Öös on asju. Ehk fairytale gone bad. Ehk Kala- ja veefestival 2008

Oma lahkeid taevasiniseid silmi pean ma varjama mustade päikseprillide taha
Mitte, et ma midagi kardaks, vaid et mind õigesti mõistetaks
Päike on erakordselt ere
Minu elu möödub rahulikult ja turvaliselt
Vahel tuleb tundide kaupa mõne prominendi või vasevaguni kõrval seista.
Harva õhtupimeduses võib end vabamalt tunda ja mõnele napsutanud tulinorijale pasunassse anda
Kuid selle kõige juures tuleb jääda soliidseks, vaoshoituks, rahulikuks
Sest mina olengi...

..inimene, kelle elust võiks kirjutada novelli ja ekraniseerida linateose. Miks ja kuidas just Allan Roosilehe ''Turvamees'' minu elufilmiga seostub, ei oska ma täpselt põhjendada. Ent midagi neis sõnades tekitaks minus justkui tajutavaid assotsiatsioone nädalavahetusega. Osaliselt kaudselt. Osaliselt otseselt. Osaliselt üleüldse. Ma tõesti ei ole siiani loobunud uskumast tuntud sotsiaalpsühholoogia rolli-teooriasse, mis väidab, et inimesed 'mängivad' erinevates situatsioonides ja suhtlusringkondades ka erinevaid osi. Iga indiviidi jaoks on erinev roll. Inimene ei ole ühe tuttavaga see, kes ta on teisega. Rääkimata veel võhivõõrast. Ja võib-olla ongi nii parem. Omamoodi anonüümsus lubab inimesel tutvustada end täpselt sellisena, nagu ta antud olukorras kaaslasele näida tahab. See on omamoodi huvitav : milline on tavaliselt see indiviid, kes loob teatud maski või profiili enda avalikuks tutvustamiseks? Milliseid jooni ta rõhutab, millised jätab varjatuks? Kellena ta end esitleb ja kelleks suhtluses kujuneb?

Aga et mitte laskuda pikematesse skolastilistesse arutlustesse - nädalavahetuse juurde.

Reede.

Neljapäev oli juba seljataga ja ees oli õhtupoolik. Ja ma isegi ei teadnud, mida sellelt oodata. Ei saa ju eeldada midagi olukorrast, mis paar kuud tagasi hoopis teisiti planeeritud sai. Valmistusin mõõdukalt igavaks, ja kohati minu elule tüüpiliseks 'saatus-annab-jalaga-näkku-õhtuks'. Sest, kuigi pidi minema ühte moodi, olin ma juba mõttes leppinud teadmisega, et läheb teisiti. Kui üldse läheb. Vaid ema arvas: pane tähele, täna juhtub veel midagi erakordset. Ja mina, skeptiline nagu olen, kahtlesin selles. Ma tõesti olin oma malepartii juba enda arvates läbi näinud...
Ning mingil määral oli mul õigus. See, mis pidi olema, oli olemata. Ent olemata jäämise põhjused olid arvatust teised. Saatusel on imepärane võime rabada olukordade ja inimestega, mille/kelle erakordsusest ja nn fataalsusest alles hiljem aru saadakse. Pidu osutus üllatavalt mõnusaks, kui jätta kõrvale kergelt häirivad ja mõrud asjaolud . Lugu ise meenutab mingit arranžeeringut ''Armastusest kolme apelsini vastu''.
''...Kohe varsti ilmub siia platsile üks noormees. - Ja mina ikka veel midagi ei tee? - Ei tee. Tuleb noormees. Ühelt poolt. Seisatab kõrval. Ja palub tantsima. ..'' Järgmisel hetkel leidsin end seltskonnast, mis esmapilgul paneb tõesti kulmu skeptiliselt kergitama. Siis aga avastasin selles Mustvee jaoks täiesti võõras ja mittemidagiütlevas koosluses midagi huvitavat; midagi, mis mulle ütles: ''Jää siia. Tantsime veel.'' Nende kahe lause taga paistis minu jaoks olemas olevat aga hoopis teine, teistele nähtamatu maailm. Ja juba üle-ülejärgmisel hetkel oli kell 01.30 ning tagasi koju minek. Hüvasti jätmata, sest pidu pidi ju jätkuma. Nii meie kui nende jaoks. Siis ma veel naersin, sest midagi näis olevat absurdne ja koomiline. Need etturid ei tundunud seda partiid ohustavat. Tembeldatud läbinähtuks. Taaskord.

Laupäev.

