Ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla...

 

Ma kardan, et ühel hommikul tiksub kuu täis ajast, mil siia viimati kirjutasin. Ent kuidagi keeruline on taas midagi kirjutada. Eriti siis, kui pidevalt on mõtteid-tundeid-tegusid-olemisi. Nii et viimaks ei oskagi välja selekteerida neid hetki, millest võiks rääkida. Või peaks rääkima. Lisaks kõigele sellele hüplikult afektiivsele elu-olule napib ka aega.. või siis jälle tahtmist seda võtta. Miks? Kui ma vaid isegi oskaks sellele vastata.
 Et teater siis. Noh, sellega on kuidas on.
 Töö. Seda ei nimetaks ma nii. See on fenomen: koht, kuhu kuuluda, kus olla, kus viibida. Inimesed, keda näha, kellega veeta oma minutid, tunnid ja päevad. Mitte kõik siiski. Sest on ju ka..
Kool. Jah, see kahe peaga mütoloogiline loom, mille üht pead ma toidan ja mille teine pea mind ennast õgib. Mida aeg edasi, mida rohkem ma avastan maailma, võimalusi - ning jah, mida rohkem ma õpin, - seda raskem on leida motivatsiooni teha seda, mida peab, ning seda rohkem on tahtmist teha kõike muud - seda, mida ma tahan. Mitte, et mulle teater teoorias ei meeldiks või psühooloogia enese- ja silmaringi harmimise eesmärgil, aga.. AGA. Nii tihti ei näe ma sel tulevikku. Sellisel kujul, nagu meile seda sisse söödetakse. Ma lihtsalt ei kujuta mingit praktilist vormi, mingit väljundit kõige selle taha, mida tuleb teha. Lihtsalt selleks, et teha, et on nõutud, et tuleb täita vormi. Sisu napib.
 Ma tahaks leida oma koht elus. Panna see toimima, olla. OLLA. Keegi. Kusagil. Kellegi jaoks. Mitte lihtsalt teha  for the sake of that.  Jah, ma tunnen end piiratult. Kammitsetult. Konventsioonidest, formaalsustest, elementaarsustest. Ainus, mille nimel on mul võidelda, on sõnastamatu, abstraktne, seletamatu "valikuvabadus", "tahtevabadus", "tegutsemisvabadus". . Või- mis?
 Ma püüan.
Ja ma ei leia.
Seda kohta.
Ma näen seda.
Aga kätte ei saa.

Üks vestlus ühel päikselisel reedel Werneris...Kui ma otsustasin, et tuleb aega võtta. Ja kooki. Ja rääkida. Ning kuulata.
 - Ma tahaksin lihtsalt olla. Oleskleda kohvikus. Filosofeerida. Mitte midagi teha.
 - Aga Sa ei saa. Sul on kohustused.
 - Ma olen alati olnud laisk.
See pole laiskus, kallis inimene.See on rahu. Harmoonia ja tasakaal Sinus eneses. Ma küll tookord vaidlesin vastu sellele tungile olla. Aga nähtavasti ainult sellepärast, et mu pragmaatiline pool selleks sundust tundis. Tegelikult sain ma mõttest aru ja uppusin sel hetkel kõikidesse neisse cappuccinode auravaisse vahukeermeisse ja nutsin sisimas, et ma ei saa kunagi nii vabaks. Aga ka mina tahtsin.
 Oh, kuidas ma tahan vahel selle pendli seisma panna. Ja minna. Igalepoole ja ei kuhugi. Võtta aega. Ja teha. Kõike ja eimidagi. Olla. Eikeegi ja samas Keegi. Kusagil. Kellegi jaoks.Täisväärtuslik iseendas ja oma ajas. 

Midagi ma siiski õpin. Iga päev. Seda, kuidas maailma tõlgendada. Sest mida muud see maailm on, kui vaid pelk tõlgendus.

