Inimene seisab iseenda varjus ja kurdab, et maailm on pime.

'' Kui nad uudishimulikuna küsivad sult, mis See on,

ära tunnista midagi, ära eita midagi.

Sest mida iganes tõeks väidetakse, ei ole tõde,

ja mida eitatakse, pole tõde.'' /.../

Tänase päeva teema: zen-budism. Ja selle eest tuleb vist tänada õpetaja Neemet, kes ajalootunnis meile veidi teistsuguse tunni kord tegi ja Ööülikooli loenguid tutvustas. Üks neist rääkis zen-budismist. Tund tekitas mu's elavat huvi ja mõtlesin asja täpsemalt uurida.
ZEN ... Arendav. Ergastav. Mõtlema panev. Sel alal ma veel jätkan oma pisikesi õpinguid ja avastamist. Ma hoian teid kursis.

Eile oli imelik päev. Ma arvan, et aasta tagasi oleks ma taolise olukorra lahenduse üle irooniliselt naernud või seda absurdseks pidanud. Aga inimesed muutuvad. Ent kes teab, ehk me ei muutugi, sest me oleme kogu aeg sellised olnud. Lihtsalt avastame end pidevalt.. Meie isiksus areneb. Ja nii me ei oskagi ette näha tulevikku ega ennast selles olukorras, sest meie Meel pole sinna tasemeni laienenud ega küündinud. ( Zen annab tunda.)
Tõnis esitas ükspäev huvitava filosoofilise küsimuse: kas saatuse mitte-etteteadmine on valetamine? Et kui keskajal inimesed arvasid, et Maa on lapik ja nad järjekindlalt sellist teooriat kuulutasid tõe pähe, ning siis ühel päeval tõestati, et Maa on ümmargune.. Kas nad on siis valetajad? Kuigi nad ju ei teadnud tõde..

Aga mis puutub veel eilsesse , siis.. ma avastasin, et mõnikord ei pea inimene ise midagi läbi elama, et puudutatud saada. Mõnikord puudutavad teda teise läbielamised. Ja ma mõistsin seda, et on olukordi, kus ilmneb inimese nõrkus läbi teda ümbritseva. Ei loe see, kui inimene ise on tugev, õiglane, iseseisev ja vastupidav. Sest kui ühel hetkel inimesed tema ümber mõranevad, mõraneb ta paratamatult ka ise. Veidi, kuid siiski. Isegi, kui tal ümritsevaga otseseid seoseid ei ole. Aga ta kaotab oma turvatunde, pettub püsiväärtustes ja pühade asjade jäävuses. Ta peab tunnistama kõige olemuse ebapüsivust. Teda ümbritseva purunemisega murdub miski ka inimese sees. Kahju. Ja ma ei teagi, kas nutta või naerda, moraliseerida või kaasa tunda, ärrituda või jääda ükskõikseks. Elu läheb nii või naa edasi ..meie kõigi jaoks. Nüüd ma siis tean, kuidas see olukord kõrvaltvaatajale tundub.

Täna öösel nägin ma väga veidrat und.
(Nimetähed on muudetud, v.a Laura)

