Ceci n'est pas une leçon.

Kui hommikuvalevus kumas valge-mustalaiguselt maapinnalt, oli külm öö toonud hoopis ühe laulu. Nende kahe nähtuse - ega muu elu-olu - vahel pole absoluutselt mingit seost. Esimene [lumi] tasus lihtsalt nüüd märkimist, teine - niisamuti. Sest see viimane kiilus mu kõige kurvemate/liigutavamate laulude TOP5-e. Kohe päris kindlasti.

Tere, tali. Head aega, sügis.
Tu étais formidable!

Vürst?

Ta tundus mulle algusest peale küllaltki kentsakas. Nii uje, oli mu esimene mõte. Rääkisin pikalt ja elavalt, esialgu püüdes ikka taktitundeliseks jääda ning mitte teist kohe minema hirmutada, ent tema vaatas mind vaikides oma suurte äraootavate silmadega ja ma jäin vait. Polnudki nagu midagi öelda, kui et "ja kuidas Sul läheb?" Olin kuulnud, et ta käitub veidralt - väga häbelikult, tagasihoidlikult ning üldse oma eale mitte vastavalt. Mõškin, raudselt Mõškin - kui sobilik. Ja kui mitmetähenduslik. Kutsun teda nii. Ta ise ei saa küll sellest aru, miks ühtäkki nüüd just Mõškin. Aga Dostojevski teadis. Ma tean ka. On ta ju selline - natuke tavatu, naiivne ja häbelik.
 Eks ta ikka kartis mind ka, polnud imestada. Ent veetnud päeva koos, puhkas ta juba õhtul mu süles, nägi vist undki. Ja isegi omandas mingid iseloomulikud märgid, mida temast oodata võiks. Ema ütles, et tõin linnast halvad kombed kaasa. Aga ma usun, et mängulisus ei välista rahulikkust ega väärikust.
 Pole kunagi varem Mõskini-sugust kohanud. Nii välimuselt kui käitumise poolest. Täna pakkus ta juba oma oskuste avastamisega nalja. Sellistel hetkedel on ta tõeliselt naljakas. Kuniks väsib ning jälle oma suurte roheliste silmadega otsa vaatama jääb, pilguga, mis ütleb: "Kas Sa juba istud? Kas ma võin?". Ning hüppab omale iseloomulikul ujedal moel sülle, heidab selili ning laseb pea üle põlvede rippu. Ning teeb nii kõva häält, et võiks võistelda diiselmootoritega; ise nii pisike.
 Nüüd ta jälle magab, süles muidugi, õndsas teadmatuses, miks ma teda Mõškiniks kutsun. Või miks ema selle peale muigab. Sest suure tõenäosusega on tegemist siiski vürstinnaga.

Aga nimi ei riku sõpra.

Novembrikuu udude keskel,

kui väljas on sügisene märts, hooti langeb kerget vihma, nädalavahetuseti puhuvad tavatud tormituuled ning mõni esmaspäev on painavalt pilvine, on mõni teine nädala-algus hoopis päikseline, avar ja kuraasikas.
Mida teha siis, kui telerist ja raadiost tuleb vaid halbu uudiseid, kui elu lühidus muudab ettevaatlikuks, surelikkus vaatab sulle silma ning nii mõnigi tund elust näib täiesti irratsionaalselt halvaendeline? Kerge on langeda nöörivate, soonivate ja igal moel traagiliste küsimuste ning mõtete rägastikku: kas meil on võimalus valida? Kas minu plaanid on eales mõeldud täituma? Kas kõigel sellel üldse on mõte või oleme vaid nimetud hüpiknukud? Kas see, mida me ei tea, on õnnistus või õõv? Jah - see on kerge juhtuma, kui põhjamaine kaamos su kord leiab, pole vahet, kas kitsas bussis võõra ärritava paksu mehe kõrval, tühja, kõleda ja väsinud Ülikooli tänava peal (ja see mitmetähenduslikkus on ehk taotluslik?) või kitsas tehasetolmu täis toas. Joosta ei ole kuhugi. Enda eest ei saa.