Kui äkki ühel hommikul on tiksunud jälle üks kuu täis, siis ma enam ei karda. Ma lähen vooluga kaasa. See on minu valik.
Ja ehk siis tunnen, et mul on aega maa ja ilm. Ja mul on inimesed. Ja mul on teater. Ja mul on kool. Miks mitte süüvida positiivsesse psühholoogiasse. Miks mitte õppida elama.. ja olema.

Ning kõik saab olema zen.

Siis kui ta vahel ilmub jälle

Sügis võib küll käes olla, aga täna oli suvi korraks taas me juures. Äkki sai ilm soojaks ja päike tegi septembrikuu kohta tavatult palava pai.
 Sellest, et sügis on käes, annab märku minu seletamatu soov muuta oma pesa. Jälle vaatan kauplustes ringi põlevil silmi, kas seda-või-teist-või-kolmandat ei läheks mu elamisse vaja. Ja mitte ainult praktilise külje pealt, vaid pigem kunstilise. Kuldsete lehvidega kardinad köitnud - ikka ei ole mulle küll, et pean leidma end seinapilt käes poodides seismas ja kujutlemas, kuhu ma selle oma seinal paigutaksin ning kuidas ma seda lõunavalguses vaataksin. Või hommiku-, või õhtuvalguses. Öösel? Ja kõik need imeilusad asjakesed, mis võiksid mul olemas olla. Jah, ja korter. Suur korter, et kõiki neid asju mahutada ning midagi, mida pidada enda omaks.
 Kui veider, et paralleelselt sügise-tundemärkidega on minus võimust võtnud ka kevadised tundemärgid. Varakult siis sel aastal. Kevad algab minu jaoks siis, kui ma tunnen, et tahan midagi enda juures muuta: mõni ekstravagantne lisaehe, mõni leidlik aksessuaar, ootamatu stiiliuuendus, uus juuksevärv või -lõikus. . Liiga palju muutumissoove on tinginud selle, et ma olen juberahul oma shift of angle'iga. Lausa nii, et üle pika aja kirjutasin hoobilt luuletuse.
 Vahel on nii mõnus septembri viimastel päevadel tunda sooja tuult oma juustes ja sõita rattaga õhtule vastu..

 

 Soundtrack : Mice Parade - Do Your Eyes See Sparks

Võta seda . Kannatlikkus.

Meil kõigil võiks seda vahel rohkem olla.

Jäälätted – Emajõgi – Tartu .

Nädal algas kolmekümnendate hõngus. Sõitsime Valgasse “Piirivööndit” mängima. Linn tundus veidi ehmatavalt tuttav, tõepoolest poleks osanud arvata, et me nii ruttu seal tagasi oleme. Kuidagi liiga ruttu. Alles suvekuumas neil tänavail käisime. Omamoodi heldimusega ja kahetiste tunnetega vaatasime jälle neid tänavanurki ja maju – sh ka Säde külalistemaja. Läti poolel sai ka käidud, kultuurimaja sambad ja saalid põgusalt nähtud. Etenduse andsime ka ikka ära, polnud küll hoopiski see, mis ta kunagi oli, ent reis sai ette võetud, nagu plaanis oli. Kangro on ehk sealpool horisonti meie üle uhke: tõime ajatu Tartu tudengielu tema kodulinna, sinna, kust kõik see kord alguse on saanud..

