“Sa seda laulu ikka oled kuulanud?”
”Ei.”
Vaatasin toas ringi ja mõtlesin, et peaksin tagasi teiste juurde minema. Minu tunnine visiit Krbnzi juurde oli võetud peo arvelt, mis üle tee Laululaval toimus. Vihma oli hakanud sadama ja tund aega laulmist, kuni hetkeni, mil ma “Koidu” ajal haigutasin, näis olevat hea põhjus, et täita oma peo algul antud lubadus külla minna. Tagasi tulles oli Laulupeo pst valgunud rahvast täis, vihm oli lakanud ja Kevadpäevad alanud. Neid inimesi jagus sellest päevast igasse õhtusse, öö- ja varajasse hommikutundigi.
Aprillikuu viimane öö oli Volbriöö ja see möödus A.’ga Armastuses õhtut alustades, Emajõe ääres jalutades, Trepp’is T&E’d kohates ning viimaseid hämaraid öötunde korporatsioonides avastades, Sakalas Untsakate saatel keereldes, šiki pidulikkusega, väsimatu innuga. Kuigi väsimus saabus ikkagi koju jõudes ja villi tantsitud jalgu nähes, oli järgmine päev vaba. Kevadpüha veetsime maaõhku hingates, kase all õhtupäikest kuklal nautides. Oli erakordselt pilvitu ilm, teed virvendasid soojast ning ootamatu mõte linnast vanaisa juurde maale põgeneda ja autos jäätist nautida näis parim mõte, mida 1.maiga teha. Viisime kooki ja tegime süüa, võtsime poolpidulikku õhtusööki. Riisusime tiigi äärt ja sauna ümbrust, vedasime oksi ja mängisime ühe partii kuulimängu. Telekast tuli “Mehed ei nuta”, ma sain mängus järjest ulmelisi tulemusi ning autoga sõita. Tee ääres kasvas valgeid ülaseid ja sinililli. Just nagu eelmisel aastal, kui me road-trip’i Peipsi äärde ühel reedel ette võtsime. Vanaisa naerul nägu ja meie õndsad ilmed seal kevadtuules kase all istudes ning õhtut nautides jäid meid teele saatma. Tartusse tagasi jõudnud, naasime tudengipäevade mellu, käisime Genis ja kuulasime noori andekaid muusikuid, jalutasime linna peal ja kiikasime lokaalidesse, kas ehk kusagil miskit ei toimu. Päev oli olnud aga tegus ja niisiis oli natuke lohutav, et juba pärast südaööd koju magama sai. Uni oli hea pärast säärast aktiivset puhkust.
Neljapäeval oli Petsi sünna, mis lõppes neljakesi Trepis mitmesuguste toostidega, mitmesuguste mõtetega.
Sel aastal on minu jaoks Kevadpäevad läbi, ent need olid ühed parimad, mida mäletada. Ma ei väsi kordamast, kui ilus aeg on Tartus kevad. Ja et see hing, see lendab ja lippab mööda Emajõe ääri ja Toomemäe parki, vastu soojadele tuultele ja ühes päikesega sinise taeva alla, sumedate õhtute kaissu.