Ma mäletan, et kõndisin K.-ga Mustvees mööda Tartu tänavat kodu poole. Ilus päikseline päev oli. Jalutasime ja jõudsime saiakestepoe lähedale. Ja ma nägin selle taga turu nurga juures seismas Laurat. Ta oli koos kellegagi. Mingi poiss.Alguses olin teda silmates meeldivalt üllatunud. Ma ei saanud aru, mida ta selle poisiga seal tegi ja ma ütlesin K.-le, et me läheksime juttu rääkima. Noormees Laura kõrval pööras end ringi. Laura oli mind juba ärganud, kuid oli veidi ehmatunud. Ma ei mõistnud tema ehmatust, kuni nägin, kellega ta on. See oli N.! Jumal küll. N. oli Mustvees! Lauraga! Et nagu.. MIDA?! Kuidas see võimalik on?! mõtlesin. N., näinud mind ja mu kaaslast, otsekui ehmatas, solvus või ärritus ja minu pilku vältides rutakalt eemale kõndis. Ta pani suitsu ette. Ja vaatasin hämmeldunult Laurale otsa ja küsisin tigedalt : ' 'N. suitsetab, või?!''. Ja Laura vastas : ''Jeap, ma ka,'' ja süütas isegi sigareti ning ütles, et, '' poleks ma nii purjus, ei teeks ma seda ega oleks temaga siin, aga näe..''. Ning ta andis mulle 1,5 liitrise Gin Long Drink'i pudeli. Selle greibi oma. Seebivee. Umbes pool liitrit oli pealt joodud. N. suitsetas eemal ja ma jälgisin tummas raevus Laurat. Siis andis ta mulle pooliku küpsisepaki. See oli väidetavalt N.-i oma, aga Laur kinkis selle mulle. Ei nh, tänks, eksole. Ma urisesin vihaselt. K. ei saanud aru, kes too tüüp oli ja millest minu selline raev ja trots. Ta ei saanud millestki aru. Ma ainult krigistasin hambaid ja küsisin 'Miks?!'. Rohkem küll endalt, sest keegi ei vastanud.
Mäletan, et olin pahane ja kõndisin K.-ga edasi. Koju. Minu maja ees jätsime head aega, sest K. pidi bussile minema ja ma ei teadnud, millal jälle kohtume. Ta ütles, et tahab mind varsti näha ja andis mulle musi. Ma lehvitasin ja jooksin hoovi poole. Siis hõikasin talle veel järele, sest mul tuli meelde, et ehk kutsun ta juunis peole. Ta oli meelitatud ja lubas selle üle kindlasti järgi mõelda.
The end.
Ma ärkasin üles ja ei mõistnud muhvigi. Kust tulid sellised tegelased ja süžee!? Ma oleksin mõistnud, kui N.-i asemel oleks näiteks eelmise õhtu rabavate uudistega välja ilmunud tegelane olnud. Aga ei. Veider. Väga veider. Ahjaa, Laur. Ma ei taha seda seebivett! :S
Ja ära kunagi saiakestepoe taha koos N.-iga ebakvaliteetset alkot jooma mine!

Täna..

..oli tavaline füüsikalis-kehaline neljapäev. Et siis.. domineerisid dioptriad, fookus ja fookuskaugused + täis kõhuga jooks vihmas ja tüdrukute jalgpallimäng ( täna siis kolm kolme vastu. Juba parem. Sest kahekesti võiskonnas oli väga narr mängida ). Ühesõnaga, ei midagi vapustavat.

Õhtu. Täna sain kalanduse ja metsandusega ühele poole. Inimesed, ärge raiuge vihmametsi maha. Me vajame neid hingamiseks!
Ja siis mesi ning kuum kibuvitsatee. See peaks mu kurgupaeladele hea motivatsioon olema. 10 minutit kvaliteetaega iseendaga. Mm. Vahel saan ma endaga päris hästi läbi..

Homme sõitu. Üheks tunniks võiks ju kooli ka jõuda..

Peace out!

14 päeva.Numbrid.

Nii palju seda aega siis ongi. Ma pakun, et ülemineku eksam läheb metsa. Kas ma olen tõesti ainuke, kes 90% oma koolivälisest ajast sisustab eksamimaterjalide õppimisega? Ja mille pärast ma üldse sellest nii palju jahun. 21.mail on geograafia proovieksam (mille puhul sisuliselt on tegu üleminekuarvestusega ja seega ka määrava hindega) ja see on fakt. Hmm. Ma nüüd vaatan end kõrvalt ja osa minust mõtleb: mis ajast peale inimesed numbritest (loe:hinnetest) eluküsimuse teevad? Mis ajast numbrid elus üldse määravad on? Miks, taeva päralt, kõik lõpuks numbritele taandub? Õhh. Noh, ma siis lähen massiga kaasa. Järele numbritele!

