Zavoodi taga trepil võrksukkades seljanka söömisest taasiseseisvumispäeval

on nüüdseks möödas enam kui nädal. "Anna Karenina" on möödas, augustki ja ühes sellega suvi. Mul on hea meel, et mu arvuti on uues kuues taas minuga ja et kõik, mille pärast ma lamenti lõin või ette leinas olin, siiski seal peal alles on. Et ma võin nüüd rahulikult otsad kokku tõmmata.

 August läheb alati nii ruttu. Kodune puhkus, aiatöö, Charles. Need mõned korrad Tartus käimist, mis jõudsid igakülgset furoori tekitada, andsid kirgast vaheldust. Süle- või postitants, igaljuhul väljakutset esitav. Elasin rolli sisse ja võtsin kõike säärase mõistetavusega, et isegi ei üllatunud, kui Eesti tähtpäeval südaöösel Zavvi taga trepil isukalt seljankat sõin, jalad tikk-kontsadest tuikamas, võrksukkade vahel saiapuru. Lisaks pärast kaht tundi Geni suitsuruumis juuste kiskumist oli öine kojusõit mitte vähem huvitav dialoogiline tagasivaade-reflektsioon just juhtunule. Elame-näeme.

 Üht pisikest "putukat" sai ka nii mõnigi päev kodus hüpitatud, naerma aetud ja hoitud. Tüdruk on nii süvenenud vaate ja ilmeka miimikaga, et vaata ja imesta. Saime hästi läbi ja järgmine kord, kui kohtume, oleme jälle veidi vanemad, arukamad ja teadjamad. Avastame uusi asju, uusi riiuleid ja mänguvõimalusi.

 Pistrikku pole pärast üleeilset rohkem näinud. Tema kolm katset Charles'i ära viia on jõudnud juba inimeselegi ohtlikku staadiumisse, kuid kui ma tema vastu aknaklaasi poolteadvusetuks põrutatud keha püsti aitasin - seda suurt, võimast ja uhket, siis üht ma mõistsin - ei ole inimesel õigust end Looduse reeglitesse segada. Röövlind või mitte, ka tema on lind, ka tal võivad kusagil pojad olla, ja inimene ei tohi oma ülimuslikkust omavolilise hävitamisega näidata. Lasime linnul põõsa all toibuda, kuhu ta hulgaks ajaks taaruma jäi. Imetlesin teda nii lähedalt kui sel hetkel sain - ta vaatas oma kindla pilguga mulle alandliku väärikusega otsa ja - tõusis lendu.
Ela ja lase elada. Kõik muu on Saatus.

Ees ootab kodune suvelõpugrill, siis juba Draama ja Teater. Ootab Tartu ja uued tarkused. Ootavad peagi kullased alleed ja kastanid. Uued hetked ja olemised, tegemised ja mõistmised. Jah, kõik need on oodatud.

Vahel juhtub nii, et komistad

tänu oma intuitsioonile otsa millelegi, mis esialgu ehmatab. Seejärel saad aru, kui kurb see on. Ning siis mõistad kõige selle headust. Mingit maailmasättumuslikku suurust ja õiglust.

See lugu on lihtsalt nii südantlõhestav, et ma ei tea enam, kas kiruda end seda mitte varem avastamast, või teisi sellest mulle mitte rääkimast. Ju oli nüüd see hetk, mil ma pidin teada saama.

Et on olemas selline album, nagu The Antlers'i "Hospice". Ja see on lugu. Üks 51 minutit ja 47 sekundit pikk stoorilain.
Üldiselt  - "Kettering"-iga olin ma müüdud..

