Ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla...

 

Ma kardan, et ühel hommikul tiksub kuu täis ajast, mil siia viimati kirjutasin. Ent kuidagi keeruline on taas midagi kirjutada. Eriti siis, kui pidevalt on mõtteid-tundeid-tegusid-olemisi. Nii et viimaks ei oskagi välja selekteerida neid hetki, millest võiks rääkida. Või peaks rääkima. Lisaks kõigele sellele hüplikult afektiivsele elu-olule napib ka aega.. või siis jälle tahtmist seda võtta. Miks? Kui ma vaid isegi oskaks sellele vastata.
 Et teater siis. Noh, sellega on kuidas on.
 Töö. Seda ei nimetaks ma nii. See on fenomen: koht, kuhu kuuluda, kus olla, kus viibida. Inimesed, keda näha, kellega veeta oma minutid, tunnid ja päevad. Mitte kõik siiski. Sest on ju ka..
Kool. Jah, see kahe peaga mütoloogiline loom, mille üht pead ma toidan ja mille teine pea mind ennast õgib. Mida aeg edasi, mida rohkem ma avastan maailma, võimalusi - ning jah, mida rohkem ma õpin, - seda raskem on leida motivatsiooni teha seda, mida peab, ning seda rohkem on tahtmist teha kõike muud - seda, mida ma tahan. Mitte, et mulle teater teoorias ei meeldiks või psühooloogia enese- ja silmaringi harmimise eesmärgil, aga.. AGA. Nii tihti ei näe ma sel tulevikku. Sellisel kujul, nagu meile seda sisse söödetakse. Ma lihtsalt ei kujuta mingit praktilist vormi, mingit väljundit kõige selle taha, mida tuleb teha. Lihtsalt selleks, et teha, et on nõutud, et tuleb täita vormi. Sisu napib.
 Ma tahaks leida oma koht elus. Panna see toimima, olla. OLLA. Keegi. Kusagil. Kellegi jaoks. Mitte lihtsalt teha  for the sake of that.  Jah, ma tunnen end piiratult. Kammitsetult. Konventsioonidest, formaalsustest, elementaarsustest. Ainus, mille nimel on mul võidelda, on sõnastamatu, abstraktne, seletamatu "valikuvabadus", "tahtevabadus", "tegutsemisvabadus". . Või- mis?
 Ma püüan.
Ja ma ei leia.
Seda kohta.
Ma näen seda.
Aga kätte ei saa.

Üks vestlus ühel päikselisel reedel Werneris...Kui ma otsustasin, et tuleb aega võtta. Ja kooki. Ja rääkida. Ning kuulata.
 - Ma tahaksin lihtsalt olla. Oleskleda kohvikus. Filosofeerida. Mitte midagi teha.
 - Aga Sa ei saa. Sul on kohustused.
 - Ma olen alati olnud laisk.
See pole laiskus, kallis inimene.See on rahu. Harmoonia ja tasakaal Sinus eneses. Ma küll tookord vaidlesin vastu sellele tungile olla. Aga nähtavasti ainult sellepärast, et mu pragmaatiline pool selleks sundust tundis. Tegelikult sain ma mõttest aru ja uppusin sel hetkel kõikidesse neisse cappuccinode auravaisse vahukeermeisse ja nutsin sisimas, et ma ei saa kunagi nii vabaks. Aga ka mina tahtsin.
 Oh, kuidas ma tahan vahel selle pendli seisma panna. Ja minna. Igalepoole ja ei kuhugi. Võtta aega. Ja teha. Kõike ja eimidagi. Olla. Eikeegi ja samas Keegi. Kusagil. Kellegi jaoks.Täisväärtuslik iseendas ja oma ajas. 

Midagi ma siiski õpin. Iga päev. Seda, kuidas maailma tõlgendada. Sest mida muud see maailm on, kui vaid pelk tõlgendus.

Kui äkki ühel hommikul on tiksunud jälle üks kuu täis, siis ma enam ei karda. Ma lähen vooluga kaasa. See on minu valik.
Ja ehk siis tunnen, et mul on aega maa ja ilm. Ja mul on inimesed. Ja mul on teater. Ja mul on kool. Miks mitte süüvida positiivsesse psühholoogiasse. Miks mitte õppida elama.. ja olema.

Ning kõik saab olema zen.

Siis kui ta vahel ilmub jälle

Sügis võib küll käes olla, aga täna oli suvi korraks taas me juures. Äkki sai ilm soojaks ja päike tegi septembrikuu kohta tavatult palava pai.
 Sellest, et sügis on käes, annab märku minu seletamatu soov muuta oma pesa. Jälle vaatan kauplustes ringi põlevil silmi, kas seda-või-teist-või-kolmandat ei läheks mu elamisse vaja. Ja mitte ainult praktilise külje pealt, vaid pigem kunstilise. Kuldsete lehvidega kardinad köitnud - ikka ei ole mulle küll, et pean leidma end seinapilt käes poodides seismas ja kujutlemas, kuhu ma selle oma seinal paigutaksin ning kuidas ma seda lõunavalguses vaataksin. Või hommiku-, või õhtuvalguses. Öösel? Ja kõik need imeilusad asjakesed, mis võiksid mul olemas olla. Jah, ja korter. Suur korter, et kõiki neid asju mahutada ning midagi, mida pidada enda omaks.
 Kui veider, et paralleelselt sügise-tundemärkidega on minus võimust võtnud ka kevadised tundemärgid. Varakult siis sel aastal. Kevad algab minu jaoks siis, kui ma tunnen, et tahan midagi enda juures muuta: mõni ekstravagantne lisaehe, mõni leidlik aksessuaar, ootamatu stiiliuuendus, uus juuksevärv või -lõikus. . Liiga palju muutumissoove on tinginud selle, et ma olen juberahul oma shift of angle'iga. Lausa nii, et üle pika aja kirjutasin hoobilt luuletuse.
 Vahel on nii mõnus septembri viimastel päevadel tunda sooja tuult oma juustes ja sõita rattaga õhtule vastu..

 

 Soundtrack : Mice Parade - Do Your Eyes See Sparks

Võta seda . Kannatlikkus.

Meil kõigil võiks seda vahel rohkem olla.