Oli neljapäeva hommik, päike kuldas Supilinna tänavaid. Viibisin seal kolmandat korda. Kolmapäevane külaskäik oli sujuvalt veninud veidi pikemaks visiidiks ning nii-mõnegi-teetassi-jutu-pärastlõunaks ning plaan varahommikul taas kokku saada leidis nüüd rakendust. Eelmise päeva meeldiv tegevusetu loidus jätkus niisiis järgmisel päeval, kuid tegemiste puuduse üle enam kurta ei saanud; kui asjad juhtuvad, siis ikka alati korraga.  
  Juhtus siis nii, et mõtlesime Liisuga teha vahvleid – vana hea vahvliteooria nimel –, aga ei leidnud kusagilt vahvliküpsetajat. Seega meisterdasime küpsisetordi. Oma aia värskete õuntega, sooja südame ja hella hoolega. Neid jagus nii ohtrasti, et koogike sai oodatust varem valmis ning aega koolini oli küll ja veel. Liisu tegi hommikukohvi, rüüpasime seda ja nautisime sooja varasügist Supilinnas. Tõtt öelda olen ma alati sellesse linnaossa skeptiliselt suhtunud, tänamatu eelarvamusega, võin nüüd tagant järele öelda. Neist saja aasta vanustest majadest õhkub sellist ajaloolist kunsti-hõngu, kaugete aegade boheemlikku sära, et südametu oleks mõelda Supilinnast kui lagunevast aguli-linnaosast. 
Seisin kõrgete lagedega Lepiku tänava korteris ja mõtlesin, kui palju need seinad, need aknaraamid ja puitpõrand on näinud; kui mitmed kunstnikud on neil treppidel kõndinud, neil akendel seisnud ja õue peal sahisevaid kaski vaadanud. Betti Alver elas kord üle tänava vastasmajas. .
L. istus vanaaegse päevinäinud puitkirjutuslaua taha ja hakkas mõtlema oma näidendipilti. Tal oli vaja see valmis kirjutada. Tema põrandal asuva kohvri (mis täitis riiuli rolli, mahutades purgis pintsleid, ehteid, karbikesi, asjakesi) sees seisva peeglitüki peal helkles septembrikuu päike, kusagil haugatas koer. Sügisõun sulas mõnusalt ühte piimakohvi maitsega. Aeg oli äkitselt seisma jäänud. Ta istus, mõtles, naeris siis ja ütles, et vajab sigaretti. Nagu ühele loomeinimesele omane: istuda, suitsetada ja kirjutada segamatult oma katusekorteris, arvasin. Aega oli küll; jätsin ta stseenile keskenduma ning läksin ise ümber nurga poodi. Ilm oli erakordselt mõnus ja soe. Ja need tänavad tundusid mulle ühtäkki erakordselt mõnusad ja soojad. Seisin tagasi tulles mõnda aega Lepiku 6 maja ees ja mõtlesin Betti Alverile. Ja ühe noore tüdruku unistusele elada kunagi kunstniku elu ühes Supilinna korteris. Seal ta nüüd oli..
Kohver põrandal kogu selle huvitava pudi-padiga tundus endiselt sümpaatne. Pööningul – lausus ta – on neid vist veel, seal on palju asju. Kulunud nagisev trepp viis üles katuse alla. Astusime vaikselt ajalootolmusel pööningul, vaatasime sinna aastate jooksul viidud mänguasju, massiivseid puitkappe, toole, lastevankreid, kuldsete nurkadega vanu fotoalbumeid. Ja siis oli seal kõrval veel kellegi ärklituba raskepärase ajahambast puretud kirjutuslaua, põrandalambi ja hunniku asjadega, mida keegi enam ei vaja ja millele kunagi järgi ei tulda. Tuvid olid selle koha enda omaks teinud.. Ilmselt kunagi elas ja töötas seal mõni kirjanik, kes ''tattnina'' valgel paberile sõnakunsti valas. Või filosoof.. Nagu Nietzsche. Kes teab..
Õhtuni, ütlesin minnes lävel ja lippasin treppidest alla.
Lippasin kooli, ning eneselegi täiesti ootamatult olin nõus peale loenguid osalema ühel väljahõigatud reklaamifilmimisel. Enamjaolt TÜTi seltskonnaga me seal siis olime – Lõunakeskuses, ülesandega jäähallis uisutada ja olla rõõmsad. Pool tundi täis prii lõbu ja lusti. Saime selle eest päris korraliku tasu, kindlasti mitmekordse kompensatsiooni mu sinisele küünarnukile. Pealegi oli tore näha Jürksi, kes sõjaväest puhkusenädalat Tartus veetmas oli. Temaga nägime vilksamisi veel öösel ka. Siis, kui ma pärast plaanitud üllatuspidu koju minnes viivuks Genis läbi hüppamas olin. 
Kui asjad juhtuvad, siis ikka korraga.. 
Jõudsin kiirustades koju, siis joostes Liisu juurde. Võtsime ühes oma meistriteose, ka veini ning läksime palju õnne soovima. Seda võib nimetada Ally ja Asse ühisvisiidiks meie kalli Verneri juurde.
Oeh. Ja sel ööl sai taaskord naerdud kõhulihased meeletult valusaks, pikendades naeruga tunduvalt oma eluiga (isegi magamata unetundide kiuste – sellise naeruteraapiaga oleme igal juhul plussis). Vana hea huumorikogumik sai välja võetud ning järjest ette loetud. G. liitus samuti ja naeris meiega ühes end pisarateni kõverasse. Kahele A4-le panime kirja jooksvalt oma pärlidki. Oli ilus õhtu, jätkuks ilusale hommikule.
Ja Mannu on juba mõnda aega tagasi Tartus! Pärast viimast kesköist ekspromtkülastust oleme kohtunud vaid juhuslikult. Eilsed ühised teatriloengud, öised jutud Genis ja hommikune vilksamisi nägemine bussijaamas toovad naeratuse näole ja pähe mõtted ilusast Tartu-elust.

