Pühapäev( the day of the potatoes)

Nagu deja vu. Millegipärast on jälle pühapäev see päev, mil ma kuidagi nende mugulatega seotud olen. Täna siis kartulivõtupäev. Kuna vihm on muutnud meie aiamaa üheks suureks mudalombiks, siis kasutasime veidi kuivemat ilma, et need õnnetukesed lõpuks ikkagi sealt välja aidata ja üles võtta . Jalad olid peale tegusat ukerdamist ja kummargil muda sisse vajumist nagu bussi alla jäänud. Mul vähemasti. Ma nüüd peaksin kole õilis olema. Tuletage mulle veelkord meelde, kuidas on ühe lausega seotud sellised sõnad nagu ahv, inimene ja töö? Nevermind. Ma ei usu seda niivõinaa. Aga õilis olen vist ikka. Ma arvan. Peaksin ju?

Täna sadas ka. Kes ekslikult on aru saanud, et pühapäev väga kuivalt ja päikeseliselt möödus, siis teile teadmiseks - ajuti oli tõeliselt külm ja vihmane.

Lõpetasin oma Robert Coheniga. Tegin seeläbi veidi lähemalt tutvust determinismi ja küberneetikaga. Ja kes veel ei tea, siis just see viimane on tuleviku alus. Küberneetiline mõtteviis.
Homsest lülitun veidi teise olekusse ja püüan veidi normaalsem olla. Selline eeskujulik kooliõpilane. Abiturient. Mitte mingi twisted-minded self-proclaimed bandying artist. Nemad seal ei taha seda kuulda. Ei taha seda näha. Ja ei viitsi või ei suudagi seda mõista.

Hibiskus oli päeva kõrghetk. Peale väljas külmetamist, mõjus kuum hibiskuse tee kui elunektar. Mõne lisandiga. Aga põhirõhk siiski teel.

Aga mis mul öelda on. Suvi on läbi. Tuleb sellega leppida. Kuid, olles õnnelik iga minuti eest, mida see soe aeg endaga sel aastal kaasa tõi ning tänades kõikide nende inimeste ja olemiste eest, keda/mida tundma ja läbi elama sain, võin öelda, et lähen sügisele ja koolile julgelt ja rahulolevana vastu. ( Ja nüüd see kohustuslik ärakulutatud ja igivana lause: ) Küll aeg ikka lendab kiiresti..

Viimaseks pildiks oma 'viimase nädala tsüklis' valisin autoportree. Jäägu see Freesha siia kui sümboolne mask. See suvine mask. Ometigi, suure osa temast võtan endaga septembrisse kaasa. Kannan teda alati kaasas.

Ilusat augustikuu lõppu.

''Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled.. mul on valmis juba pliiii-aaa-tsid ja suled.'' Nonii juntsud, olgu korralikult õpitud. Õpite siiski enda jaoks.

Laupäev(the day of the sauna)

Blah! Täiesti nürinürinüri. Lame, igav, tühi koht. Ühesõnaga: eilsest pubi-tsillist ei saanud suuremat asja, sest Mustvee tõestas end taas suhteliselt mõttetu leimi kohana, kus healjuhul on pubis ees ootamas paar noort ( või isegi alaealist) muulast. Fine, polegi mul vaja teie tühja baari, olematut seltskonda ning kalleid kokteile! Läksime koju. Võtsime minu Vana Tallinn Cream'i, Lõunamaise ja Kirsi suudluse ning olime niisama lahedad. Kõik piirdus siiski vaid kerge degusteerimisega, ..kes arvab nüüd, et me need pudelid kõik sisse kummutasime..Ei. Eksite. Küll köögis, ent intelligentsed inimesed nii ju ometigi ei teeks?... Päris põnev oli. Peale selle tasuks märkida, et oma kodul on peale hinna eeliseks ka see, et ei pea kusagilt pimedast koju kakerdama( mitte, et oleks vajadust kakerdada, eksole..), vaid võib otse voodisse vajuda. Nii palju siis paugust. Head aega, Suvi.

Aga mis puutub tänasesse, siis oli täiesti tüüpiline laupäev, ilma igasuguste erakordsete juhtumiteta. Variatsioon rutiin-elust.

Homme viimane suvepäev. Nõndanimetatud. Siis saab jälle usinasti kirjutada ja õppida. Õppida ja kirjutada.

Oo. Ma unustasin juba teist korda mainida, et
a) väljas lõhnab kõik sügise järele..
b) ma kuulen juba nädal aega öösiti oma külmkapi tagant veidraid hääli. Paranoia, or smth.

Reede(the day of the foam of manna)

Suvevaheaeg hakkab täis tiksuma. Viimased korinad ja hingetõmbed.. ja sinna ta kustubki. Liiga brutaalne? Olgu.. liblikad lendavad minema ja päikseke vajub pilvekestesse. Byebye.

Tegelikult oli täna isegi veidi lohutavam päev, avastades, et vihma v ä g a ei sajagi. Ilma sademeteta oleks siiski liialt luksuslik olnud. Ei saa omale seda lubada ju ometigi..
Käisime Ruskaveres. Ent kuna vihmavesi oli järjekindlalt oma tööd teinud, otsustas lagi mu isa töökohas äkitselt sisse vajuma hakata ja sundis isa seeläbi tööpostile jääma. Yeei. Ja mina sain õigusega Statoilist läbi ''hüpata'' ja omale vahtralehed klaasi peale lüüa. Ja siis läksime vanaisa juurde. Emal olid sõrmed vist ikka väga väsinud, kui kohale jõudsime - istmest paaniliselt kinni hoidmisest ( kuid, nagu ta isegi hiljem tunnistas, täiesti põhjendamatult). I'm not so bad at all, eh? Vanaisa pool on põhiteemaks alati tema tehtud mannavaht. Mannavaht, mille suhkrusisaldus ületab igasuguse silmanägemise. Aga talle meeldib. Ja meile meeldib ka. Süüa sai palju- traditsiooniliselt. Saime õnnelikult tagasi ka. ( Empsi sõrmed said jälle asjatut tööd )

Ülejäänud õhtu kulus tangitud toidu seedimisele.