August on alanud

ja ma loen taas, nagu eelmiselgi aastal, vene klassikat. Tolstoid. Sest temast on juttu olnud, sest minust on seoses temaga juttu olnud, sest ma olen lugenud teistest raamatutest viiteid selle teose kohta. Sest jälle on see raamat kuidagi väga õige, nagu kord oli Dostojevski ja “Idioot”.
Ja eile oli Kasepääl taas festival. Ilm oli kuum, rahvast oli palju, aga enamik olid võõrad. Ja korraks tundusime üksteiselegi võõrad. Pärast, kui kodus oli grill tehtud ja A. toodud vein avatud. Tantsud tõid vabaduse, suve viimase kuu kerguse ja raskuse üheaegselt. Esimest korda lõke ei põlenud, kuid ilutulestik lahvatas taevas ja südames. Tuld ja valgust. Ju need jutud tahtsid välja saada, aga ehk oleks lõke sooja andnud ja midagi paremaks teinud. Et poleks pidanud pimedasse jahedusse kõndima. Soojendav fokstrott andis muidugi sooja, aitäh Justamendile, ta aitas paljuski. 
Mingi slaavilik joon seda pidu raamima jäi – kas mulle vaid tundus nii?
Ja nii on.

Seep.

Ma tean, et minult oodatakse midagi. Ma ise ootan ka, aga suutsin vaid kirjutada ühe laulu ja leida ühe kunstniku, kelle tööd mu tähelepanu köidavad. Ja ühe Alliksaare katke, andmaks mõtlemisainet. Kõik.

Maailmas on määratu palju jalgu ja vapustavalt vähe päid.
Neistki vähesed on enamik vaid karvakasvatamiseks ja
mütsimahutamiseks, nii nagu seep on mitte
puhastamiseks, vaid vahutamiseks.

öised ekspressid ei maga

Charles on meie juures elanud nüüdseks kuu aega. Kardan, et ta on liialt klammerduv, hüsteeriliselt kiindunud, mis võib tähendada, et tema võimalused looduses ise hakkama saada ning elada normaalset hakielu vähenevad iga paanikahooga, mis teda tabab, kui ma toast lahkun.
 Muidu on ta uudishimulik, elav ja tubli. Nagu lapse eest, kes vajab pidevat tähelepanu. Selle vahega, et ta on võimeline kiusu pärast asju tegema, eest ära lendama ning esitama ultimaatumeid väetisepallide, tikkude ja käekella patareidega.

Vahingu päevaraamatust:
"19. mai (1973). "Ullike". Kaks etendust mõjusid kokku nagu suur lai maantee, ringtee, Sadovoje Koltso, mida mööda võiks käia neli tundi, kui sul Moskvas kuskil ööbida pole, kui metroo suletakse ja kaenlas on dissertatsioon nagu Eglitisel Riiast. Siis aga avatakase metroo ja sa pead jälle vagunisse istuma ja ringteed, ringsõitu jätkama, nüüd juba maa all. ... Ainult, et ringteed, ei maa peal ega maa all, Tartus ei ole. /.../Seepärast ma öösiti sihitult hulgungi ja otsin ringteelt armastust. Veidi lootusetu, aga siiski rahustav tegevus. Otsin ringteelt näitlejat, ei leia, aga pakutakse instseneeringut. Loomulikult võtan ma pakkumise vastu nagu iga teise anni. Ja ometi küsin ma endalt ja taksojuhilt, kellega ma sõita ei taha: miks ei leia ma näitlejat? Taksojuht vastab, et ma ei leia teda kunagi. 

"Miks?" küsin mina.

- "Sest... sest sa otsid armastust."

Mina: "Ah armastust ... ah et mina otsin rohkem armastust kui näitlejat."
Taksojuht: "Jah."

Mina: "Aga miks ma siis igal õhtul teatris käin?"

Taksojuht: "Seda ma ei tea."

Mina: "Miks sa ei tea?"

Taksojuht: "Ma ei käi igal õhtul teatris."

Mina: "Siis küll..."

Taksojuht: "Aga rääkida oli sinuga hea."

Ja takso kihutas minema. Jäin veepilve ja pritsmete sisse, vana loll, kes kehvalt ringteelt - mis ringteelt! poolkaarelt - näitlejat otsib. Vastu hommikut, siis, kui ainult öised ekspressid ei maga, siis, kui kirjanikud ennast aastateks tühjaks kirjutavad. 