7 päeva solfedžoeksamini. Ma ei ole endiselt elevanti enda kõrva pealt lahkuma suutnud sundida. Maha lükata ei jaksa. Peaks vist jälle hommikuti kätekõverdusi tegema hakkama. Aga mulle miskipärast tundub, et see ei lihtsustaks mu muusikateoreetiliste teadmiste omandamist/rakendamist. ( Te nüüd küsite: MIDA?! ) Never mind. Ei, ma ei ole ebamusikaalne. See on ala, mida minu arust nii detailideni lihtsalt teoorias ( taaskord - numbrites) väljendada ei saa. See on olemus.Miski.Looming, nh.

Positiivne on see, et reaalset õppimisaega on jäänud loetud päevad.. ca nädalake. Ah, mu ajus on varsti lühis. ( Huvitav, kui suur on minu puhul tõenäosus, et ma end riigieksamitega järgmisel aastal hulluks õpin? Täitsa põnev oleks seda n u m b r i t teada. Ahjaa. Matemaatika. Ma vist ikka pean koolieksami mõttest loobuma ja end haidele söötma..Ehk siis riigieksami valima.)

Ilmad läksid ära külmaks. Ja mu hääl streigib. Great, just siis, kui mul homme proovid ja esmaspäeval esinemine on. Jeap, pean jälle igasugu vedelikke kummutama minema.

Nüüd ma valetasin. Praegu lähen ma hoopis magama. Numbrid näitavad, et on aeg. Arvatavasti vähkren tänasest alates igal öösel, mõeldes, mis näoga ma täna klassipildile jäin, kuni need fotod kätte saan. Ja kui ma end maha olen rahustanud, siis tuleb meelde: passipildid! Mis nägu ma seal veel olen?! Haah. Ja siis ma ei saa ikkagi magada :D
Olgu. Nali naljaks. Ma näen alati hea välja ( röökiv ego ).
Nooooot.
Ööd head.

Läänerindel muutuseta

Ja idarindel ka. Koolis oli igav. Miks meil nii palju tunde vaja on? Ja minust saab vist geograaf. Pidev geograafia riigieksamiks õppimine.. Konstantne.Frekventne.Stabiilne ja pedantne. Appi. Paar korda olen mõelnud, et milleks ma üldse nii väga üritan? Ma ei planeeri minna geo-bio-värki õppima. Aga ju see on siis veres, et ma, midagi ette võtnud, sellesse põhjalikult ja mõtte ja tahtega süveven.

Paul Bäumeril oli erakordselt masendav saatus. Teistel ka. Kogu sellel sõjajärgsel 'kadunud generatsioonil'. Homme saan sellest kirjanduses pikemalt rääkida.

Tegelikult tahtsin ütleda, et peaks oma blogisse tihkemini midagi kirjutama. Muidu sünnivad tohutud mõttetekstid, mida on keerukas jälgida ja tüütu oodata. Aga kui ma iga päev midagigi kirja panen.. Ehk hakkab kergem. : )

Nädalavahetus oli kahtlane.. Et nagu.. MIDA!? Millest selline.. Sellisus? Aga noh. Palju asju on siin ilmas, mida esialgu ei saagi mõistma. Vahest ei peagi. Ülejäänu oli värskendav. Rock'n'roll. Sekundiks-paariks.

Ahjaa. Ma olen täiega rahul oma telefoni uue kujundusega. Jeah!

Üldiselt mulle nii meeldib, et keegi mu sisemonoloogidest aru ei saa. Vahest ei peagi ; ) Aga kergem hakkab.

' Outside the frame is what we're leaving out.'

Selleks, et joosta ajaga võidu, peab sohki tegema.

Väljas on soe. Päike paistab ja tundub justkui suvi oleks käes. (Täna on siiski veidi pilvisem ja jahedam). Mu soove on kuulda võetud. Aitäh. Kuigi ilmad on hämmastavalt soojad ja suvisesed, ei tasu unustada, et tegu on siiski aprilli lõpuga. Tänasega sai alguse küll mai, aga ma räägin hetkel möödunud nädalast. Enese ja teiste pettumuseks pean siiski tõdema, et mingi aeg tuleb jälle see külm, niiske ja vihmane periood enne, kui õige suvi kohale jõuab. Just nagu igal aastal. Seniks, naudime seda, mis on.

