It all comes together.

Maikuu viimane päev. Turulkäik. Ootamatu soojus. Balbiino koorejäätis. Kopraliha ja Säästu kali. Saunaskäik. Karini tulek. Uued riided. Sõnum. Jalutuskäik Eloga. Informatsioon 5.juuni kohta. Suvehooajaline Mustvee. Late Harvest Cabernet Sauvignon ja Remarque.

Ütleks, et viimase aja üks ebatüüpilisemaid laupäevi..

4 päeva ja lõpp samaaegselt.

Selle aastakese võib nüüd lõpetatuks lugeda. Oeh. Saigi läbi. Milline õnnis kergendus.. Pingutusterikkad 9 kuud on selja taga. Ning, jah.. (jess!) ma sain geograafia üleminekueksami 5 ! Üks punkt maksimumist puudu küll.. Aga hei, pole paha. ... Mis kokkuvõttes kindlustas mulle juba 11. kiituskirja : ) Ainukese siis gümnaasiumiosast.
Nüüd vaid 4 päeva riigieksamini. I can do it. Ja 4.juuni hommikul hingan ma arvatavasti kergemalt kui muidu.. Kuigi põhimõtteliselt olen ma juba aja maha võtnud ja suvevaheaja algusele mõttelise pitsati andnud.

Nüüd on küsimärgi all ka suvine plaanimuutus.. Poola minek või mitte Poola minek? We'll see, we'll see.. See selgub samuti teisipäeval.

Homme peaks siis Karin saabuma. Ujee.

Ahjaa.. Ja kes arvavad, et Kalevi komme on hullult lihtne avada, eksivad rängalt. Tulevikus võiks vähem metallimaake seifide peale kulutada. Paigutage oma väärtasjad Kalevi kommipakenditesse.

Molitva.

Hakka või Jumalasse uskuma.
Meil kadusid autovõtmed ära.. Juba paar päeva tagasi. Kadunud. Lootusetult. Võimatult. Müstiliselt. Kadunud.. Ammu kõik võimalikud kohad läbi otsitud, kui arvestada seda, et nad kadusid ära vaid minutite jooksul. Olid autos, järgmisel hetkel enam mitte. Ja seda täiesti surmkindlalt. Uue lukusüsteemi loomine, tuli välja, läheks teise auto hinda maksma.
Täna. Mina õppisin, kui isa tuli jälle ahastuses tuppa, et öelda: need võtmed tuleb leida, sest kiibi vahetamine maksaks ikka häbematult suure summa. Nad läksid emaga autot ja selle ümbrust oma 60.korda üle vaatama. Selge ju, et neid võtmeid enam ei leita. Aga mida sa, hing, ikka teed, kui pole v e e l k o r d üle vaadatud.
Ei, ma ei ole usklik inimene (ja ma teadsin, et need asjad jäävad kadunuks), ometigi ütlesin toas olles: 'Armas Jumal, palun tee nii, et nad need võtmed üles leiaksid..'' Ja püüdsin mitte naerma hakata oma mõtete jaburuse üle. Paari minuti pärast käevitas isa akna alla auto. Vaatasin välja - ta hoidis võtmeid peos.
Ma olin tumm. Mul ei jäänud muud üle, kui üles vaadata ja hämmingus öelda: ''Aitäh!''.
Kuidagi võlgujäämise tunne tekkis. Selline veider kripeldus.. Aga mida ma anda saaksingi. .. Meie kapitalistlik ühiskond taevariiki ei laiene.. Õnneks.

To : S.

Ei ole kahtlusi. Selles osas ma ei tunne mingit kripeldust. Kui ma oma otsuse olen teinud, siis minu jaoks teadmatust ei ole.. Teadmatus eelneb otsuse tegemisele.. ja see oligi piinavaim faas. Ja ega ma oma Ego maha ei matnudki. Igaveseks, ma mõtlen. Vastupidi, selles situatsioonis lükkasin ta kõrvale, et ta kunagi teeniks kõrgemaid eesmärke. Neid teisi 'medaleid'. Ma ei kahtlegi, et need tulevad ; ) Lihtsalt, minu jaoks ei oma taoline medal suuremat tähtsust. Ma tuletasin endale meelde, et materiaalsus on minu jaoks triviaalne ja teisejärguline. Ma ei püüdle mitte medali vms kui uhkuseseme, vaid vaimsete,hingeliste ja inimlike väärtuste poole. Ja see on mu peamine unistus... harmoonia suhetes, tolerants, igasugune väiklusest vaba olemine. See ongi minu elu medal. Ja ma pigem püüdlen selle poole, kui teen asjadest omale jumala. Minu jumal on inimene.. Ja kui see tasand minu elus on saavutatud : panna inimesed nägema väärtusi teise nurga alt, siis selliste, jah, just selliste unistuste nimel ma pingutan. Need on 'medalid', mis teevad mu päeva ilusaks ja millest unistades ma, tõepoolest, igal õhtul uinun. Ja kui mul millestki kunagi kahju peaks olema, siis mitte sellest, et ma endale või kellelgi uhkuse poolest tõestada ei saanud, et just mina olen parim( see ei annaks tegelikult midagi, eriti, kui ma tulemust peaaegu, et tean..see oleks omamoodi isekus), vaid sellepärast, et inimesed näevad asju hinnalisematena kui teist inimest. Aga seda ma näha ei tahaks, see ei oleks võit. Mina oma sihtidest ei loobu ; )

"Veni, Vidi, Dormivi"

(''Tulin, nägin, magasin.'')