Äikeseline õhtu.

Pärast kahte kuud soojust, palavust ja heledust on viimaks väljas vihmane, külm ja hall. Suurepärane võimalus introspektsiooniks, rännakuteks mõtte- ja vaimumaastikel.
 Olen haaratud Vahingu päevaraamatutesse. Millise lakoonilisusega ta kirjutab, ometi nii põhjalik. Milline eneseausus ja julgus. Loen ja olen võrdlemisi veendunud, et tahan jälle päevikut pidama hakata. Kas või faktide, emotsionaalse mälu ja mõtteviivude talletamiseks, kui mitte autograafilistel eesmärkidel.
 Ma ei tea, kas ma pean sügiseni vastu või kas selleks on vajadustki. Vastu pidada. Aga mis siis saab, kui ma Vahingu päevaraamatutega lõpetan ja soov kirjutada läheb üle? Ei, sel ei tohi lasta sündida. Midagi halba kirjutamisest kunagi ei sünni, enne vastupidi, ning seda ei tohi raisku lasta. Aga see seletamatu tung õppida olema aus, kirjutama ainult enda jaoks, ilma konfabulatsioonide või belletristlikkuseta, vajab praegusel hetkel üha enam kanaliseerimist.
Tänane leid: "Mu nostalgia millegi muu järele hävitab terminoloogia."

"29. detsember. Kui vajalik on siiski tunda eksistenstialistlikku filosoofiat (Jaspers, Strindberg)! See on meie põlvkonna mõtlejatele juba aabitsatõeks saanud. Tung metafüüsikasse on inimloomusele omane. Ühel läheb see lõpuni, lõpeb ähmases religioossuses, igatsuses tunnetamatu sealpoolsuse järele. Teisel kaasneb selle tungiga loomisvajadus. Kellel on annet, sellest saab poeet, kirjanik. Kellel aga ainult tahtmine, sellest saab hea hariduse korral filosoof. Ilma tungita metafüüsikasse pole olemas poeeti ega kirjanikku." (Vaino Vahing, 1972)

Sõitsin autos teel Tartusse

ja P. plaadimängijas laulis The Black Keys'i "Lonely Boy". Palusin tal see kõvemaks keerata, kui ta kaasa laulis. Jube vedamine oli sel hommikul tema masina peale saada - ainuüksi juba muusika pärast. Tartus kohtusin A.-ga ja sõin oma kompsude-kottide otsas temaga jäätist. Tund aega hiljem olin veel suurema pagasikuhja all teel Soontagale.

 Seda, mis seal kolme päeva vältel toimus, oli meile kõigile väga vaja. Kusagil mai alguses mõtlesime K.-ga, kui väga juba tahaks seda metsaõhku, istuda seal rõdul, võtta ühed rämedad õlled (mina õlut ei joo, aga mõte on aus), vaadata loojangut ning hiljem süüa sõrmede vahelt lõkke ääres seda vorsti, mis on selles hetkes nii hea, et olla ei või. Minna sinna allikale ja juua hommikujooksu ajal seda külma allikavett. Võib-olla elasin ma siis kogu ootusärevuse ja kõik need elamused  juba veidi ette ära, kuid mingi seletamatu rahu ja tasakaal mul kohale jõudes oli. Mitte ükski oodatud hetkedest ei jäänud aga olemata. Selleks suvekooliks kokku tulnud seltskond oli maksimaalselt hurmav ja fabuloosne, et ei saanud midagi ette heita. Eks mõni jättis ikka tulemata, kuid tähtsaimad olid kohal, igast vähegi teatriõpingutega seotud linnast.