Eelmise õhtu sündmuste valguses oli loomulik, et igasugu oodatud või ootamatud telefonikõned mind hoolikalt mõtlema panid, mida ja kuidas öelda. Ent telefonikõned viivitasid endast märku andmisega ja kui see juhtuski, siis mitte oodatud teemal. Selleks sai organiseeritud silmast-silma kohtumine. Lihtsakujuline, veidi pinnapealne ja pingutatud õngitsen-aga-ühtegi-kala-kätte-ei-saa-vestlus. Tõsi, nii kiiret külaskäiku pole varem olnudki. Õhtu aga oli küsimärgi all. Minu jaoks siiski mitte. Minu jaoks oli küsimärk hoopis milleski muus. Ja lisaks sellele veel mõnes asjas. (Ja kui nüüd järele mõelda, siis oli tegelikult neid küsimärke ikka neetult palju. Aga ma keskendusin vaid üksikutele.) Päev ise möödus mitte kuigi tähelepanuväärselt. Peale selle, et hommikust peale oli sadanud. Ja sadanud.Ja sadanud. ( siinkohal meenub Oasis: '' I lost my faith in the summertime. Cos it dont stop raining.The sky all day is as black as night. But I'm not complaining ''). Seega, ka selleks õhtuks ei lootnud ma suurt elamust. Ja eelmise õhtu tantsutamist ei pidanud ikka veel millekski ääretult erakordseks. Kuigi, tuleb tõdeda, see oli päris meeldivaks üllatuseks.
Kuid õhtu tuli. Kogu oma pealetükkiva ja täiesti tuntava kohaloluga (''Ma olen siin ja ei kavatsegi vahele jääda.''). Vihm otsustas alla vanduda ja lubas päikesel oma koha üle võtta. Yeei. Peagi, kas tingituna ootamatust valguse ja selguse momendist või juba õhtusse kiskuvast kellaajast, sain ma vastuse ühele oma küsimärkidest: Jah, nad on lubatult täiesti kohal. Järgnevad paar tundi võib kokku võtta lausega 'Kino peab saama!'. Tunnistan, et pole vist tükil ajal nii palju naernud ( ega tagant järele naerda saanud) kui sel õhtul. Ja tantsida sai ka kõvasti. Ja pilku sai püütud kõvasti. Kasepää tundus olevat sel õhtul Ida-Eesti populaarseim koht. Ja mitte ainult Ida. Esmapilgul vähesena tunduv rahvamass paistis õhtuses kumas hoopis suurema ja paljusilmsemana. Kes oli tulnud Reet Linnat, kes ansamblit Vanaviisi, kes Jüri Homenjat kuulama; kes oma silmaga Contrat, kes elavaid angerjaid vaatama; kes teisi vaatama; kes ennast niisama näitama, ja kes end vabalt ja incognito välja elama. Kõik täitsid oma eesmärgi. Oli ka neid, kes tulid mingi kutse või sisemise uudishimu ael. Jah. Kutsed on need veidrad asjad - kuigi nad ei kaota oma olemust, kaotavad nad oma väärtuse. Aga mina sain vastuse ka oma teisele küsimärgile: mis saab? või täpsemalt: mis saab, KUI..? Kõik sai kuidagi iseenesest.. Lihtsalt. Suviselt naiivselt. Sõnatult ja sõnadega. Kuigi sõnadel on see omadus, et väljaöeldult kipuvad nad ikka kuidagi suureks ja dramaatiliseks paisuma. Sellisteks, et omavad endalegi ootamatut afekti. Mõttesoppides juba ära leierdatud, ent ilmavalgust helidena näinud - hoopis teistsugused ja suuremad. Mõte iseenesest sai edasi öeldud. Ja Saatusele silma vaadatud. Jälle. Tantsu, nagu kord plaanitud sai, antud juhul ei järgnenud. Järgnes vaid arglik ja liigseid lootusi mitte püstitav küsimus: Mis edasi? - Kes seda teab..
Tants iseenesest siiski oli. Vähe ei olnud siis. ..Tantsiti palju. Tantsisid paljud. Ja öises taevas laiutas kuuvarjutus. Kõlab päris müstiliselt, kas pole. Aga seda see öö ka omamoodi oli. Tõsi - ei midagi röögatut ega šokeerivat. Ega ka suuri elumuutusi põhjustavat. Aga naerda sai. Ja uute põnevate inimestega koos seltskonnas oldud sai. Tantsitud sai. Kino sai. Tean, et paljud võisid vaadata kahtlaselt. Ent nemad ju ei teadnud. Ma isegi ei teadnud täpselt. ( Jah, nüüd tean. Päris täpselt.) Praegugi tunnen ringi liikudes, et mind jälgitakse. Huvitav, kuidas inimesed, harjunud nägema midagi muud, teistsugusest olukorrast kinni haaravad ja kohe omad järeldused teevad. Kurb. Ei saa ju staatust otsaette kirjutada, kui ollakse nii pimedad oma piiratuses. Ja veel hullem, kui oma nn teadmisi tullakse elutargalt näkku ütlema, käitudes, nagu teatakse kõike. Ometi siiski mitte midagi. Absoluutselt ei midagi.
Kahetseda, et midagi halvasti läks, pole raasugi. Kui siis vaid seda, et ei anta saatusele isegi võimalust, olles kinni eelarvamustes või jonnitujus. Ja kahju on sellest, et tagant järgi midagi öelda ei saa. Ei saa vabandada selle eest, et keegi soostus vaatama asjadele linnuperspektiivist, ülevalt alla, teadmata, et tegelikult lennatakse neist endist kõrgemal. Ent ma ei kahtle Saatuse valikutes ja tahtes.. Meie kõigi jaoks on oma plaan. Oma rada selles maailma teederägastikus. Ning alles nüüd võis tõdeda, et kusagilt tuli ootamatu vangerdus ning see šahh-matt oli tõesti see ''miski erakordne''. Sellist partiid võiks korrata. Aga valik ei ole meie teha. Meil on meie oma määratud tee.. ''You can't always get what you want. . But if you try sometimes, well you just might find. You get what you need.''

Pühapäev.

Palav päev oli. Ning läks ruttu. Enamasti eelmise õhtu naljade üle naerdes, veidi kahetsedes ja siis, avastades tegelikku olukorda, veel rohkem kahetsedes.. Just seda, et võib-olla kunagi enam ei kohtu. Või et eelmine kohtumine pikem ei saanud olla. Ent inimeste soovi end incognito'na esitleda tuleb austada. Nüüd saan ma sellest täiesti aru. Eesti siiski ei ole piisavalt suur, et liiga isiklikuks ja avalikuks minna.
Õhtupoolik möödus Lauraga Mustvee tänavatel, kus ma sain veenduda, et minu paranoia ei ole alusetu : mind teretavad personaalselt inimesed, keda mina esimest korda näen. Aga nemad mind teavad. Now, is that spooky or what?

Esmaspäev.