( kuna ma ei suutnud otsustada, kumba pilti lisada, panin mõlemad. )

Ent nüüd hakkavad kõhu mõõtmed juba tasapisi järele andma.
Davai, I'm outta here. Läheme saadame suve pauguga ( või siis lihtsalt ja proosaliselt ilma pauguta ) ära. Küll kohalikus pubis, aga ega valida väga ei ole. Seega, ajan end arvuti tagant püsti, haaran oma jope ja koti ja kingad( need panen jalga, though) ning ...Cheers!

Neljapäev(the day of the dusty pillows)

Juba parem. Vihm j a päike. Ning mitte terve päev. Kuigi ilmateade Suure Saju lõppu tähistavat vikerkaart niipea ei ennusta. ( Pff, but what do they know, right? )

Kuni esmaspäevani siis kodus iseõppel. Kitarri peal on see laul peaaegu isegi et sama hea ja ilus kui koos klaverisaatega. Ent ühehäälselt mitte. Ja mikrita mitte. Ent parem pool sedasamustki - muna kui tühi koor. Või nii nad vähemasti väidavad. ( Võiks ju küsida, et oleneb, millisest munast pool? Keedumuna on tunduvalt lihtsam poolitada, näiteks. Aga tehke mulle selgeks, kuidas te toorest muna poolitate? Ja mis alusel? Mis õigusega? Ei noh, aitäh, sellisel juhul eelistan ma vist tühja koort. Vist.)

Nagu ikka neljapäeviti, tuleb kopsud sügavalt õhku täis tõmmata ja sukelduda tekkide-patjade-katete-vaipade vahele. Iganädalane koristus vms. Või mõnes murdes: supi keetmine. Vähemalt Tõnis väitis nii.
(''Kuhu Sa siis minema pead, et nii kiire? Suppi keetma?''
-''Ei, tubasid koristama..''
''Häh. Peaaegu. See on põhimõtteliselt sama.'')
Nii ma siis keetsingi suppi.

Peale selle praadisin kotlette ja avastasin näitlemisväe teoreetilisi tagamaid (juba iseenesest väga ebapraktiline antud juhul).

Mis mõttes, mis mõttes?! Ausalt. Kui ma ütlen 'praadisin kotlette', siis ma tõesti tegin seda. Mida te siis mõtlesite?!

Ahjaa. Head nimepäeva, Kusti.

Kolmapäev(the day of the endless rain)

Tänasest päevast ei mäleta ma muud kui lõputut vihma, puuriitasid ja Robert Cohen'i ''Näitlemisväge''. Mis elu see on?! (loe: Ja millal ükskord see sadu siis lõppeb?)

Te ei mõista mind kunagi lõpuni.

Teisipäev(the day of the fiction)

Üks järjekordne mittemidagiütlev päev. Ei, koolimaja pole endiselt muutunud. Ei, vihm pole endiselt üle jäänud. Ei, aeg ei ole seisma jäänud - jah, suvi on kohe-kohe läbi saamas.

Ei ole ammu laulnud. Hea oli üle pika aja taas laulda. Õp. Reedaga on alati hea laulda. Temaga lihtsalt ON hea laulda. Peale Laura ei leidu just palju neid, kellega mulle meeldiks laulda. Aga Reet on. Neljapäeval jälle.

Mida teie teeksite, kui ärkaksite ühel hommikul, läheksite, nagu iga päev, hambaid pesema ja kuuleksite häält? Häält, mis jutustab teie elu. Just sedasama hetke - kuidas te hambaid pesete. Kõnnite tänaval ja kuulete häält jutustamas sellest, kuidas te tänaval käite. Ja siis järgneb lause, mis ütleb, et bussi oodates ei ole teil õrna aimugi oma peatsest surmast. No, seriously - what would you do?!

Pilt. Õun. Sügis toob endaga kaasa võimaluse teha värsket kodust õunamoosi. Ja mina, kes ma ikka veel Hiiumaast üle ei saa, ei lepi ju moosiga saia peal. Hakkasin taigent segama. Sain valmis ka. Panin panni peale ka. Sõin ära ka. Üks päeva kõrghetkedest.

Ma nüüd lähen. Laeva ehitama. Teist Noa laeva. Ja liike otsima. Aga enne teen laeva valmis; vaatan, palju mahub..

Märge: ei, ma ei kuule hääli. Aga ma vaatan veidraid filme, mis mõtlema panevad.

Esmaspäev(the day of the ceilings).

Koolimaja ei ole muutunud. See lõhnab, nagu ikka augustikuus, värvi ja ajalehetrüki ja krohvi järele.

Ah, et miks selline pilt? Esmalt seetõttu, et oma viimase suvenädala avaldan siin blogis ennekõike piltide näol. Teiseks on see lagi - minu toa lagi. Asjaosalised teavad, miks just lagi. ( It was such a brilliant idea!)

Ja hullumajja ma veel jõuan. Kindlasti jõuan. Saab sealgi ära käidud. Mis kunstnik ma oleksin? Muidu tahtnuksin seal laineid lüüa öeldes enne igat suunamuutu oma pöörde nurga kraadides, aga see kiiks on juba võetud. Jään lagede juurde. Pange see mu ausambale ka kunagi, aight?

Ja Robert Cohen on way too better than Panso. ( Nothing personal. No offence, people.)