Täpselt 31 päeva eelmisest postitusest..

Juba nii palju? Hämmastav.. Aeg lendab. Samas, see on nii klišee-lause, et keegi ei kahtlegi selle õigsuses. Aga kas ajal siis on tiivad? Ja minu arust peaks 21. sajandi seisukohast selle ära muutma. Sest tänapäeva mõistes ei ole lendamine enam üldse arvestatav kiirus. Aga elutempo muudkui tõuseb ja tõuseb.. Seega peaks aja kadumist arvestama raketikiirusega või ülihelikiirusega. Ent keegi ei ole sellisele tegevusele vist verbi välja mõelnud. .. Hmm. Et siis jääme ikkagi selle lendamise juurde. ( Ma nüüd mõtlen, millise lause juures ma suutsin selle teksti lugejal juhtme kokku jooksutada. Jeje. Elagu mina.)
Aga nii palju veel üten, et see kuuajane paus ei olnud üldse tahtlik. Lihtsalt, nii kiire ja nii töine on olnud. Ja siis kui ei ole nii kiire ega nii töine.. Siis ei ole mul lihtsalt mitte midagi öelda olnud.. Või ei ole ma seda sõnadesse osanud panna. Aga üldiselt on asi nii, et ma tühja juttu ei viitsi ka rääkida. Ei leia nagu erilist mõtet, aga kui ma juba kirjutan, siis midagi keerukat ja liiga segast. Omaarust püüan tarka panna. Ja kui tähelepanelik lugeja tähele on pannud ( see on nüüd trikiga lause.. ), siis enamus mu sissekannetest on mingisuguse iroonilise alatooniga. Samas, ma ise olen küllaltki positiivne ja optimistlik inimene.. ( Iroonia, kas pole :D)
Teeme siis sellise lepingu, et ma edaspidi nii väga ei irise .. Ja ei muserda teid minu sügavamate hallide mõtisklustega..
Ja ega mul, ausalt öeldes, selle vastu ka midagi ei ole, kui keegi mulle midagi head soovitaks.. Millest kirjutada, mille üle mõtiskleda.. Annaks mu trükisulele inspiratsiooni.. Midagi, mille üle sügavamalt juurelda.. Ah. Nakataks mind mingi ülevama ja suurema pisikuga. ( Muide, mul on nohu küll.. nendest pisikutest ei taha ma midagi kuulda..)
Oeh. Tegelikult on kell märkamatult öösse tiksunud.. Ja ma pean lahkuma oma igapäevast harjumust täitma. Magama. Veider harjumus eks.. Üsna raske. Süvenenud harjumus. Ma vist ei rabele sellest välja.
Kaunist ööd.

'Nostrum est, quod vivis'

('Meie oma on see (aeg), milles elame')

''Don't tell me the sky's the limit when there are foosteps on the moon."

Nõnda siis. Ma tahan sõna võtta! Jah, jah! Nii pealetükkiv olengi. Aga ma lihtsalt ei saa aru, miks keegi ei kuula! Ma ei tea, kas asi on minus või midagi, aga mulle hakkab iga päevaga rohkem tunduma, et inimestel on asjadest ükskõik. Enamasti. Või ei, las ma sõnastan teisiti.. Mitte, et neid asjad ei huvitaks, aga kogu see huvi 'ühiskonna ja ligimese vastu' on kuidagi võlts ja tühine. Ma olen vist tõsise ajutrauma saanud (enesele teadmata muidugi, sest muidu ma ei kahtleks siin ei endas ega üldises lihtsameelsuse mentaliteedis), sest ma ei saa jätta märkamata seda, kuidas miski pole enam tõsiseltvõetav ega mõtestatud. Sõnad, teod, elu.. on muutunud lihtsakoeliseks, tühiseks, pinnapealseks uduks, mis ühel hetkel ringi hõljub, teisel juba kaob ja ununeb. Ah, mind lihtsalt häirib see süvenev madalalaubalisus ja silmakirjalikkus. Kas sõnadel üldse ongi mõtet? Niikuinii on need vaid tühipaljas viisakusavaldus. Homseks on kõigil meelest läinud, mida eelmisel päeval lubatud sai. Kas on mõtet üldse millegi nimel sügavalt pingutada, kui resultaadid sõltuvad kellegi hetketujudest või ilmast. Kasvõi. Kedagi ei huvita. Peaasi, et pulli saaks. Viimase piirini pushitud naiivne mage komöödia.
Rohkem ma sel teemal t ä n a ei peatu.

