Aeg libiseb mööda me akende tagant.

. Seekord alustan ma oma teksti punktiga. Tavaliselt lõpevad tekstid sellega, aga mina alustan. Sest igakord ei pea asi tavaline olema. Ma ei taha tavaline olla. See selleks siiski...

Täna. Eile? Üleeile? Õigus, jah, üleeile sain ma küllaltki ebameelidva üllatuse osaliseks.. Ma läksin muusikakooli solfedžo tundi.Rõõmsalt. Tagasi tulin muserdunult. Ma olen muusikakuulamises täiesti andetu. Ma ei tee vahet isegi väiksel septimil ja dominant septakordil. Rääkimata sellest, et esimesel juhul on tegemist intervalli, teisel akordiga. Kuigi nad lahenevad sarnaselt. Oeh. Ma ei kuule toonide kõrgusi. Heal juhul kümnest kuulsin 3 õigesti. Adieu, absoluutne kuulmine(mitte, et ma arvanuks seda kunagi saavutada). Päris leim või mis. Ma võin kuulda ära ebakõlad, õiged noodid, valed noodid, meloodilised ebakorrapärasused, laulda erinevaid inetrvalle/akorde ja nende lahendusi. Aga ma ei erista neid, kui mul kästakse neid kuulata. Ja üldse, palju on inimesi, kes loevad mu blogi ja saavad aru, mida ma püüan selgeks teha?! Ma siiski loodan, et on.. Siis nad mõistavad, millises halekoomilises olukorras ma olen. Haah.

Selleeest võin oma tänase sõidutunniga rahule jääda. Ma ei ajanud kedagi alla. Kõik on elus ja vigastusteta. Samas, siiski mitte. Aga ma tean, et seda mitte minu süü läbi. Saa terveks, Ints. Ja ära kihuta.
Ka mina püüan järgmisel korral mitte kiirust ületada.. Eks.

Järjekordne teisipäev .. .

'We are our own devils; we drive ourselves out of our Edens.'(Goethe)

Ma vihkan teisipäevi. Kindel põhjus? Hmh, ma ei tea. Garfield ei ütlenud ka kunagi midagi konkreetset selle kohta, miks esmaspäevad talle nii vastukarva olid. Nii ka mina.. Mõnel päeval lihtsalt on selline karma. Negatiivne. Uimane. Rusuv. Teisipäev. Vabandan, kui kellegi tundeid riivasin.. Äkki räägin just kellegi lemmikpäevast. Aga noh, inimesed on juba erinevad. Ja mingi müstilise (aga võib-olla ka täiesti humaanse) põhjuse läbi ei paku teisipäeva hommikul ärkamine mingit lõbu. Oeh. Kas ma juba mainisin, et täna ongi see päev, mille-nime-me-ei-nimeta? Oeh.

Ahjaa, pühapäeva ma ka ei taha. Pühapäeval iseenesest on hea karma. Parim. Aga fakt, et ma pean onu Maiduga Jõgevale minema, tekitab mus kerget skeptitsismi. Ja kõike muud mitte-entusiastlikku. But hey, that´s life alright. Pole midagi teha, nädalas on 7 päeva ja varem või hiljem leiame end samas päevas kui 7 päeva tagasi...


Ja John Lennon on surnud, muide, kes veel ei tea....

Kõver lagi on me toal.

Selle kirjutasin ma kunagi ammu. Kunagi suvel, kui remonti tegime. Ammu, siis kui kõik veel sirge tundus.

Kõver lagi on me toal.
Ja aknad on kõverad ka.
Neist valgus kõveralt langeb,

ning varjud on kõveralt maas.

On kõver põrand me toal,

ja me voodidki kõverad.

Ning päevast päeva me taas

lähme kõveralt magama.

On kõverad seinad me toal,

nii kõveralt kõrguvad nad.

Ent kes üldse andnud on loa

nii kõveralt elada?!

Iroonia, kas pole?

Arvamisest ei piisa...

.. vaja on veendumist.

Sest mulle meeldib see laul. : )

Green Day - Boulevard of Broken Dreams

mehed, tekstid ja mäng ühes osas

Nad olid mehed, nad olid luuletajad.
Paber on lahinguväli.
Pliiats on relv.
Luule on sõda.
Pole magusat armuõhkamist.
Pole hingekannatusi veiniklaasi ja kitarriga.
Pole küünlavalgust, pole loojangukuma,pole kuupaistelist õnneulma.
On vaid passioon - /../
kannatus, armastus, kirglik harrastus./../
On tuisk, mis iial ei vaibu.
On maa, mets ja meri.
On taevas, põrgu ja kaitsevärvi muusa.


Päike võib kustuda, ilm otsa saada. Mehed ja luule ei kao iialgi.




15. aprill 2005 esietendus Rakvere Teatris.



Kahju, et ise vaatamas ei käinud.

On augustikuu lõpp. Ja homme algab kool. Jälle. Juba 11. aastat. Aga see aasta ei ole sama, mis eelmine. Ja see suvi ei olnud sama, mis eelmine. Samas, aeg ei ole kunagi endaga identne. See on tema suurim pluss ja viga - ta ei kordu ja ta ei tule kunagi tagasi. Aeg on kõige õudsem ja paratamatum realiteet.

Täna just mõtlesin, kui veder, et selle aasta suvi tundub nii pikk, et algus ei tule meeldegi. Ja ometi algas see kõigest kolm kuud tagasi. Ning Hiiumaalt tulin ma vaid 6 nädalat tagasi. Tundub, nagu oleks se´st möödas terve igavik. Aga ei. Ma ei taha väita, et ma millegi üle kurdaksin. Aeg läheb kiirest, aga ometi venib. Polegi millegi üle kurta. Kui siis seda, et tegelikkus nii jõhkralt järsku reaalsuseks saab. See on tõeline jura, ma tean. Aga see on tõsi. Vähemalt omas veidras mõttemaailmas saan ma sellest aru.( Ent mu mõte käibki vahel imelikku rada pidi.)

Suve viimasel päeval sadas vihma ja tuul puhus viimase suvekuumuse minema. Kõikidest rakkudest. Ühesõnaga, niiske ja külm oli. Eriti, kui seisad keset Tartu maanteed, veetops käes. Ja siis tuleb grupp rulluisutajaid, kiirusega ~ 70 km/h ja üritab seda jooki sult kätte saada. Nojah, topsist, nagu arvatagi võib, ei jää suurt midagi järgi. Veest seal sees rääkimata. Ah, kehv päev rulluisumaratoni pidada, muud midagi. Iseenesest, meie andsime endast parima osalejate heaks. You´re welcome.

Miks ei oleks võinud täna nii ilus ilm olla, kui reedel? Reedel oli mõnus. Päike on ikka tore leiutis. Reede õhtupoolik möödus mul Taaralinnas. Linnas, mis minu arust on riik riigis. Tartu lihtsalt on omaette elukeskkond, omaette tsivilisatsioon, omaette auraga linnriik. Unikaalne. Tartlased ise on teistsugune rahvas. Ma ei tea. Ma ei oska seletada. Aga alati, kui ma Tartusse lähen, tunnen seletamatut heaolutunnet. Kahjuks sai minu Tartu- reis läbi kiiremini, kui ma jõudsin ütelda "Rock'n'roll on võlusõna".

Tegelikult on nii, et ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.


Head aega, suvi.
Tere, kool!