Nõndaks. Olin tahtnud juba pikemat aega päikest, teatrit ja šokolaadi. Päikest sain pühapäeval, laupäeval sai ''kino'' , aga selle võib liigitada teatud ekraniseeritud draamateose alla. Puudu oli vaid šokolaad. Nagu havi käsul, minu soovil, saabus täiesti ootamatult kohale Šokolaadi-Ekspress Tartust. Üllatus oli üleüldine. Varvastest juuksetippudeni. Ja šokolaadinaudingu kõrvalt sai veeretatud teemasid, mis kuuluvad žanrisse nimega keldriulme, ning arendatud vestlusi roosa mulli kujulise maailma vallutajatest kärbestest, paranoilistest Nendest, kes mind pidevalt jälgivad, teadmatuse ja teadmise paradoksaalsest olemusest, lagedefanatismist jpm. Ühsõnaga, oli vägagi huvitav ja hariv päev. Võis vaid küsida üht: Mida toob endaga homne?

Teisipäeval käisime Lauraga poes keefiri ostmas. See oli otsas. Ostsime petti.

Aga seda küsimust küsin ma igal õhtul. Küsin täna ka. Sest ette ei tea midagi. Jääb üle vaid vooluga kaasa minna ja loota, et kusagil kõrgemal pool teatakse ikka, mida meiega tehakse... Ja mis on meile parim. ( Just nagu Travise laulus :

''Well I believe theres someone watching over you
Theyre watching every single thing you say
And when you die
Theyll set you down and take you through
Youll realise one day
That the grass is always greener on the other side
The neighbours got a new car that you wanna drive
And when time is running out you wanna stay alive
We all live under the same sky
We all will live, we all will die
There is no wrong, there is no right
The circle only has one side..'' )

I scored LOW on power.

Nonii. Kuna mu verivärske Tartu tuttava postitus oma blogisse pakus mulle elavat huvi, otsustasin pooleldi naljaviluks ka ise teha ära testi ''Milline arvuti ma oleksin'' . Arvestades mu hälvet matemaatilistel ja kõrgtehnoloogilistel tasanditel ( nimelt humanitaarsemate alade suunas), ei eeldanudki ma paremat tulemust. Aga pole paha.

Your result for The What Computer Are You Test...

The Graphing Calculator

You scored LOW on Power and AVERAGE on Pretension!

Congratulations! You are the Graphing Calculator. A particular favorite of mine. These are not your dad's calculators, these are the industrial-strength college calculators that take 4 AAA batteries and can find derivatives and so on. Did you know there was a time when the basic 8-digit arithmetic calculator cost $500? My, how times change. Anyway, the TI series calculators have been a welcome replacement for the slide rule for a long time, and though they are aging they remain a crucial tool for science students everywhere. Be proud of your heritage.

You scored low on power. Calculators don't need a lot of power since computers by their very nature are already made for mathematics. But really, when you consider the kinds of amazing things these little things can do in only a matter of seconds, I must say it is quite impressive. Just goes to show you that looks can be deceiving.

You also scored average on pretension. You may not be fancy like mp3 players or cell phones, but you are still a definite status symbol. Whoever sees you knows your owner is enough of a math whiz to justify owning such a complicated device. You would think owning a calculator would reflect negatively on one's mathmatical abilities, but there are lots of things in this world that don't make sense.

Take The What Computer Are You Test at HelloQuizzy

We can have the sun.

Tere. Ma olen tagasi Eestis. Mandril, kui administratiivselt täpne olla. Või mida iganes. Kodus. Ja nüüd oleks vist kõige õigem aeg öelda ( enne kui jutt liiga pikaks ja ümaraks läheb ): ma tahan tagasi! Tõsi. Tööd sai palju tehtud. Närve sai palju kulutatud. Tunde sai uneajast palju magamata jäetud. Aga sellegipoolest igatsen Kassarit. Kohti. Lõhnu. Valgust. Inimesi. I miss those sunny afternoons.. Üsna veider tunne on. Varasematel aastatel ei ole miski igatsusenöör mind poonud. Aga sel aastal, olles tagasi, vaevab mingi maguskurb nostalgia. See tunne iseenesest sai alguse juba paar päeva enne kojusõitu. Peale jahedat vihmast päeva tuli päike välja. Läks täiesti selgeks ja soojaks. Vaikseks. Ja töö oli muutunud juba nii kurnavaks, et enam ei mõelnudki - lihtsalt mehaaniline tegemine ja rabamine. Ma tõin midagi keldrist ja avastasin, et päike paistab, ümber on kõik kuidagi nii ilus ja vaikne ja kaunis. Just selline nagu kunagi vanasti, kui me esimest korda saabusime ja oma esimese aasta tolles suvekuumuses veetsime. Ent nüüd oli juba kolmas aasta. Ja siis ma mõtlesin: See siis ongi 'head aega'. Vetsi talli seinte vahel käis kibe töö, aga väljas oli taas suvi. Esimene suvi. Kolmandat korda esimene. Veidi väsinum ja kurvameelsem, ent sama ilus. Vaikus lõhnas hüvastijätu järele. So, this is goodbye. See hetk oli omamoodi allavandumine. Et tuleb ära minna. Mind isegi veidi üllatas see, et ma nii mõtlesin, ja et äraminek nukrameelseks tegi. Lihtsalt, mulle tundus, nagu midagi jäänuks lõpetamata; midagi jäi pooleli; midagi ei läinud nii nagu oleks võinud, sest aega oli vähe.

Siin ma siis nüüd istun ja mõtlen. Mis edasi saab? Umbes sellise tundega nagu Poolast tulles - kuidas edasi elada? Aga ometi mitte niivõrd teistest harjumustest. Seekord on see küsimus palju elulisem. Kuidagi palju tõelisem ja mitte nii rutiini kuivõrd emotsioonidega seonduv. Veidi kurb, aga ometi nii rõõmus kõikide nende päevade, mälestuste ja seal veedetud tundide üle. Iga väärtusliku ja vähemväärtusliku sekundi üle. Ka nende raskete tööpäevade ja -tundide üle. Sest läbi nende oskasin rohkem hinnata vaba aega, loodust, muusikat. Õppisin kasutama aega ratsionaalsemalt ja nautima üürikest puhkust täiel rinnal.

