.
 Jah, viimane nädalalõpp oli kiire ja päevad on sassis. Kindel on see, et oli üks reede, mil Sõssul oli sünnipäev ja pulma-aastapäev, aga ma teda veel ei näinud. Kohtusime hoopis laupäeval, kui mul oli kiire kultuurimajja proovi jõudmisega ning enda õhtuks valmis sättimisega. Kõik meie pere daamid sättisid, v.a see kõige väiksem, kes selleks õhtuks enda isa hoolde jäeti. Kodukool sai 185, ma laulsin platvormsaabastel ABBAt, olin üks neljast (viiendat nägin lõpus vaid viivuks, teda ei arvesta), kes meie klassist kohale oli tulnud, tegin faktiliselt vale(d)e, kuid emotsionaalselt täiesti õige(te) inimes(t)ega lennupilti, jutustasin olnud ja ununud aegadest, tantsisin P.-ga tema esimest koolisaali peotantsu ja jõudsin viimasena meie naisperest koju. Olin valmis piinlikuks, tüütuks ja nukraks õhtuks, kus mul millestki kellegagi rääkida ei ole, tantsust või toostidest rääkimata. Ootamatult läks aga teisiti ja see päästis päeva.
 Siis tuli see pühapäev, mil tuli vara ärgata ja uuesti tähistada - sünnipäeva ja perekonna kokkutulemist. Või valimistepäeva. Jah, need valimised.. Olgu, tõesti, ma käisin ikkagi ära. Tulemused muidugi ei rõõmustanud, aga vähemasti täitsin kodanikukohust. Kohalikud valimised on ilmselgelt jutuainest veel takkajärgigi andnud: põgusalt autoga Tartu sõites ja eile P.-ga pärastlõunateed juues. Selles osas on hea klatšida ja kiruda, et meid ühendab kodulinn. Ja üleöö tulnud kurguvalu.

 Aasta tagasi oli nüüdseks juba lumi maas. Möödunud nädalavahetusel oli maa mõneks ajaks tõesti laiguti valge ja see, mis taevast tuli, oli ka tihkem, tahkem ja valgem kui vihm, ent sügis ei soostu veel lahkuma. Esmaspäevahommikune kargus ja härmatanud maastik koos seitsme miinuskraadiga häälestasid korraks talve lainele, aga vist laseb veel oodata..

 Samas, mõnel juhuslikul õhtul A.-ga kuldsel lehevaibal oktoobri soojas hämaruses Karlova pargis sügise viimast jalutuskäiku teha on ka armas. Kuni siis lehekuld asendub pehme lumevaibaga. Juua teed ja mõelda kastanite peale taskuis ning tuledele majade aknais.

7:15 AM Tallinn.