Teetähis.

Minu elu 7. maantee 23. kilomeetri post.
Elus on jätkuvalt
ka selliseid hetki.

Muud
ei
tahtnudki
öelda.

Meie metsas on nüüdsest liiklusmärgid (?!)

Kui paljud teist saavad öelda, et on sellisega sõitnud? Seenel käinud? Kurvi välja võtnud?
Noh, ei tahaks nüüd kiidelda, aga .. tõmmuriisikate kübara läbimõõt oli 25 cm ja ma nägin metsisekukke. Ja, et ma ilmselt võtsin kaks kilo puhtalt sellega alla, et vahetasin käiku. Eriti tore oli muidugi avastada, et gaasipedaal kiilub kinni..

Vastuseks: jah, õhtuks sai praetud seeni (st – me jõudsime elusalt koju).
Homsest olen taas daam ja kannan siidikleiti.

“Mul ei tule sageli öösiti und. Mõtlen kõiksugu asjadele. Vahel kahtlen, kas inimestel tasubki elust nii kramplikult kinni pidada. Kas elu üldse on seda väärt?”

On küll.

Kunst, veri, pisarad.

Minu sissekanne siia on jäänud sama hiljaks kui head kavatsused. Oscar Wilde kirjutas kunagi ühes heas raamatus, et heades kavatsustes on midagi saatuslikku – need jäävad alati hiljaks. Aga see selleks. Minu ainsaks vabanduseks on endiselt suutmatus (ja ehk ka tahtmatus?) rebida igapäevaelu killukesi siia ning panna nad sõnadesse. Ikka tunduvad nad kas liiga hallid või liiga säravad. Ometigi on maailm meie enda tõlgendus ja väärtustesüsteem algab meie peast.