Rohkemat ei tahakski öelda. Ainult tänada selle eest, mida seal kogesin. Tundsin. Naeru ja naeratuste eest. Siiraste mõtete ja olemiste eest. Päikese eest silmas ja voodi eest peale väsitavat tööpäeva. Tuule eest juustes ja soojuse eest südames. Kogu selle positiivse energia eest, mis mulle kingiti. : )

Raske (kui mitte võimatu ) oleks öelda, et ma sinna tagasi ei lähe. Ei, ma tõesti ei plaaninud seda teha. Aga mulle tundub, et ma ei jäta endale enam valikut. Samas, puuduvad võimalused ja aeg on piisavateks põhjusteks sinna lähitulevikus mitte sattuda. Kurb. Ja nii ebaõiglane ja kuidagi alatu oleks öelda: ehk saatus ristab kunagi teed. Ükski inimene Vetsi tallist ei tahaks sellist juttu mu suust kuuldagi. See lihtsalt peab juhtuma. Mitte 'ehk', vaid 'kindlasti'. Aga mis seniks? Kuhu need inimesed jäävad? Millega nad sisustavad oma päevi? Mida nad teevad? Millest mõtlevad? Kas nad kaovad seniks ära? Ma ei ole enam nende kõrval.. Mina kaon nende jaoks ära. Ja kas siis, kui kord kohtume, vaatame samamoodi naerdes üksteisele otsa? Räägime sama vabalt, kui siis, kui koos olime ja töötasime ja üksteist peaaegu iga päev nägime? Aga kui ei?! Kas kõik need päevad jäävadki vaid mõteteks ja hägusteks mälestusteks kusagil aju tagasoppides. ''Kunagi oli nii lahe.'' K u n a g i . K u n a g i .

Ah. Ma peaksin vähem oma sentimentaalseid mõtteid mõlgutama.
Aga kogu see jutt ei käi ometigi ju ainult nüüd Hiiumaa kohta. See käib kõige kohta. Elu kohta. Ja see kordub taas ja taas. Taas ja taas. Ja seda ma kardangi. Pidevalt. Et kunagi mõtlen ma nii. Vaatan praegu inimesele otsa ja mingi aja pärast mõtlen kahetsusega ( või veel hullem - ükskõiksusega) nii. K u n a g i .

Why do all good things come to an end?

Õnneks, kuni pole midagi kahetseda, jätkub lootust paremale homsele.

Homseni.

Ja sellega on esialgu kõik öeldud. sõnum loeb. Aitäh Oasisele selle laulu eest. It made my way back home..

Hold up
Hold on
Dont be scared
Youll never change whats been and gone
May your smile (may your smile)
Shine on (shine on)
Dont be scared (dont be scared)
Your destiny may keep you warm

Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out

Get up (get up)
Come on (come on)
Whyre you scared? (Im not scared)
Youll never change
Whats been and gone

Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out
Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out

Were all of us stars
Were fading away
Just try not to worry
Youll see us some day
Just take what you need
And be on your way

And stop crying your heart out
Stop crying your heart out
Stop crying your heart out

'..the grass is always greener on the other side ..'

(Travis ''Side'')

Ei oskagi öelda, miks just selline pealkiri. Laul on iseenesest hea. Ja selle laulu võtan endaga Hiiumaale kaasa ka. Jah. Täna on/oli viimane päev Mustvees enne kolmenädalast tööreisi Hiiumaale. Juba kolmandat aastat. Seega, ma ei hakka enam üle kordama, mis seal toimub ja kuidas asjad kulgema hakkavad. Kott on pakitud. Kõik peaks justkui valmis olema. Nojaa,eesolev pikk bussisõit ei ole selle reisi meeldivaim ja oodatuim külg, aga selle elab ka üle ( nagu ma ütlesin, peale Poolat pole Eestis enam vahemaid ).
Mis siis toimub? Selline huvitav küsimus. Ja kui peaks veel vähe neid olema, kes seda minu käest küsivad, siis takkatippu küsin seda eneselt isegi. Üsna tihti. Tänane vastus siis selline...

Ma sain load kätte. Jeje. Uskumatu, et ühe roosa plastikkaardi pärast nii rõõmus saab olla. Aga ausalt, peale sellist saagat, on see tõesti kergendus. Üks huligaan liikluses jälle juures. Hah. Kahtlen. .. Samas, never say never.

Nii, möödas on Mustvee linnapäevad 2008 ja kogu juulikuine kõrghetk. Mis ma oskan öelda.. ilm oli tõesti üllatav. Ma isegi sain mingi jume tagasi( Poola päevitus oli juba kadunud.. nii kurb kui see ka pole). Ja paljud asjad olid üllatavad. Ühesõnaga - kaks kuuma päeva täis üllatusi. Igasuguseid. Ahjaa. Mu Orkut kuvas mulle täna sellise lause:

Today's fortune: You will always have good luck in your personal affairs

Oli see nüüd iroonia? Või Saatus. Aga eks ma siis looda sellele. ( Igahathes oli see nüüd täiesti kasutu vahemärkus.)
Nõndaks.. Veidi sai tantsitud, grillitud, oldud, kuulatud. Ning järgmisel päeval veel ringi vaadatud, esimest korda karaoket laulud ( ma sain selle eest saunaviha ja nokamütsi .. laulmine ise kukkus mitte just kõige paremini välja... Oeh. Mulle ei istunud see võimendus. Selle koha pealt olen täielik võhik) . Õhtu oli küllaltki erandlik. Aga huvitav. Mõtlemapanev. Valgustav. Kurb isegi mõneti. Ent ma olen täheldanud, et linnapäevadel ongi mingi silt külles: need algavad palavalt ja lõpevad järsult. Ei ole seegi aasta erand. Ja varsti on sügis. Sügiseks on juuli möödas. Is that sad or what?