Kiire on. Samas nagu ei ole ka. Kooli üleminekueksam tuleb, muusikakooli eksamid tulevad, autokool.. (ah, sellest ma hetkel parem ei räägigi..) ja riigieksam geograafias! Võidujooks ajaga. Tegelikult, on mul ikkagi rohkem aega kui varem. Vähemalt mulle tundub nii. Ehk tuleneb see astronoomilisest aspektist: päevad on pikemad ja jõuab rohkem ära teha, enne kui silmad kinni vajuvad.
a
Õppima peaks. Vaba päev koolist, aga õppima peaks ikkagi. Homme kraavikaldaid koristama. Huuh. Ja Laura (teine) sünnipäevapidu. : ) Jess. See on positiivne. Ma loodan. Hmm..eilne sünnipäev ei lõppenud toredasti. Tegelikult, kõik oli ju korras. Aga ma ülehindasin oma võimeid. Laur, kui ma Sulle järgmine kord külla tulen.. Palun ära lase oma emal nii palju süüa teha! Aitäh.

Lugeda tahaks. Midagi head. Targaks tahaks saada. Hullult tahaks. Aga mida rohkem ma elan, seda lollemana end tunnen... See pidavat olema tõelise tarkuse alus - teadmine, et oled teadmatu. Kahtlane paradoks. Mõnel päeval võiks seda ju uskumagi jääda. Aga täna mitte. Seepärast ma lähen nüüd lugema. Kui jõuan, siis õppima ka. : )


Adieu.

Täpselt 31 päeva eelmisest postitusest..

Juba nii palju? Hämmastav.. Aeg lendab. Samas, see on nii klišee-lause, et keegi ei kahtlegi selle õigsuses. Aga kas ajal siis on tiivad? Ja minu arust peaks 21. sajandi seisukohast selle ära muutma. Sest tänapäeva mõistes ei ole lendamine enam üldse arvestatav kiirus. Aga elutempo muudkui tõuseb ja tõuseb.. Seega peaks aja kadumist arvestama raketikiirusega või ülihelikiirusega. Ent keegi ei ole sellisele tegevusele vist verbi välja mõelnud. .. Hmm. Et siis jääme ikkagi selle lendamise juurde. ( Ma nüüd mõtlen, millise lause juures ma suutsin selle teksti lugejal juhtme kokku jooksutada. Jeje. Elagu mina.)
Aga nii palju veel üten, et see kuuajane paus ei olnud üldse tahtlik. Lihtsalt, nii kiire ja nii töine on olnud. Ja siis kui ei ole nii kiire ega nii töine.. Siis ei ole mul lihtsalt mitte midagi öelda olnud.. Või ei ole ma seda sõnadesse osanud panna. Aga üldiselt on asi nii, et ma tühja juttu ei viitsi ka rääkida. Ei leia nagu erilist mõtet, aga kui ma juba kirjutan, siis midagi keerukat ja liiga segast. Omaarust püüan tarka panna. Ja kui tähelepanelik lugeja tähele on pannud ( see on nüüd trikiga lause.. ), siis enamus mu sissekannetest on mingisuguse iroonilise alatooniga. Samas, ma ise olen küllaltki positiivne ja optimistlik inimene.. ( Iroonia, kas pole :D)
Teeme siis sellise lepingu, et ma edaspidi nii väga ei irise .. Ja ei muserda teid minu sügavamate hallide mõtisklustega..
Ja ega mul, ausalt öeldes, selle vastu ka midagi ei ole, kui keegi mulle midagi head soovitaks.. Millest kirjutada, mille üle mõtiskleda.. Annaks mu trükisulele inspiratsiooni.. Midagi, mille üle sügavamalt juurelda.. Ah. Nakataks mind mingi ülevama ja suurema pisikuga. ( Muide, mul on nohu küll.. nendest pisikutest ei taha ma midagi kuulda..)
Oeh. Tegelikult on kell märkamatult öösse tiksunud.. Ja ma pean lahkuma oma igapäevast harjumust täitma. Magama. Veider harjumus eks.. Üsna raske. Süvenenud harjumus. Ma vist ei rabele sellest välja.
Kaunist ööd.