 Siis jääb vaid üle olla ja o o d a t a , et tulevad paremad ajad. Et päike tuleb välja, et õppejõud teatab seminari alguses - just siis, kui oled valmistunud talumatuks pooleteiseks tunniks ning mõtled juba sellest, kuidas õhtu teki all maailma julmusest nuttes ja värisedes mööda saata,  - et oled saanud Kultuurkapitali stipendiumi. Või et uues Universitas Tartuensises on ilmunud su filmiartikkel. Või et sa üksinda ei lagune mingi selgitamatu force majeure'i tõttu koost, vaid on ka teisi, on ka Sirp. Ja et guarana-kuur tegelikult ka mõjuks. Ning mõnel neljapäevaõhtul, kui kaks päeva on veedetud vaid Schechneri, Huizinga ning Kane'i seltsis, võtta klaasike Alsace'i valget, istuda vanalinna üliromantiliste telliskiviseinte vahel mitte sugugi vähem romantilise pisikese laua taga ja vaadata küünlavalgel silma nii kallile kaaslasele kui endale. Lubada endale kooki - rariteedi, mitte elementaarsusena. Olla kannatlik. Uskuda. Et kõik hea tuleb ise su juurde ja kõik, mis juhtub, on toimumas põhjusega, üldjuhul heaga, ning mõistetav alles tagantjärgi.

 Ja kui see tasakaal on tagasi saadud, siis ei ole mingi probleem nostalgitseda uduvihmaga akna taga, keeta hõrku tomati-sibulasuppi (päikesekuivatatud tomatitega!), nautida oma mugavaimasse kampsunisse pugenuna seda ühes röstitud avokaado-seemneleivaga, lasta end emmata soolakivis võbelevast punasest tulukesest hoogaval soojal valgusel, lugeda Henri Lefebre'it ning mõelda teatrist ja eelolevast detsembrikuust. Ühest ilusaimast ajast. Pole kaugel see aeg, pole kaugel.
 Need on need õhtud, mil uduvihm näib ilus, helklevad tänavad tunduvad mõnusad, tuled akendes hubased ja ja kogu see linn, kogu see elu soe ja turvaline.

Elu - on maitse asi.

Seasons came and changed the time

Sa mängid jälle mu peas. Sa mängid seal, Nancy, tunde, päevi, nädalaid.. Jälle.

Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.

Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
 Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
 Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.

Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.

Oktoober oli poole peal,

kui ma leidsin, et mõnikord ei olegi enese maandamiseks ja tasakaalu leidmiseks muud vaja, kui üht pooleldi vaba päeva (mis tuleb enda jaoks kuklas vabaks tunnetada), et teha karrikana ja kirjutada filmikriitikat. Eelmisel nädalal olid Tudengipäevad ja oli Tudengifilm. Vaatasin. Üle kolme tunni. Nägin head ja kehvemat, ülendavat ja piinlikku, aga kokkuvõttes jäi kõlama ajalootundlik inimlikult humoorikas toon. Nojah, justkui oleks lootust ikkagi.
 Nädal hiljem vaatasin professionaalset Eesti filmikunsti - "Kertu". Tahtsin pilku ära pöörata, tahtsin nutta, tahtsin kedagi lüüa. Jah, ilmselt meil siiski on lootust. Eriti, kui ka pärast pikka ja väsitavat päeva, mille hommik möödus E. pool teed juues ja produktsiooniplaani kirjutades, raamatukogus prantsusekeelset kultuuriteaduslikku raamatut tõlkides ning seejärel samal lainel loengus jutustades - hoolimata, kui romantiline see keel ka ei ole, võib ta ikkagi väsitada - , saab tulla koju ja taas leida oma energia chilli con carne't valmistades.
 Jah, viimane nädalalõpp oli kiire ja päevad on sassis. Kindel on see, et oli üks reede, mil Sõssul oli sünnipäev ja pulma-aastapäev, aga ma teda veel ei näinud. Kohtusime hoopis laupäeval, kui mul oli kiire kultuurimajja proovi jõudmisega ning enda õhtuks valmis sättimisega. Kõik meie pere daamid sättisid, v.a see kõige väiksem, kes selleks õhtuks enda isa hoolde jäeti. Kodukool sai 185, ma laulsin platvormsaabastel ABBAt, olin üks neljast (viiendat nägin lõpus vaid viivuks, teda ei arvesta), kes meie klassist kohale oli tulnud, tegin faktiliselt vale(d)e, kuid emotsionaalselt täiesti õige(te) inimes(t)ega lennupilti, jutustasin olnud ja ununud aegadest, tantsisin P.-ga tema esimest koolisaali peotantsu ja jõudsin viimasena meie naisperest koju. Olin valmis piinlikuks, tüütuks ja nukraks õhtuks, kus mul millestki kellegagi rääkida ei ole, tantsust või toostidest rääkimata. Ootamatult läks aga teisiti ja see päästis päeva.
 Siis tuli see pühapäev, mil tuli vara ärgata ja uuesti tähistada - sünnipäeva ja perekonna kokkutulemist. Või valimistepäeva. Jah, need valimised.. Olgu, tõesti, ma käisin ikkagi ära. Tulemused muidugi ei rõõmustanud, aga vähemasti täitsin kodanikukohust. Kohalikud valimised on ilmselgelt jutuainest veel takkajärgigi andnud: põgusalt autoga Tartu sõites ja eile P.-ga pärastlõunateed juues. Selles osas on hea klatšida ja kiruda, et meid ühendab kodulinn. Ja üleöö tulnud kurguvalu.