Siiski, päris tore oli. Hea, et ma homseks läinud olen. Mõnikord ma tahaks, et suudaksin oma identiteedi ära kaotada. Olla Eikeegi Eikellegimaal. Lihtsalt elada. Ilma seebiooperita. Ilma kriminullita. Ilma tragikomöödiata. Ilma draamata. Õnneks on Hiiumaa minu jaoks nagu välismaa.

Ühesõnaga: ilusat suve. Nautige seda. Kassaris näeme ; )

- FF - ehk kuidas Deivi pealinnas käis.

Tallinna bussijaam.
''No, Laur, kuhu me järgmine nädalavahetus sõidame?''
''Hm, ei teagi. Aga läheks kuhugi.''
Tablool seinal on punase helendava kirjaga bussi väljumise aeg marsruudil Tallinn-Vilnius.
''Läheks Vilniusesse. Lihtsalt niisama.''
''Jeps. Oleks raha ka, siis läheks.''
''Mhmh, seda küll. Aga davai, võtame viimased säästud välja, siis Hiiumaal teenime tagasi.''
''Nujh.''

Ma ei tea, kust meie hullumeelsed ja väga ootamatud ideed tulevad. Aga sellele dialoogile eelnevat 23 h mäletan ma veel kaua ja suurima heameelega. See juhtus nädal aega tagasi, 4. / 5. juulil.. Ei, me siiski ei läinud eile Vilniusesse.. Plaanisime ikka ühe nädalavahetuse kenasti kodus ka püsida ja ühe laupäeva ka Mustvees veeta ilma, et jälle kotte pakiksime ja pikki bussireise naudiksime. Lubasime korraks kodus ka puhata, et siis nüüdseks peale järgmist pühapäeva jälle kuhugi Eestimaa otsa põrutada ja seal mõne nädala veeta. ( Te loomulikult saate aru, et idee Vilniusesse sõita oli täielik jama - lihtsalt antud olukorras irooniline nali. )

See sai alguse kunagi juunis, kui Laura mulle ühe lingi saatis. Tema oli omakorda ise selle lingi kellegi vahendusel saanud ja nüüd saatis selle mulle, et ma ka ennast asjadega kurssi viiksin. Saate kõigest aru, eksole. Jälgite? No, igatahes, praegu ei ole oluline. Seda ei peagi aru saama. Möödus mingi aeg. Kätte jõudis 2.juuli õhtu. Ja mulle meenus selle lingi alt avaneva saidi sisu ( vot nüüd võiks juba tähele panna) : 4. juuli. Tallinna laululava. Õllesummer. Peaesineja Franz Ferdinand. Holy cow!!!! Kolm aastat tagasi pidi FF samuti Eestisse esinema tulema. Ma olin neisse( loe: eelkõike ikkagi nende muusikasse ja lavaimidžisse) just värskelt armunud peale mingit MTV muusikaauhinnagalat ja pidin peaaegu rabanduse saama. Jah, Franz pidi saabuma Eestimaa pinnale. Ma ei oleks osanud sellest undki näha. Ei, see tundus naiivse absurdina loota neid kunagi oma silmaga näha. Ent kõigepealt valasin kibedaid pubekapisaraid ja seda isegi kaks korda, sest esiteks pidid poisid üles astuma klubis Hollywood, kuhu sissepääs oli alates 18. eluaastast; mina aga olin julmalt alaealine ning Tallinn jäi võimatult kättesaamatuks. Ma olin murtud. Minu iidolid tulid koju kätte, aga väike Eesti osutus ängistavalt suureks ja saatus ebaõiglaseks.( enam ma Saatuse otsustes ei kahtle.Iialgi.) Ja siis teiseks.. FF-i kontsert jäi sootuks ära. Jäi ära, sest nad pidid minema New Yorki oma singlit salvestama. Pressile kinnitasid nad, et on isegi Balti tuuri ära jätmise üle kurvad. Sisimas ma rõõmustasin, sest see tundus mulle omamoodi valusa kuid ka mõjuva lohutusena. Ent tagasi aastasse 2008. Nüüd olid nad taas tulemas. Ja kuidas on see võimalik, et NÜÜD ma nad vaatamata/kuulamata jätan. Lugesin seda kuulutust ja tundsin end jälle paanitseva teismelisena( ausõna, ma vist peaaegu kiljusin selle uudise peale).
Samal õhtul kirjutasin (peale pisikest nõupidamist empsiga) Laurale MSN-i.
''Jou. Franzule lähme?'' ( Aega oli ~42 h.) ''Ma uurisin juba bussiaegade kohta järgi. Ainuke asi on ööbimine : S ''