Tänavad olid veel ööst pimedad, kui ma ärkasin selle peale, et T. köögis muna praadis. M. magas veel, nagu ka enamik Kalamajast. Kes kaheksaks kooli, kes üheksaks koolitusele. Kolmveerand kaheksa jätsime põgusalt nägemiseni, teadmisega, et enne õhtut meist keegi tagasi ei jõua. Tallinn. Sealne elu nii käibki, et varahommikul tõustakse üles ja jõutakse üksteisele vaid kiirelt viibata, õhtuhämaruses aga kukutakse väsinult elutoa diivanile, toolile köögilaua taha või kuhu juhtub.
 Olin sellest kahe koolitusepäeva jooksul juba aru saanud; Tartu elust otse pealinna saginasse jõuda tähendas enda operatiivsete võimete proovile panekut, kuid ühtlasi kasvatas oskust jalutada vaikses uduvihmasabinas mööda Salme tänavat, korjata maast hiiglaslikke kastanimune ja lennutada saapaninaga kuldkollaseid lehti enda ümber. Nautida. Hingata. Juua teed, istuda ühiselt õhtusöögilaua taga ning vestelda hiliste õhtutundideni. Teine õhtu jälle vaadata koos OPi ning maiustada hõrgu ahjuõuna ja jäätisega. Kuuma tee aroomis lugeda koolitusematerjale ning uinuda maailma pehmeima ja mugavaima diivani embuses.
 Ei käinud kaks päeva E.-ga ainult ööklubides tantsimas. Väga intensiivsed, asjalikud ja tihedad päevad TTÜ-s olid: turundus ja äriplaan, marketing ja ekspordimaht - need sõnad ei kõla enam sugugi millegi hirmutava ja küündimatuna, vastupidi, neist said igapäevased tööriistad tegelemaks põhjaliku produktsiooni ja ettevõtluse arendamisega meis, abstaktsetes kunstiinimestes. Kohvi- ja lõunapausid pakkusid vajalikku kosutust ja lusti, kui seda koolituseruumis veel väheks jäi, ning ühised pikad linnasõidud tõid meeldivad seltskonnajutuhetked. Nii et öökluppi ega kuhugi peole tegelikult ei jõudnudki. Ainus pidu, mis korraldatud sai, oli tagasiteel, kiirkorras ühes E.-ga, sest autojuht kõige palumiste kiuste meilt veinilonksu - vähemasti sõidu ajal - ei saanud, selle sai ta kohale jõudes. Ühesõnaga, Adavere kabanoss ning sakiline krõps olid piisavad delikatessid, täitmaks meie tagaistme peolauda. Kuniks Tartu meid, vastkoolitatud loomemajanduse spetsialiste jälle oma rahuliku kulgemise ja hiliste voogavate hommikute, tasaste tänavate ning heade mõtetega vastu võttis. Ettevõtlusnädal kestis ja järgneva kahe päeva jooksul jõudsin ka mina end veel lisaks harida.
Kogu selle ringijooksmise, info ja teadmiste ülemahutamise tulemusel jõudsin arusaamale, et peab veidi harmoniseeruma, oma sisemise zen-iga tööd tegema, sisse ja välja hingama ning puhkama.

  See oli nii armas- ja veider ühtaegu - , kui M. minu lahkudes oma alati kutsuvas esikus, kust kunagi lahkuda ei taha, mind kallistas ja ütles, et mina õpetan talle alati, kuidas tunda rahu ja kaotada ära pidev kiirustamise tunne... Ja ometigi oleme mõlemad paanilised kiirustajad ning enesepiitsutajad. Ja just sedasama õpin mina igakord tema juurde minnes temalt endalt, oleksin tahtnud talle needsamad sõnad öelda.
Avarduda ja usaldada. Et ei oleks sellist 7:15 AM Tallinn-olemist.

Stacey Kenti saatel - jätkugu...

Õpetajaks kodukooli

mineku mõte tuli üllatavalt ruttu. Et miks mitte. Ja kuigi ma jõudsin oma pikkadel päevadel raamatukogus, mil ma siis tunde ette valmistasin, korduvalt paanikasse minna, ei saa öelda, et ma kuidagi ebaõnnestunud oleksin. Ma ei osanud end lihtsalt kuidagi ei gümnaasiumi ega viiendike ette mõelda eesmärgiga valvata neid 45-minutilist tundi igavledes mööda saatmas. Ei kusagilt lõi minus välja missioonitunne, usk paremasse ja võimekamasse generatsiooni ning vastutus terve selle gümnaasiumi ees. Kõik need kohutavad idealistlikud nähtused, mille üle küünikud ilguvad ja staažikad õpetajad muigavad. Muigasin ise ka, aga mütsiga lööma minna ei tahtnud ikkagi. Kuivõrd ma teatriteadust ja kirjandust neid armastama panin, jääb küsitavaks, kuid vähemasti sain nii mõnegi ära hirmutada lausega "See 400-sõnaline kirjand, mida te nii väga kardate, on vaid põgus sissejuhatus nende tuhandete sõnade kõrval, mida te ülikooli astudes peate kirjutama hakkama....iga poole aasta tagant."

 Kodus peksis Charles mu vaeseomaks, kui oli end varestele ja harakatele õuel sappa haakinud ning need viimseni ära tüüdanud ning minema hirmutanud. Enamasti lendab ta väljas ringi ning elab oma kentsakat linnuelu, siis vuhiseb köögiaknast sisse ja naudib taaskohtumist minuga, eriti minu sõrmede nokkimist, kõrvalestade kiskumist ja sealjuures koledal varese-kombel kraaksumist. Milline sõnavara! Uskumatu, mida seal getos ei õpi..