Ja kevad võiks tulla. Sest seda talve niikuinii ei ole. Narris ja narris selle igeriku lumevaibaga ( mis on kõvasti ülepakutud sõna ) ega suutnud ise ka otsustada, kumb ta siis on.. liha või kala. Ah, eks ta üks kala ole non-stop. Nüüd võiks juba kevad olla. Aitab küll sest jandist. Suvi võiks tulla ja päike paista. Mul on vaja D-vitamiini( selgitus: D-vitamiini üks põhiallikas on Päike, mis aitab seda organismil toota).. ja ma ei viitsi enam siin pimedas ja hämaras augus passida. Ahjaa.. ja kogu selles kiires ja pinnapealses maailmas ei teeks veidi inimlikku lähedust üldse halba! Kelner, palun mulle üks klaas lähedust! Palju ma võlgnen? Mida? Viis krooni?? Vale vastus.. Seda ei saa ju osta!! Ah.. Ühiskond või asi! ( vabandust, ma kaldusin teemast kõrvale.)

Igatahes, ma ei taha rohkem iriseda. Sest õnneks on veel inimesi, keda huvitavad asjade sügavus, põhimõtted, lubadused ja kohusetunne. ...Eks?
Üleüldse. Õpetaja Haamer ütles väga õige lause.. 'Minu asi ei ole kohut mõista, vaid mõista.' Suurepärane. Iseasi, kas ka mina suudan sellega hakkama saada. Lihtne ülesanne see ei ole. Aga mina (perfektsionistina olen enda kõige suurem vaenlane) püüdlen alati millegi täiuslikuma poole. Ja eks see ole üks samm lähemale .. Mõista.

Ahjaa, emps, palju õnne sünnipäevaks!

Näeme!

Täna pole nii nagu Homme.

Täna on minutid pikad.
Täna on ööks saanud päev.
Aeg nagu luisatud vikat
täna me jõutust ei näe.

Täna me kõnnime vaikselt.
Täna me uksi ei sule.
Ennastki petta ju võiks, et
homne veel täna ei tule.

Täna jäi muusika tummaks
Täna ei kütkesta elu;
(mitte, et naer meid ei lummaks)
küll homne toob frantliku melu.

Täna ei oota me valgeid
laevu, mis randa meid viiks.
Mõtete sünkjaid algeid
ulmed ei seila ju priiks.

Täna me tõde ei otsi,
rusuv on liialt ta hind.
Ei sõlmi me lahtisi otsi,
neis nöörides viskleks me hing.

Täna ei hüüa me appi,
ei ohka, et paadunud meel,
ei salga, et homne toob sappi -
- täna ta juba on teel.

Täna ei tunne me häbi.
Täna las tuhmub me tee,
sest Täna saab peagi läbi
ja Homne ei ütle, mis ees...

Tehtud. Jah, ma pole ammu midagi kirjutanud. Aga siin ta nüüd on.. Pole vist erilist kahtlust, millal see mõttelind valmis.. Just. Täna.
head ööd.

Niii väga tahaks..

.. aga ma ei oska siia midagi kirjutada.

Kõik.

Sõnad on otsas. Ei, vabandust, mõtted on otsas. Või äkki on hoopis nii, et mõtteid on liiga palju ja ma olen lihtsalt segaduses. Võimalik. Fakt on see, et hoolimata oma suurest ja vägevast tahtest ja soovist siia midagi vägevat ja raputavat kirjutada.. ma ei tee seda, andke andeks. Sest seekord ei tea ma, millest alustada, millega jätkata, mida välja jätta ning millega lõpetada..

Help! Mental breakdown.


Aga ei, muidu on kõik hästi. Elu on tore. Puhas kuld.

(Ja ma ei saa ikka üle sellest loost. Ei iialgi. )

Hüvasti 2007 !

Kolmveerand tundi veel.. ja seljataha ta jääbki. Igal aastal ma mõtlen, kuidas iga uus 12 kuud mind ikka üllatab. Aga s e l l i s t aastat pole mul veel olnud. Ei, mkm. Nii heas kui halvas. Nii rõõmudes kui muredes. Nii unes, elus kui unistustes. Nii teadmistes kui kogemustes. Ja ometi nii kordumatu. Minu 18. sünnipäev näiteks, mis Tartu hilisõhtus möödus. Ja.. kõik muu.
Aga las ta jääb. Kogu täiega. Las ta jääb sinna, kus ta on. Ja juba homsest alustan uut elu. Puhtalt lehelt. Uute vaadete ja uute arusaamadega.
Kohtume 2008.ndal! Jää hüvasti 2007...