Põhimõtteliselt, jättes kogu meie igava ja mitteolulise vestluse ja detailid a la mis?kes?kus?kellega?millal?mis kell?milline salat? - teemal välja, võin öelda, et esialgsed plaanid ja ideed jäid teostamata, kuid asendusid tagantjärele veel parematega. Õnneks on ju Karin olemas ; )))
Reede hommikul ( 04.06 kell 11.00) olime Lauraga bussijaamas, mõlemil jälle kompsud pakitud ja see armastav totakas naeratus suul ( ''Jeeeeee.. Fraaaanz!!! ''). Kell 12.15 olime Tartus. Sealt edasi kulges meie trip 12.30-se bussiga Tallinna suunas ( jah, meil oli kogu graafik ja kõik peaaegu viimase pisiasjani paika pandud ja läbimõeldud.). Kell 15.00, olnud läbinud taaskord ühe Eesti oludes pika ja tüütava bussisõidu, maandusime Tallinna bussijaamas, kus meid juba oodati. (Peale Poolat ei tundu vist ükski bussisõit ehmatavapanevalt pikk ja tüütu, siiski.Me leidsime hetkeks, et elamegi põhimõtteliselt bussis juba.) Meid võeti kenasti vastu ja kolmekesi suundusime juba meie võõrustaja juurde. Jaa. ma mäletan küll müüja nägu kioskist, kui ma ostsin nii endale kui Laurale 12 linnaliini piletit.( See oli umbes nagu ''K ak s -t e i s t ??!'' .. Justjust. 12. Meil oli kõik välja arvestatud juba. )Korter oli vaba. See tähendab, kõik ülejäänud seltskond oli õnneks koju sõitnud ja seal olime vaid meie kolm. Kõigepealt saime mehise kõhutäie,mis meile valmistatud oli. ( Aitäh Sulle, et meile kanapraadi ja riisi ja tomati-kurgi salatit ja teed ja hommikul pannkooke tegid : * ) Seejärel tegime kerge ekskursiooni lähedal asuvasse Selverisse. Meie võõrustaja varustas meid hilisõhtuks ja hommikuks. JAH, ta ütles, et võib varem üles tõusta ja meile pannkooke teha..ning ostis mune. Avv. Neid ta tegigi. Äratus oli kell 06.00 ja ma ärkasin heli peale, kui ta mune vahustas.
Tagasi reede juurde. Oli erakordselt ja ootamatult palav päev. Seega, mu kaasavõetud jope ja teksajakk olid põhjendamatud. Sain neid terve päeva kaasas kanda ja siis loobusin ning vähemasti jope panin koos Laura asjadega pakihoidu. Oliver, kes meiega koos kaasa tuli, oli ettenägelikum ja oli kaasa võtnud vaid sviitri.
Ühistransport sellisel ülikuumal päeval osutus loomalikult põnevaks elamuseks. Üleni higised onud-tädid. Karvaste rindade ja suurte kõhtudega - nad kõik nühkisid igast küljest nii nagu said. ma sättisin end Oliveri varju, et ei peaks kellegi rämedat Saku lihast oma seljas tundma. Laural seevastu ei vedanud, tema sai ühe ülepea kammitud mustade juustega Tallinna venelase hõõrumisobjektiks.
Anyway. Lauluväljaku peatuse juures valgus buss ( nagu ette võis arvata) tühjaks. Massid liikusid tümaka suunas - Õllesummer!

Ja kõik edasine oli lihtsalt vääääga tsill. Ma ei suudagi kõike üksikasjalikult kirja panna. Ja ega ei peagi, sest ammu ei viitsi keegi seda sissekannet enam lugeda. Aga pidage vastu. I'm almost done. ALMOST.

Väga palju rahvast.Väga. Väga palju erinevaid telke ja lavasid. Väga. Esimese hooga ei jaganud ööd ega ilma. Kõike oli nii palju. Jooksime ringi kui peata kanad ( võimalik, et suu oli ka lahti ja ila tilkus.. seda kas siis suurest ehmatusest, nähes sellist festivali või sellest, et üle ühe telgi pakuti kõikvõimalikke šašlõkke ja roogasid). Meie läbivaks lemmikatraktsiooniks sai benji-hüppe platvorm ning selle kõrval asetsev Sky Rocket, mis iseenesest kujutas endast samasugust masohhistlikku lõbustusseadet. Vaadata oli vägev: inimsed karjusid, röökisid, hoidsid pead kinni, peaaegu nutsid ja peaaegu et minestasidki. Jee. Ja kogu seda suurepärast meelelahutust vaid 700 kr eest. Oliver arvas, et ta saaks selle raha eest kraana tippu ja siis tagasi alla sõita. Ma siiski arvasin, et kunagi tahaks selle nalja ära proovida. Nemad kaks raputasid hirmunult pead. Nojah siis.
Üritasime kavale pihta saada (ka plaanile) ning kuulasime võimalikult palju erinevaid ansambleid ja esinejaid. Kõike niipalju, kui meie päevapileti eest saada võis. Valik langes Ska Faktorile ( suht super oli. .. ''Ära joooo-ooo, ära suit-se-ta...'' hea laul. hea. Väga teemasse!), Summerile ( paksuks ja inetumaks läinud. Sama võib öelda laulude kohta.. sealt tulime ruttu ära), Leechile. Leechiga oli see teema, et ma lubasin Lauraga moshima minna, sest ta oli kurb, et Tõnist seal ei olnud ( ''Tema tuleks mu'ga kindlalt moshima!''). Jah, Oliver ei uskunud alguses, et ma seda tõsiselt mõtlen. haha. Mõtlesin küll, aga nähes, et lava ees on vaid mingis kahtlases olekus veel kahtlasemad karvikud ja laul oli ka aeglasema poolne metal, siis me niisama jõnksutasime seal. Aga lahe oli ikkagi. Oliveri võib tänada, et ta meie metali-hullustuse ära kannatas. : D
Siis vahepeal otsustasime hirmkallite toitude hulgast valida omale taskupäraseima ning kinnitasime keha. Seejärel helistas mulle Marko, kes ka summerile saabus ning mu'ga kokku tahtis saada. Peale pikka ja segast otsimist leidsime üksteist üles. Väga lahe oi teda näha. Koos rebisime kildu ja ta pidas Oliveri väga handsome'iks. Tegelikult see oli mingi homo-teemaline nali. Aga hey, that's Marko.. He's crazy. In a good way. ( Eesti Päevalehe peadisainer, muide). Siis kinkis ta Olkule tasuta õlle kupongi, öeldes, et ma olevat ta niigi mungaks juba maha müünud. Aga Olku, pidades endaga maha ühe karmi sisevõitluse ja meenutades mingit lubadust, mille ta mu emale vist andnud oli, vaadates mulle otsa.. läks ja kinkis selle veritseva südamega mingile suvalisele jorsile.(''Ou, õlut tahad? Näe, sellega saad tasuta'') I was impressed.