Pidasin mõnda aega plaani kirjutada Draamast, Eesti Teatri Festivalist 2011. Plaan venis päevadesse ja nüüdseks juba nädalaks. Ilmselt jääb põhjalikum analüüs ja ülevaade nähtud etendustest kirja panemata. Kuid kui mul õnnestub kunagi jutu sisse neist viiteid pikkida, on ka hea väljavaade. Kolme päeva jooksul nähtud neljast etendusest (“Peeter Volkonski viimane suudlus”(TUT), “Ihade osakond” (Von Krahl), “Kas ma olen nüüd elus" (Eesti Draamateater), “Õitseng” (Eesti Draamateater)) tooksin esile ehk esimese ja viimase. Kuigi esimese puuduseks oli minu arust dramaturgiline laialivalguvus (aga ehk on see postmodernistlik teater ja ma jään oma nurinaga rumalaks) ning konkreetne lõpetamatus (jah, mind jäi häirima see ebaprofessionaalne avangard, mis pealegi kohati publikule lausa ohtlik oli – kui korvpallitüdrukute käest pall kontrollimatult minema lendas ja publik pahameeles saalist lahkuma oli sunnitud). Viimase puudusi ei oska ma välja tuua, sest ma ei ole “Õitsengu” taustalooga piisavalt kursis, ja mulle tundub, et mu teadmised antud loos on puudulikud ning kriitika oleks kohatu. Ma justkui nautisin seda etendust, saamata paljudest liinidest, mõtetest, dialoogikäikudest, ajahüpetest, kompositsioonilisest nüanssidest lõpuni (kui üldse) aru. Kuid ehk autor/lavastaja ei taotlenudki selgust, vaid püüdis vaatajat oma  mugavalt naudiskleja kohalt veidigi liigutada ja elu kummalisse nihkesse asetada. Kes teab. Siiski meeldis.
 Ülejäänud kaks jätsid mulle pigem tüütu või liialt pingutatult “postmodernistliku” mulje. Liiga palju kõike ja ei midagi. A g a  – Kristo Viidingu Kiki-kehastus Draamateatri “Kas ma olen nüüd elus” lavastuses söövitas minusse uskumatu teatrielamuse. Ilmselt see hämmastav rollisooritus päästis minu jaoks tolle (jubepika) etenduse ning lükkas kord telekast nähtud “Popi ja Huhuu” etaloni kaarega kummuli. “Kunstveri ja –pisarad” jäi mul nägemata, aga kavala allusiooni pealkirja võin ikka lisada.
  Teatrit ja kunsti (verest ja pisaratest rääkimata) on saanud tunduvalt rohkem, kui Draama 2011 pakkuda jõudis. Et juba esmaspäeval tuleb sõita viimaks Valka ning taas lavalaudadele astuda kui Asse Jairus  - jah, taas avastada Piirivöönd – siis on tulnud viimaste õhtute valgus saata ära proovisaalis. Me oleme jälle seal, kus aasta tagasi kõik alguse sai (kui nii võib öelda), 1930ndate Tartus, taas nende tuttavate ja veidra nostalgia-hõngu saanud tegelastena. Kuid mitte päris. Sest mõned päevad tagasi said sügiseks tühjaks jäänud TÜTi read täiendust üheksa uue liikme näol. Olnud isiklikult komisjonis, võin julgelt öelda, et selle aasta katsed ei hiilanud osalejate arvu, küll aga taseme poolest. Raske oli valida, keda jätta sisse, keda välja. Sellest otsusest sõltub neist igaühe saatus ja elukäik. Minu kaks aastat TÜTi on olnud pöördeline ja tähenduslik aeg ning ilma selle jah-sõnata 2009. a sügisel oleksin ma täna tunduvalt vaesem ja piiratum inimene (ja ma ei pea silmas materiaalseid väärtusi). Eile pidasime maha ka tutvumisõhtu, jutte ja heietusi oli rohkelt ja sisukalt. Ja nii muuseas – olles viimasel ajal sattunud vaimustusse oma kohustuste-vastutuse-aktivismi-hoogudest – olen nüüdsest TÜTi juhatuse liige.
Võta nüüd kinni, mida elu toob võrreldes sellega, mida ma arvasin teda toovat. Teatri juhatuse ainsaks naisliikmeks saamine tuli sama ootamatult (lahterdudes kategooriasse “kes-oleks-võinud-arvata”) kui Geni palgaliseks olemine. Ja ometigi ma naudin seda.. kui saan end hõivata üha rohkem ja rohkem ning võimalikult mitmekesistes valdkondades. Vastutus. Miski minus on valmis seda võtma ja kandma. 
… Hoiab mind ehk ülemäära piinavatest mõtetest ning tunnetest eemal. Hoiab mind tegevuses ja annab jõudu saada paremaks, osavamaks, targemaks.. Kuigi, jah, see võtab vähemaks nii mõnegi võimaluse mõelda muid mõtteid ja neid ilusamini väljendama õppida. Aga küll leiab. Aega ei ole kunagi üle, aega tuleb võtta.

Inimsuhted on nagu nad on. Kui hinnalises serviisis on mõnes tassis mõra, on tähtis, et kann oleks terve.