' and she reached the critical point. Prepare for crashlanding! '

Nii ta ütles. :D
Aga ei. Ei tunne end üldse vanana. Ja miks peakski? Ei saanud ma ju mingi üleöö kolmekümneseks või midagi.
Kuid jah. Sellist sünnipäeva ei olegi mul veel olnud. (Tegelikult ei ole see ka veel päris lõppenud, aga sellest räägin hiljem - peale lõppu.) Algas nagu tavaliseltki 24. dets õhtul koos perega ning jätkus Mustvee uusimas - Iiri pubis ..mitte just väga tüüpiliselt. Midagi põrutavat seal tegelikult ei olnudki. Jäätisekokteil + vene träänz. Khuul.
Ent 25. dets oli veidike ebatüüpiline. Juba seetõttu, et mulle tuli väga palju armsaid ja häid õnnitlusi. Ja nii ma siis heldimusega avastasin, et damn, mul on siiski sõpru ja inimesi, kes hoolivad. Teate, see on hea tunne, kui saad aru, kui paljude inimeste elus sa figureerid. Sellisena, nagu oled. Ja teed seeläbi neile midagi head.. Yeah, it almost made me cry. Ja siis saingi oma parima sünnipäevakingi.
Peale selle käisin ka kirikus, esinemas. Ja jalutamas. Sõbraga. Ja kuulasin kell 1 öösel sünnipäevalaulu läbi sellise toreda leiutise nagu seda on Skype. Hehe. Ja vot see ei lähe küll meelest ära. Aitäh, Marko. :D Nii algabki crashlanding?
Ning siin ma nüüd olen - legally 18.
Mis puutub pilti, siis selle autor on mu hea tuttav Anton K. Jeps, tänan tedagi.

Ilusat aastalõppu teile *

'Kui lumevärv su silmades...'

Talv on käes. Järjekordne talv. Ja ei ole vist jälle mõtet pikalt selle üle juurelda, kui kiiresti see aeg ikka läheb ja kui kiiresti need aastad lenneldes vahetuvad nagu raamatulehed tuule käes.. See on niigi selge.
Aga. Nüüdseks on mul kogunenud juba nii palju bussipileteid Tartu-Mustvee/Mustvee-Tartu,et võiksin nendega oma toa ära tapeetida. Jeeiii. Hmm. Millegipärast turgatas nüüd pähe, kui palju puid selle nimel maha on raiutud, et inimesed kontrolörile tõestada saaksid, et nad tõesti on oma reisi eest maksnud. Nojah.
Mis puutub Tartusse, siis loodetavasti olen ma nüüdseks vist oma asjad jutti saanud ja võin taas naerusuil sinna linna sõita. Veelgi enam.. mul on seal sõpru( jeeii again). :D
Pealegi, on vahepeal nii kiire olnud, et pean endalt iga päev uuesti küsima: Miks küll ööpäevas vaid 24 tundi on? Kahjuks ei oska ma endale vastata.. Hilised magamaminekud on tegelikult aja varastamine, but hey, vahepeal tahaks ikka elada ka, mitte ainult ringi joosta/sõita. Kuigi, tunnis magamine ei ole üldse tulus.. Aga see selleks. Vartsi on vaheaeg. Ja sünnipäev. Seniks pean need viimased nädalad üle elama ja rabama omal hinge seest..
Ja et keegi ei arvaks, et ma siin niisama kodus mökutan ja igasuguse kunsti ära olen unustanud, siis pistan siia üles oma u u e l a u l u sõnad. :)


Maybe


Maybe you didn't know
how many tears have fallen before
Maybe you don' t know
how many nights the moon has been alone.
Maybe you' ll never know
how hard it is to let things go
Maybe you shouln' t know
that I still wait for you to come home.

Don't look back
There' s nothing to save anymore
There' s nothing to see
There' s only road full of dreams.
Don't stay here
I may not be strong enough
Cause I don' t want you to remember me as I cry
Remember me as I smile.


Maybe you should know
though sun still shines
the stars are missing you every night
Maybe there are too many words
that weren' t told
But I keep asking the same old thing - where have you gone
Maybe someday we' ll meet
And I see the smile upon your face
that once was lighting all my days..

Don't look back
There' s nothing to save anymore
There' s nothing to see
There' s only road full of dreams.
Don't stay here
I may not be strong enough
Cause I don' t want you to remember me as I cry
Remember me as I smile.
Remeber me.
Remeber me,
cause I will remember you..

Don't look back
There' s nothing to save anymore
There' s nothing to see
There' s only road full of dreams.
Don't stay here
I may not be strong enough
Cause I don' t want you to remember me as I cry
Cause I don' t want you to remember me as I cry ...