Ent kell hakkas saama juba 22.30. Ja Postimehe pealava juurde kogunesid rahvamassid. Meeletud massid. Ja ühel hetkel... seal nad olid. FRANZ FERDINAND!!!! OMG. Kõik möirgasid. Kätemeri.
Avalauluks oli ''Michael''. Fabulous. Damn, nad kõlasid isegi laivis nii paganama hästi. Kurja. Alex Kapranos isegi oli mõne eestikeelse fraasi selgeks õppinud. (''Tere. Meie oleme FF. Kas olu maitseb?Aitäh!'') .. Neetult raju. Siiski me kõige ette ei läinud, sest seal oli karm möll, jäime kuhugi keskele pidama. Rahvast oli metsikult ja aeg-ajalt oli raskusi lavale nägemisega. Aga Oliver.. ta arvas, et ma olen kerge küll ja vinnas mu õlale. Ja vot siiiiis ma viskasin täiega näppu üle publiku. Eriti mu lemmiklaulu ajal (''Take Me Out'') ja karjusin ja filmisin ja tegin pilti.. ja ühesõnaga olin nagu tüüpiline teenager. Hea, et nutma ei hakanud.
Aga jh. Need tüübid on jumalad. Ja mul oli parim seltskond, kellega seda ilmutust nautida. Tervelt kella 00.00-ni. Nad tegid isegi 4 lisalugu ja kõige selle hulgas oli palju uue plaadi materjali. Väga head materjali, kusjuures.
Kui me kell 00.45, olles surmväsinud peale kontserti ja hiljem ka veel õllekal ringi kondamist ja tsilli jalavalusse suremas, taas ühistranspordi rõõme nautisime, mõtlesime, et pagan, see OLI bloody marvellous. Ma ei suutnud uskuda, et kunagi ammu sündinud eluunistus - käia Franz Ferdinandi kontserdil - tõesti teoks sai. Spectacular. Ja lisaks nii suurepärane päev. Super.
Hea, muidugi, et Olku meid öösel saatis. Sest üksi oleks öises Tallinnas kahel neiul õlleste ja tigedate rusikakangelaste seas väga riskantne koju liikuda..
Vajusime kurnatult, aga pagana õnnelikena korterisse ja peale pisikest puhkust ( laibad voodil reas) läksime teed jooma ja külma šokolaadi sööma. Kell oli 01.30. Aga hea oli. Niiii hea. Suurepärane. Ja siis vedasime end magama. Kell oli 02.30 ja äratus pidi olema 06.15. Laura arvas, et kas enam ongi mõtet magama minna. Aga oli ikka. Me üritasime vähemalt. Tema magas terve öö nagu nott, aga mina.. ma olin üleväsinud, mu aju töötas maksimumjõuga, minus keerlesid möödunud päeva sündmused ja FF ning kõigele lisaks sõitsid akna alt mööda autod. Vrõõõnnnnnn. Vrõõõõnnnnn. Ja ma oleksin tahtnud end uimastada. Seega, ma ärkasin munade kloppimise peale tundega, nagu polekski õieti maganud. Aga õnnelik ikkagi. Küll bussis jõuab.Küll kodus jõuab.
Meile tehti pannkooke ja ma olin sellisest hommikusöögist ja kokkamisest suht sillas. : ) Kookide valmistamise lõpetasin ma küll ise ära. Pesin nõud ka ära, tegin köögi ka korda. Ja lahkusin Lauraga kella 10.00-sele bussile Mustveesse. Aitäh Oliverile taas, kes meile piletid broneeris.. Me ise sellepeale esialgu ei mõelnudki, et kogu see rahvas võib tahta bussiga sõita..Broneerimine oli hädavajalik. : )
Bussijaama jõudsime küllalt varakult. Seal arutlesime igasugu asjade üle, kinnitasime oma armsale majutajale, et jah, saime õigete busside peale ja oleme graafikus ning pidasime ülalmainitud vestluse maha. Selle peale hakkasime naerma, muidugi..
Ja siis peale kolmetunnist sõitu olime taas Mustvees, täis elamusi ja siirast rõõmu. Elu tundus hoopis ilusam.

''So if you're lonely
You know I'm here waiting for you
I'm just a crosshair
I'm just a shot away from you
And if you leave here
You leave me broken, shattered, I lie
I'm just a crosshair
I'm just a shot, then we can die''

video pole siiski minu filmitud. Aga vaadata võite ikka. JA SEDA KA.

[ E 67 ]

21. juuni õhtu oli väga tore. Kõigepealt siis lõpupidu, mis oli kena. Ma isegi suutsin oma kõne normaalselt ära lugeda ja laulmisega polnud absoluutselt probleeme. Kõik oli kena. Grilliõhtu ja jaanipidu möödusid veel paremini. Veidi vihmakest ikka tibutas korraks, aga mitte märkimisväärselt. Seega, ilma üle ei saanud nuriseda. Tantsida sai ka. Ja minust lubati veel pool-professionaalne tantsija teha. Jee. Kui mind kell 01.00 bussi peale saadeti ja ma läbi akna veel lehvitasin, päevast juba veidi väsinud, ent õnnelik, siis jalad veidi valutasid, kuid 13, 5 h pärast need enam tunda ei andnud. Siis oli selja taga pikk-pikk bussisõit läbi Läti ja Leedu ja edasi Poola piirist. Seda kõike kestvalt mööda Via Balticat, mööda teed tähisega E 67. Kui tagaistmel uni enam-vähem välja magatud sai, võis mingi aja möödudes jälle seda rohelist silti mööda vilksamas näha, kinnitamaks, et me endiselt õigel teel oleme. Aga, et mitte laskuda detailidesse ja asjaga edasi minna, kirjutan lühemalt.