Täna ma matsin oma Ego. Ma matsin ta mõtteliselt sinna liivakasti, kuhu teised kaugust hüppasid. Öösel, kui ma magada ei saanud, vaevlesin oma köhahoogude käes, ja hommikul, mõned tunnid hiljem, ning vaevlesin taas, pidasin endaga maha kibeda lahingu. Surusin oma ambitsioonid alla, kõik surusin alla, oma jäärapäise soovi osaleda ja nii endale kui teistele midagi tõestada. Eile õhtul olin veel nii kindel, et jah, ma pean osalema. Kuu aega olin end nii vaimselt kui füüsiliselt ette valmistanud. No ausõna, ma tõesti ootasin seda päeva, tahtsin end maksma panna. Tuua koju medal. Sest see aasta oli mu viimane võimalus seda teha.
Aga ma ei suutnud. Ma pidin endale ütlema, et tervis o n tähtsam, kui medalid. Just. Mul kajasid kõrvus ema ja Oliveri sõnad. Et ma ei oleks nii auahne; et ma ei paneks oma tervist proovile. Kuigi ma nii tahtsin. Nii tahtsin ..
Küsisin endalt täna varahommikul: Milleks täpsemalt mul neid medaleid vaja on? Mille jaoks ma seda teen. ''Alati ei pea kellelegi tõestama, et oled parim..''. Tõsi. Aga keegi sai selle medali pärast nüüd õnnelikumaks, minu tervis paraneb ning ma tõestasin pigem seda, et suudan olla järeleandlikum, leebem, vähem isekas. Ja kes ütleb, et ma sealt midagi üldse saanud oleksin? Jah, oleksin, kui poleks haigeks jäänud. Aga täna, kui ma vabatahtlikult kaugushüppeid mõõtma läksin, tahtsin korraks eemalt oma koti tuua ja sörkisin selle poole.. Ja ma ei jõudnud. Jalad ei tahtnud kanda, keha ei tahtnud liikuda. Seega, võin end lohutada, et kui mul ka köha ei oleks, mu füüsiline vorm on varjusurmas - ma ei olekski suutnud võistelda. Kurb. Need olid niii ilusad medalid. Osavõtjad muudkui porisesid ja kirusid, er nad ei taha joosta ja raske on. Mina vaatasin (esimest korda elu jooksul vist), kui väga ma ise tahaks seal raja peal rabeleda, seal hüpata, tõugata ja hambad risti endast maksimumi anda.
Olgu. Las ta jääda. Omamoodi tunnen, et olen ikkagi midagi saavutanud ja end ületanud. Tubli, Agnes, et kulla tõid ; ) Sul on see võimalus veel järgmine aasta ka.

__________________________________

Ahjaa. Geograafia üleminekueksam on selja taga. Oli lihtsam, kui arvasin. Ja ma tegin rumalamaid vigu, kui arvasin.. Et päris geenius.. Tšiili pealinna ikka teaks. Ja see lomp, teadagi, seal Araabia ps kõrval on Pärsia laht. Daaaa!
Kitarrieksami sain ka tehtud. Tugeva 5 sain. Ja ei hakanudki köhima. Käed ei hakanud värisema...Ja üldse, sel päeval püsisin tablettide najal isegi püsti. Väga hea. Nüüd veel riigieksam. Oeh.


Ja üks linnuke siristas läbi telefonitraadi, et on võib-olla üle pika aja Mustvee tulemas. Sõssu... tule-tule ; )

...tal on suured silmad

Mul on Hirm. Hirm, mis paneb mind pidevalt midagi kartma. Ta istub mu sees, nõkitseb seal. Ta peidab end kapis ja kükitab laua all. Ta on igalpool. Ta sosistab toanurkades ja naerab lae all. Kõnnib mul kannul tänaval, jälgib mind eemalt ning vaikib. Aga ma tunnen ta kohalolu. See on Hirm. Hirm selle ees, et miski läheb viltu..
Võib olla tuleb see haige inimese palavikulisest sonimisest, võib-olla eilsest liiklusõnnetuste-teemalisest koolitusest. Et hetked on haprad. Et elu on suhtline. Et me ei tea kunagi ette, kas homset päeva on.. Me ei tea, kas ka homme on asjad hästi. Kas kõik jätkub. Et inimene on kogu selle olemise juures nii tühine. Tema soovid ja tema tahe ei määra. Mis täna on olemas, ei pruugi seda olla homme, kahe päeva pärast, nädala pärast.. Kõik hetked ja meile püsivatena tunduvad väärtused ripuvad õrna juuksekarva otsas. Aga selle üle ei tohi mõelda. Õpetaja Eenok Haamer ütles, et kui süüvida sellesse, et inimene ei tea kunagi tõde ega seda, mis tuleb, võib ju tekkida masendus. Tuleb olla õnnelik selle üle, mis meile antud on. Ja rõõmustada koos nendega, kes on meie kõrval. Ainult sel moel saab Elu olla täisväärtuslik.

This one's for rock'n'roll,for magazines, for radio
For all the times it knocked me out
This one's for showing up when everyone thought you were gone

This one's for never giving up . . .



(minor majority - supergirl)