Esimese õhtu K. ja J. antud kolmetunnise lavavõitluse tipuks oli kubemelöök, kuid armastama sai hakatud ka lahtise käega näkku löömist ning E. õppis minu peal nautima naisepeksu. Ma ei jäänud ka võlgu. M. ei julgenud mind lüüa, kuid kägistas meeleldi. Pole midagi öelda - õhtu oli amüsantselt vägivaldne. Viimaks saabusid kaks oodatud pealinlast, kes tormijooksuga vallutati. Rõõm näha ja kallistada oli vastastikune. Sõime end pooleks ja laulsime hommikuni. Mehed käisid saunas ja šjeff näitas veest tulles mustkunsti. Toit jäi selle peale kurku kinni, kuni naer hingamisteed ja mõtted nähtust jälle vabastas.
 Järgmine päev algas puude kolinaga, sisenes šjeff ja teatas: "Muide, sauna võime teha viimse päeva laupäevani - puid on sitaks." Niisiis naersime end üles, järvevesi oli puhas morning beauty ning puder maasikamoosiga oli ühise kohvi kõrvale rõdul asendamatuks saatjaks. Ülejäänud päeva veetsime H. õpetuste all liikumise, action-teatri ja tantsuga. Räuskasime ja jõõrasime keset muruplatsi, to be short. Vaade, mida võõrastele näha ei soovita - see oleks lihtsalt arusaamatu märatsemine, infantiilne aelemine või mõttetu ringikelpsamine. See selleks, meil oli arendav päev. Mõned konditsioonitud isikud jäid majakese juurde puhkama, päikeselaikudes pikutama, badmintoni taguma ning niisama bravuursed olema. Meie, kes me lõunale tulime ja siestatasime, saime ka korraks sellest oleskelust osa, kuid panime innukalt õhtuni välja. Siis sai süüa, siis sai sauna ja ujumist järves, siis sai kitarrimängu, vorste ja juttu öhhe. Inimesi ja mõtteid.
 Ja kõike seda emotsionaalset maandust, positiivset laengut saatis maaliline Lõuna-Eesti loodus, muutlik, ent leebe ilm, mis pakkus nii romantilist äikest segamini päikesepaistega, välgumaalinguid järve taga taevalaotusel, kui kuldvihma ja mahedat jahedust, mis lubas kuumusest hingata ning öösel paremini välja puhata. Olukord, et me kõike seda koos kogesime ning seal majakeses just üheskoos, nagu pesakond kassipoegi istusime ja olime, andis päevadele lisavärvi ja -lõhna. Tulin küll kodust, aga tunne oli, nagu oleks hoopis nüüd koju jõudnud. Selline teistmoodi. Ikkagi inimesed, kellega ei peagi midagi erilist tegema, midagi ütlema või mõtlema, lihtsalt koos olla, kuulata ja vaadata nende naeru, nende häält toetamas enda oma, lõkkevõbelust palgeil ja hommikukäreda mõmina saatel uude päeva ärgata. Teadmine, et ollakse hetkes olemas, oli kuidagi turvaline, kindel ja soe.
 Reedel lahkuti osaliselt juba varavalges ja inimesi liikus hiljem erinevate vahenditega erinevasse suunda. Sõitsime L.-i ja J.-iga tagasi Tartusse, mis oli suve kohta ootamatult meeldiv, värskelt asjalik ja kutsuv, ei kiirganud inimvaenulikult kuumust, nagu suurlinnadel suvede keskel kombeks. A. võttis mind vastu ning saatis bussi peale, samas kui mina ikka veel suvekoolis omadega olin ning sellest rääkisin. Mida, ei mäleta. Sest ma nagu ei teadvustanudki, et olen tagasi ja kirjeldan asju juba distantsilt.
 Minu doos inimesi, armastust, värve ja vabadust sai mõneks ajaks selle reisiga täidetud.
Charles võõristas algul, kuid kruugutas siis äratundmisrõõmust. Kodus suitsetati rääbist ja jälle sai sauna. Ent ilmad läksid külmaks ja õhtuti keegi ei laula. Aga hing on saanud toitu. Sellest mõneks ajaks jätkub.