Homme vahetan linna. Kaks korda. Heal juhul saan ise paari päeva jooksul maailmamuutvalt õpetatud ning ehk isegi teatrisse. 

Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootab mind Tallinn,

seal su süda mulle jah mulle vaid lööb,

kuid me vahel miilid on pikad ja hallid,

meie vahel seisavad vaesus ja töö.

Tegelikult see olukord nii tööstitu ei ole. Ja asfaldit on ka rohkem, kui tahaks. Tegelikult saab haarav olema, usun.
Oktoober on vahepeal kätte jõudnud. Ning mina leidnud oma selle sügise soundtrack'i. Sügis on sel aastal Stacey Kent'i Jardin d'hiver'i värvi. 

Kesköösel stringiteooriast

jutustamise võlu seisnes pigem selles, kuidas olime oma jutuga jõudnud filmi "We're the Millers"-i juurest kahedimensionaalsete universumiteni ning neid ühendvate mustade aukudeni. Illustreerisime. Jah, õigus, see oli too laupäev, mil ma tundsin end filmist puudutatuna, tulnuna ise võtetelt, mis ootamatult mu nädalalõppu olid paiskunud. Pikk päev, mille lõppu kulus üks kerge meelelahutus ära. Kui poleks nii ebamugavalt end tundnud. Nõnda siis jõudsimegi bumerangi-efektini, sealt lumepalli-efektini ning elu seaduspärasuste ja minu Saatuse-vaba tahte korrelatsioonini. Kõige selle peale tõmbas A. udusele autoaknaklaasile kaks ristkülikut ja teatas, mida ütleb stringiteooria. "Aga kuidas see kõik sakslastega seotud on, " tahtsin küsida, aga aeg oli hiline. Väljas sadas vihma.

 Eelmisel ööl oli olnud TÜTi rebaste pidu, kus minust sai ootamatult dancing queen. Ma ei valmistanud kellelegi pettumust - ma loodan - ja pooleldi tantsides sealt ka lahkusin. Nemad pidid järgmisel päeval Minski sõitma... See Minsk. Kümme päeva on liiga pikk aeg, et naaseda normaalsena. Niivõrd kui see ka enne minekut võimalik oli või säärane määratlus üldse eksisteerib.
 Pühapäevane Tallinna sõit: otsast otsani rahvast täis buss, näitleja kõrval tagareas istumine ennustas ja andis mõista, et ees ootab ikkagi kultuurireis. Kujunes kohtumisreisiks, jutlemisreisiks, avastamisreisiks ja mõtlemisreisiks. Jah, kohata tänaval päeva tähtsaimat sünnipäevalast tundus tõeliselt õigeima asjana, ning helistamine on tõepoolest muutunud eelmise sajandi - eelmise taseme - kommunikatsioonifossiiliks; pole esimene kord, kui astume üksteisele vastu lihtsalt läbi telepaatia. Vastandina sellele, üsnagi inimlikult (s.o argiselt inimeselikult) ajasime juttu Harju mäel ja kohtusime kolmandaga NoKu klubis. Ja nad on nii ... süvitsi läinud. Olin just kuulnud C. juttu kultuuri ja endasse, kunsti ja ilusse sügavuti minemisest, nüüd nägin seda oma silmaga - nii ongi. Ars longa, vita brevis est. Ei jäänud neile kahele alla ja jooksin Von Krahli, et saada oma kohustuslik kultuurielamus. Ja loomulikult - näha Teda! Mu teist pealinna-armsat, keda olen igatsenud esimeste sügislehtede kuldseks minemisest saati. Või varem.. Kuid, aastaidki ehk. Igaljuhul - seal ta seisis ja embas mind. Miks ei võiks me teed ristuda tihemini? Miks ei võiks ma, vaimustununa mõnest igapäevasest hingematvast pisidetailist, seigast või mõttest, pöörata pead ja vaadata talle otsa, leides jagatud rõõmu? No vaat siis, kuidas üks inimene võib südamesse pugeda..
 Ja pärast selliseid kohtumisi nägin ma tõeliselt vihast kaksiklavastust. Sarah Kane/Juhan Ulfsak "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos". Tõsi, ma mõistan, miks C. ja K. otsustasid Draamateatrisse minna ja mitte minuga ühes tulla. Ma oleks sama teinud. Rääkimata juba algselt raskest tekstist, oli laval nähtu mitte üksnes häirivalt traumeeriv, vaid mõjus mulle viimaks juba lobotoomiliselt. Teise etenduse lõpul vaatasin klaasistunud pilgul penoplastseina ja ootasin haigutust. Teadsin küll, et see lugu mõjub mulle samal ajal kusagil kuklas ja ma ei välju sealt saalist endiste arusaamistega. Aga kell oli palju ja mulle hakkas tunduma, et kulminatsioonid on lavastatud valesti. Ning mõlemale loole tekkis mitu lõppu, mis kestsid ja kestsid ning mille lõppemise ootus väsitas rohkem kui äärmustesse viidud emotsioonid või kuivav kunstveri näitlejate ihul.
 Südaöösel Tartu poole teel olles kirjutasin saadud emotsiooni (ja taevas teab, mille veel) pealt luuletuse, mille ülelugedes ehmatasin isegi: kust see tuli? Kes selle kirjutas? Miks?!
 Õnneks sain koju jõudes kuuma suppi ja singivõileiba. Vähemalt miski on stabiilne ja soojustandev.
 See, et sügis tuli, tähendab lihtsalt ühe järjekordse tsükli keerdumist ajaspiraali ühes eelnenud elamuste ja alles tulevate hetkedega. Me elame 11-mõõtmelises maailmas. Kõik võib juhtuda. Näiteks see, et lehed kukuvad puudelt, nagu igal aastal, ja taskud on täis kastanimune.  Ja ees ootab peagi algav oktoober. Ning mu peas kaigub kolmandat päeva "Kohtumistund".