 Aasta tagasi oli nüüdseks juba lumi maas. Möödunud nädalavahetusel oli maa mõneks ajaks tõesti laiguti valge ja see, mis taevast tuli, oli ka tihkem, tahkem ja valgem kui vihm, ent sügis ei soostu veel lahkuma. Esmaspäevahommikune kargus ja härmatanud maastik koos seitsme miinuskraadiga häälestasid korraks talve lainele, aga vist laseb veel oodata..

 Samas, mõnel juhuslikul õhtul A.-ga kuldsel lehevaibal oktoobri soojas hämaruses Karlova pargis sügise viimast jalutuskäiku teha on ka armas. Kuni siis lehekuld asendub pehme lumevaibaga. Juua teed ja mõelda kastanite peale taskuis ning tuledele majade aknais.

7:15 AM Tallinn.

Tänavad olid veel ööst pimedad, kui ma ärkasin selle peale, et T. köögis muna praadis. M. magas veel, nagu ka enamik Kalamajast. Kes kaheksaks kooli, kes üheksaks koolitusele. Kolmveerand kaheksa jätsime põgusalt nägemiseni, teadmisega, et enne õhtut meist keegi tagasi ei jõua. Tallinn. Sealne elu nii käibki, et varahommikul tõustakse üles ja jõutakse üksteisele vaid kiirelt viibata, õhtuhämaruses aga kukutakse väsinult elutoa diivanile, toolile köögilaua taha või kuhu juhtub.
 Olin sellest kahe koolitusepäeva jooksul juba aru saanud; Tartu elust otse pealinna saginasse jõuda tähendas enda operatiivsete võimete proovile panekut, kuid ühtlasi kasvatas oskust jalutada vaikses uduvihmasabinas mööda Salme tänavat, korjata maast hiiglaslikke kastanimune ja lennutada saapaninaga kuldkollaseid lehti enda ümber. Nautida. Hingata. Juua teed, istuda ühiselt õhtusöögilaua taga ning vestelda hiliste õhtutundideni. Teine õhtu jälle vaadata koos OPi ning maiustada hõrgu ahjuõuna ja jäätisega. Kuuma tee aroomis lugeda koolitusematerjale ning uinuda maailma pehmeima ja mugavaima diivani embuses.
 Ei käinud kaks päeva E.-ga ainult ööklubides tantsimas. Väga intensiivsed, asjalikud ja tihedad päevad TTÜ-s olid: turundus ja äriplaan, marketing ja ekspordimaht - need sõnad ei kõla enam sugugi millegi hirmutava ja küündimatuna, vastupidi, neist said igapäevased tööriistad tegelemaks põhjaliku produktsiooni ja ettevõtluse arendamisega meis, abstaktsetes kunstiinimestes. Kohvi- ja lõunapausid pakkusid vajalikku kosutust ja lusti, kui seda koolituseruumis veel väheks jäi, ning ühised pikad linnasõidud tõid meeldivad seltskonnajutuhetked. Nii et öökluppi ega kuhugi peole tegelikult ei jõudnudki. Ainus pidu, mis korraldatud sai, oli tagasiteel, kiirkorras ühes E.-ga, sest autojuht kõige palumiste kiuste meilt veinilonksu - vähemasti sõidu ajal - ei saanud, selle sai ta kohale jõudes. Ühesõnaga, Adavere kabanoss ning sakiline krõps olid piisavad delikatessid, täitmaks meie tagaistme peolauda. Kuniks Tartu meid, vastkoolitatud loomemajanduse spetsialiste jälle oma rahuliku kulgemise ja hiliste voogavate hommikute, tasaste tänavate ning heade mõtetega vastu võttis. Ettevõtlusnädal kestis ja järgneva kahe päeva jooksul jõudsin ka mina end veel lisaks harida.
Kogu selle ringijooksmise, info ja teadmiste ülemahutamise tulemusel jõudsin arusaamale, et peab veidi harmoniseeruma, oma sisemise zen-iga tööd tegema, sisse ja välja hingama ning puhkama.