'Nostrum est, quod vivis'

('Meie oma on see (aeg), milles elame')

''Don't tell me the sky's the limit when there are foosteps on the moon."

Nõnda siis. Ma tahan sõna võtta! Jah, jah! Nii pealetükkiv olengi. Aga ma lihtsalt ei saa aru, miks keegi ei kuula! Ma ei tea, kas asi on minus või midagi, aga mulle hakkab iga päevaga rohkem tunduma, et inimestel on asjadest ükskõik. Enamasti. Või ei, las ma sõnastan teisiti.. Mitte, et neid asjad ei huvitaks, aga kogu see huvi 'ühiskonna ja ligimese vastu' on kuidagi võlts ja tühine. Ma olen vist tõsise ajutrauma saanud (enesele teadmata muidugi, sest muidu ma ei kahtleks siin ei endas ega üldises lihtsameelsuse mentaliteedis), sest ma ei saa jätta märkamata seda, kuidas miski pole enam tõsiseltvõetav ega mõtestatud. Sõnad, teod, elu.. on muutunud lihtsakoeliseks, tühiseks, pinnapealseks uduks, mis ühel hetkel ringi hõljub, teisel juba kaob ja ununeb. Ah, mind lihtsalt häirib see süvenev madalalaubalisus ja silmakirjalikkus. Kas sõnadel üldse ongi mõtet? Niikuinii on need vaid tühipaljas viisakusavaldus. Homseks on kõigil meelest läinud, mida eelmisel päeval lubatud sai. Kas on mõtet üldse millegi nimel sügavalt pingutada, kui resultaadid sõltuvad kellegi hetketujudest või ilmast. Kasvõi. Kedagi ei huvita. Peaasi, et pulli saaks. Viimase piirini pushitud naiivne mage komöödia.
Rohkem ma sel teemal t ä n a ei peatu.

Ja kevad võiks tulla. Sest seda talve niikuinii ei ole. Narris ja narris selle igeriku lumevaibaga ( mis on kõvasti ülepakutud sõna ) ega suutnud ise ka otsustada, kumb ta siis on.. liha või kala. Ah, eks ta üks kala ole non-stop. Nüüd võiks juba kevad olla. Aitab küll sest jandist. Suvi võiks tulla ja päike paista. Mul on vaja D-vitamiini( selgitus: D-vitamiini üks põhiallikas on Päike, mis aitab seda organismil toota).. ja ma ei viitsi enam siin pimedas ja hämaras augus passida. Ahjaa.. ja kogu selles kiires ja pinnapealses maailmas ei teeks veidi inimlikku lähedust üldse halba! Kelner, palun mulle üks klaas lähedust! Palju ma võlgnen? Mida? Viis krooni?? Vale vastus.. Seda ei saa ju osta!! Ah.. Ühiskond või asi! ( vabandust, ma kaldusin teemast kõrvale.)

Igatahes, ma ei taha rohkem iriseda. Sest õnneks on veel inimesi, keda huvitavad asjade sügavus, põhimõtted, lubadused ja kohusetunne. ...Eks?
Üleüldse. Õpetaja Haamer ütles väga õige lause.. 'Minu asi ei ole kohut mõista, vaid mõista.' Suurepärane. Iseasi, kas ka mina suudan sellega hakkama saada. Lihtne ülesanne see ei ole. Aga mina (perfektsionistina olen enda kõige suurem vaenlane) püüdlen alati millegi täiuslikuma poole. Ja eks see ole üks samm lähemale .. Mõista.

Ahjaa, emps, palju õnne sünnipäevaks!

Näeme!