Ma käisin teatris

, lausa nii palju, et ma ei oskagi midagi selle-aastasest Draama festivalist pikemalt kirjutada. Või üldse kirjutada. See oli absoluutne. Kuus päeva täis etendusi, elamusi, kogunemisi, kirjutamisi - kõike seda loetleda on isegi tarbetu. Draama lehele on minu poolt panus antud ning vastu on saadud harjumus igapäevaselt Vildes lõunat söömas käia ja hilisõhtul hea soul-funk-muusika saatel päeva tegemiste üle järele mõelda või jalga keerutada. Esimesed septembripäevad jagasid küllastust: need olid päikest täis, ühes säravate kohtumiste ja vaimustavate elamustega. Mis sest, et nii mõnigi etendus tuli vaatajaterohkuse tõttu salaja ülakorruse aknaruudust ära vaadata - nad olid kõik seda väärt.

Hea, Paha ja Inetu (VAT Teater)
Nox (Twisted Dance Company)
Faust (VAT Teater)
Tühermaa (MTÜ R.A.A.A.M.)
Bistro Beyond (Piip ja Tuut)
Boyband (Endla Teater)
Pung (Kompanii Nii)
Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured (Cabaret Rhizome)
Suur maalritöö (Ugala Teater)
Koera süda (Vene Teater)
Sajand (Ugala)

Üllatajaks oli VAT. Esimese õhtu "Hea, Paha ja Inetu". Võrratu näitlejamäng, haarav režii.
Suurim pettumus oli "Tühermaa". Liiga palju tühjust, mis enam ei kandnud -, nii sõnades kui ruumis,  meeleheidet ja armetust, mis mõjus, aga ei liigutanud. Vana head lumma äratas "Bistro Beyond", mida ma pean üheks elu elamuslikumaks teatrikogemuseks. Kõige liigutavama lavastuse tiitli saab "Sajand", kuigi lõpuni seda vaadata oli peoõhtul pea võimatu. Mitte niivõrd pikkuse (aga ka seda), kuivõrd selle tunde pärast, mida lõpupeoõhtusse ei tahtnud.  Kõige lahedama nähtud lavastuse auhinna pälvis "Pung" originaalse, humoorika ja kõige groovy'ima esituse eest.
 Ja ülejäänud pakkusid nii avastamisrõõmu, esteetilist naudingut, samastamist kui avardavat meelelahutust.
Võimas. Nädal täis tõelist armastust. 