  See oli nii armas- ja veider ühtaegu - , kui M. minu lahkudes oma alati kutsuvas esikus, kust kunagi lahkuda ei taha, mind kallistas ja ütles, et mina õpetan talle alati, kuidas tunda rahu ja kaotada ära pidev kiirustamise tunne... Ja ometigi oleme mõlemad paanilised kiirustajad ning enesepiitsutajad. Ja just sedasama õpin mina igakord tema juurde minnes temalt endalt, oleksin tahtnud talle needsamad sõnad öelda.
Avarduda ja usaldada. Et ei oleks sellist 7:15 AM Tallinn-olemist.

Stacey Kenti saatel - jätkugu...

Õpetajaks kodukooli

mineku mõte tuli üllatavalt ruttu. Et miks mitte. Ja kuigi ma jõudsin oma pikkadel päevadel raamatukogus, mil ma siis tunde ette valmistasin, korduvalt paanikasse minna, ei saa öelda, et ma kuidagi ebaõnnestunud oleksin. Ma ei osanud end lihtsalt kuidagi ei gümnaasiumi ega viiendike ette mõelda eesmärgiga valvata neid 45-minutilist tundi igavledes mööda saatmas. Ei kusagilt lõi minus välja missioonitunne, usk paremasse ja võimekamasse generatsiooni ning vastutus terve selle gümnaasiumi ees. Kõik need kohutavad idealistlikud nähtused, mille üle küünikud ilguvad ja staažikad õpetajad muigavad. Muigasin ise ka, aga mütsiga lööma minna ei tahtnud ikkagi. Kuivõrd ma teatriteadust ja kirjandust neid armastama panin, jääb küsitavaks, kuid vähemasti sain nii mõnegi ära hirmutada lausega "See 400-sõnaline kirjand, mida te nii väga kardate, on vaid põgus sissejuhatus nende tuhandete sõnade kõrval, mida te ülikooli astudes peate kirjutama hakkama....iga poole aasta tagant."

 Kodus peksis Charles mu vaeseomaks, kui oli end varestele ja harakatele õuel sappa haakinud ning need viimseni ära tüüdanud ning minema hirmutanud. Enamasti lendab ta väljas ringi ning elab oma kentsakat linnuelu, siis vuhiseb köögiaknast sisse ja naudib taaskohtumist minuga, eriti minu sõrmede nokkimist, kõrvalestade kiskumist ja sealjuures koledal varese-kombel kraaksumist. Milline sõnavara! Uskumatu, mida seal getos ei õpi..

Homme vahetan linna. Kaks korda. Heal juhul saan ise paari päeva jooksul maailmamuutvalt õpetatud ning ehk isegi teatrisse. 

Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootab mind Tallinn,

seal su süda mulle jah mulle vaid lööb,

kuid me vahel miilid on pikad ja hallid,

meie vahel seisavad vaesus ja töö.

Tegelikult see olukord nii tööstitu ei ole. Ja asfaldit on ka rohkem, kui tahaks. Tegelikult saab haarav olema, usun.
Oktoober on vahepeal kätte jõudnud. Ning mina leidnud oma selle sügise soundtrack'i. Sügis on sel aastal Stacey Kent'i Jardin d'hiver'i värvi.