Poola. Linn nimega Pisz. Hotel Ros. Meie esimeseks ehmatuseks oli muidugi sõjaväetelkidega laager hotelli territooriumil. Ja alguses paistis eesolev nädal väga pika ja vaevarikkana. Aga lõpp-kokkuvõtteks ei seganud meid esimesel öösel kõmistanud äike ja torm ega järgmisel öösel olnud ülitugev tuul,mis telgid peaaegu Eesti poole lennutas, ega võõras saksa poiss, kes ühel hetkel keset ööd telgis istumas avastati(ning keda alguses minu arust alusetult ahistamises süüdistati... the guy was a little drunk and a little lost, that's all.). Meid ei seganud ka need ööd, mil väljas oli tõeliselt külm ja magada tuli kampsuni ja mitme pluusiga. Lõpuks harjusid kõik nende suurte riidetelkidega nii ära, et kodus toas magamine tundus ebatavalisena. Loomulikult ei maganud me maas. See oli täitsa positiivne, et me leidsime eest lahtikäivad puidust välivoodid ( taaskord sõjaväe omad, ma eeldan). Ja villased tekid ka. Aga no, enamasti oli Poolas ikka palav. Eriti kõige esimesel ja viimastel päevadel. Ilmad vaheldusid äärmusest äärmusesse, seetõttu saime kodumaale tuua väljendi ''nagu Poola ilmad'' ; kord on 32 kraadi sooja ja päike lõõmab lagipähe, seejärel on tuul ja vihm ja torm ning tuleb magamiskotis uinumiseni lõdiseda.
(Braavo, Deivi, Sa suutsid jälle detailidesse laskuda)
Anyway.

Need kuus päeva ja seitse ööd, mis me seal veetsime olid sisustatud linnaekskursioonidega ( linn oli hotellist umbes 20 min jalutuskäigu kaugusel), kõiksugu väljasõitudega (külastamine seemneteeraldustehast, jahisõit 5.päeval järvel jpm), spordipäeva ja spordi tegemisega ( esimesed õhtud kulusid laagri poistel magamaminekuni jalgpalli tagudes, viimased õhtud koos hotelli fuajees jalgpalli vaadates.), disko ja grillõhtu, kitarrimängu (aitäh veelkord, Tiido, et Sa oma pilli kaasa võtsid, seda nii lahkelt meile lubasid, meiega koos laulsid, meile mängisid, meie laulu-mängu kuulasid, oma pilli meie telgis hoidsid ja minu mängu ajal Sigriti voodisse magama jäid. Aitäh ), jalutuskäikude, ujumise ja kõige muuga, mis pähe tuli. Aa, söömisega näiteks. Seda sai seal korralikult. Esialgu topiti meile ainult saia iga asja kõrvale, hiljem jälle liigapalju mingit heledat leiba, siis kui poest Nutellat osteti ja saia nõuti.. Oh jah. Lõunad olid kahekäigulised, seda olenemata, kus me sõime : kas hotellis sees või mõne väljasõidu ajal kusagil restoranis. Liiiga palju süüa. Magustoite ei olnud. Ainult sai ja moos. Sellest oli kahju. Aga kahekäigulisi lõunaid nõudsin veel hiljem koduski. Tulutult siiski . A nh. Ega ma nii suure söömaga olegi. Hommikusöögid hotellis olid lahedad: ''Oi, Mihkel, vaata, munaputru saab jälle..Mis? Sa ei tahagi? Kas keegi üldse seda tahab? Oi, näe, polegi kedagi..''

Integreerumine sakslaste ja poolakatega ei saanud alguses vedama ... Elati telkides oma reisikaaslastega, ülejäänud jorsid tundusid nõmedatena. Mulle ka. Aga peale ühiseid õhtuseid jalgpallivaatamisi ja eriti peale diskot.. Siis ei saadud enam pidama. Ühtäkki olid kõik hullult suured sõbrad. Siis oli kahjuks lõpuni nii vähe aega, et uutest tutvustest väga rõõmu tunda ei jõutudki. Pigem halati selle üle, et näe, homme sõidame kõik minema. Ja ei näe üksteist kunagi. Ma püüdsin sellisest sentimentaalsusest viimase minutini hoiduda ja kasutada aega eesmärgipärasemalt. Minu poola tuttav Michal tegi seda isegi viimasel minutil.
Deivi: ''So, my bus arrives in 3 minutes, or something. I came to say goodbye. Are you staying here, or you come in front of the hotel?''
Michal: ''Oh.. ''
Deivi: ''You stay here?''
Michal:'' Yeah, I stay here.. We're camping : D ''
Haha. Säilitame huumorit.

Me saime Lauraga omale ikka sihukese fanclub-i , et anna olla. Kuulasid meid õhtuti telgis ja telgi kõrval, tegid meiega pilte..diskor isegi pühendas meile paar lugu. Inimesed küsisid meie e-maile . Jajaa. Seega, seltskonna üle ei saanudki väga viriseda. Ja mis puutub diskosse, siis niiiiiiiii valusad pole mu jalad veel kunagi olnud.. AI.ja mitte ainult minu. Laura teab ka seda tunnet.
Nõnda siis. Ma muidugi jätsin poole sellest kogemusest kirjutamata, aga sellega on sihuke lugu, et kõike ei saagi kirja panna. Ei saa ümber jutustada, ei saa panna sõnadesse. See kaotaks oma igasuguse tähenduse ja mõtte. Tunduks igav. Mulle kindlasti, sest jutustust ei anna võrrelda, eriti, kui ise kõike läbi elanud oled. Ahh.. Väga super oli. Oh, sweet Poland.
Esimesed päevad kodus tundusid tühjadena. Juba bussis tuli selline tunne, et ei oskagi enam midagi teha, ei tea, mida peale hakata, kuidas elada, olla. Aga õnneks nüüdseks on kõik laagrilised vist igatsusest üle saanud ja meenutavad Poola reisi kui fantastilist kogemust.

Csesz! Jak sie masz, Polska?

-----------------------

Järgmises postituses kirjutan oma juulikuu teisest elusündmusest. Seniks, kannatust.