Selle nädala kolmapäeva jäi uute liikmete vastuvõtt ning spontaanne E. sünnipäeva vastuvõtmine Naiivis. Nii tore oli näha taas TÜTi inimesi. Vanu - ja uusi. End nende keskel taas selles linnas tegevuses tunda on kahtlemata meeldiv.

Zavoodi taga trepil võrksukkades seljanka söömisest taasiseseisvumispäeval

on nüüdseks möödas enam kui nädal. "Anna Karenina" on möödas, augustki ja ühes sellega suvi. Mul on hea meel, et mu arvuti on uues kuues taas minuga ja et kõik, mille pärast ma lamenti lõin või ette leinas olin, siiski seal peal alles on. Et ma võin nüüd rahulikult otsad kokku tõmmata.

 August läheb alati nii ruttu. Kodune puhkus, aiatöö, Charles. Need mõned korrad Tartus käimist, mis jõudsid igakülgset furoori tekitada, andsid kirgast vaheldust. Süle- või postitants, igaljuhul väljakutset esitav. Elasin rolli sisse ja võtsin kõike säärase mõistetavusega, et isegi ei üllatunud, kui Eesti tähtpäeval südaöösel Zavvi taga trepil isukalt seljankat sõin, jalad tikk-kontsadest tuikamas, võrksukkade vahel saiapuru. Lisaks pärast kaht tundi Geni suitsuruumis juuste kiskumist oli öine kojusõit mitte vähem huvitav dialoogiline tagasivaade-reflektsioon just juhtunule. Elame-näeme.

 Üht pisikest "putukat" sai ka nii mõnigi päev kodus hüpitatud, naerma aetud ja hoitud. Tüdruk on nii süvenenud vaate ja ilmeka miimikaga, et vaata ja imesta. Saime hästi läbi ja järgmine kord, kui kohtume, oleme jälle veidi vanemad, arukamad ja teadjamad. Avastame uusi asju, uusi riiuleid ja mänguvõimalusi.

 Pistrikku pole pärast üleeilset rohkem näinud. Tema kolm katset Charles'i ära viia on jõudnud juba inimeselegi ohtlikku staadiumisse, kuid kui ma tema vastu aknaklaasi poolteadvusetuks põrutatud keha püsti aitasin - seda suurt, võimast ja uhket, siis üht ma mõistsin - ei ole inimesel õigust end Looduse reeglitesse segada. Röövlind või mitte, ka tema on lind, ka tal võivad kusagil pojad olla, ja inimene ei tohi oma ülimuslikkust omavolilise hävitamisega näidata. Lasime linnul põõsa all toibuda, kuhu ta hulgaks ajaks taaruma jäi. Imetlesin teda nii lähedalt kui sel hetkel sain - ta vaatas oma kindla pilguga mulle alandliku väärikusega otsa ja - tõusis lendu.
Ela ja lase elada. Kõik muu on Saatus.

Ees ootab kodune suvelõpugrill, siis juba Draama ja Teater. Ootab Tartu ja uued tarkused. Ootavad peagi kullased alleed ja kastanid. Uued hetked ja olemised, tegemised ja mõistmised. Jah, kõik need on oodatud.

Vahel juhtub nii, et komistad

tänu oma intuitsioonile otsa millelegi, mis esialgu ehmatab. Seejärel saad aru, kui kurb see on. Ning siis mõistad kõige selle headust. Mingit maailmasättumuslikku suurust ja õiglust.

See lugu on lihtsalt nii südantlõhestav, et ma ei tea enam, kas kiruda end seda mitte varem avastamast, või teisi sellest mulle mitte rääkimast. Ju oli nüüd see hetk, mil ma pidin teada saama.

Et on olemas selline album, nagu The Antlers'i "Hospice". Ja see on lugu. Üks 51 minutit ja 47 sekundit pikk stoorilain.
Üldiselt  - "Kettering"-iga olin ma müüdud..