on tegelikult õiges, hästi valitud tomatipastas, olgem ausad. Ja garneeringuks pandud noore basiilikuvõrse tipus, mis on võetud oma aknalaualt, ise seemnest kasvatatud ürdis.
Vanaisa tegi mulle suure teene, ostes selle tomatipasta ja andes mulle söögitegemiseks. Merci beaucoup!
Samas ei välista ma, et hea päeva ja toidu õnnestumiseks on vaja lihtsalt õiget meelestatust (mille saab näiteks teatriartikleid kirjutades) ning inspireerivat muusikat (mille saab vanade lemmikute radadel käies, leides uusi).
Lähen kohe tegema prantsuse keeles ettekannet imaginaarsest reisiplaanist Lõuna-Prantsusmaale. Selle koostamine oli juba niivõrd innustav, et tahaksin ise ka uskuda, et ühel heal päeval võin ma tõesti kotid pakkida ja Marseille's Calanque de Cassis'i imetleda ja Nice'is veini ja vie nocturne'i nautida. Seniks, jätan prantsuse keelega mõneks ajaks nägemiseni...
on igal aastal see maagiline periood aastast, mis ilmselt kull kõik tšakrad korraga avab ja puhastab. Kui ööbikud laulavad ööpäev läbi ja tänavad on kullatud päikesest, õhus on tärganud roheluse värskust ja toomingate lõhna ning ööd on soojad ja sametised. Ja vereringe juskui sulaks lõplikult talve igikeltsast lahti. Voolama ühes Emajõega, kulgema ühes muretu briisiga Karlova vitraažakende värviliste peegelduste valguses, paiskuma õide ühes mitmeõieleheliste sirelitega.
Kuidagi on läinud nii, et mai on juba lõpusirgel. Alles ta algas. Ent ometigi on Candide läbi ning viimase etenduse peost on jäänud vaid tore mälestus publiku ovatsioonidega kõrvus armsate inimestega ühisest olemisest ühel soojal õhtul. Ning eksamid ja kohustuslik kirjandus pole küsinud, kas väljas on erakordne kuumus ja päikesevann, mida keha ja hing võtta ihkaksid, või Karlova päevad. Nii tuligi jagada üks nädalavahetus teiste nosivate ninadega pargimurul jäätise nautimise, siis Rebase sadama avastamise ning Emajõe peal meelivärskendava paadisõidu ja lugemise, lugemise, lugemise vahel. Tšehhovit paadisillal ja Karlova pargis, teisel päeval jällegi Camus'd botaanikaaia õite ja lopsakate lehtede keskel. Ma olen siiralt pettunud endas (ja veidi saatuses), et võtsin alles nüüd kuulda M.-i soovitust õppida ja käia raamatut lugemas kevadises botaanikaaias, kus ilu matab hinge ja teeb vaimule head - et see teadmine ka nii hilja tuli! ja et ma ise ka sellele varem polnud jõudnud - see on ju võrratu paik! Võrratus paigas tuli ka võrratu üllatus, mille tulemusena pidasime ühe võrratu pikniku. Ja toitsime kalu ja parte. Ning need puud ja lilled muudkui õitsesid ja õitsesid..
Siis algas ja lõppes mu esimene töönädal raadios. Sain oma ristsed kätte ja kui esimene ehmatus üle läks ning kuumusega ka juba harjusin, hakkas igahommikune töölaud juba omaseks saama ja töötegemine ladusaks muutuma.
Ning loomulikult ei ole maikuu olnud teatrita. Kaks väga erinevat ja põnevat teatrielamust, millest esimene kuulub "Nerole" ja teine kauaoodatud maailmakuulsale Shakespeare's Globe'i "Hamletile". "Nero" rabas oma performatiivsuse ja postmodernismiga, täiesti küllastunud provokatiivsetest-mängulistest võtetest ja julgetest leidudest (esikapidu oli lavastusele vastav ja tantsud-koogisöömised-kokkulöömised nõretasid teatraalsusest ja hedonismist). "Hamlet" aga oli eeskujulik teatriõhtu, täiesti erisuguse maneeri ja võttestikuga lavateos, mis oli kantud Inglise ajaloolisest teatripraktikast, autentne ja ehe ja vaba igasugusest põhjamaisest ängist, abstraheeritusest ja mõistetamatust "kunstipärasusest". Mida eesti teater võiks nähtust õppida? Ausust, vahetust, loomulikku ekspressiivsust, ja miks mitte ka koomikat - sellist, mis ei lähe farsiks ega muutu piinlikuks.
Nüüd on 28 näidendit loetud, ligi 10 draamakirjaniku elud läbipuuritud ja kirja pandud ja maigi otsa saamas. Maal ootavad tööd ja tegemised; osa on tehtud, osa veel ees. Ilmselt on täna ka viimane 30 soojakraadi ümber ringlev suvepäev, homsest muutub kõik ja vihm saab meie saatjaks mõneks ajaks; sellega võis juba harjuda. Ehk juuni toob taas suvesooja.
Aga see mai... Meeletu, meeletu, meeletu!
kuigi mu ema pidas paremaks kasutada neid taimede toestuspulkadena. Tegelikult on need pärit Pangest. Kaks aastat tagasi, kui A.-l oli sünnipäev, käisime Tsink Plekis söömas ja ma õppisin esimest korda pulki käsitsema. Pärast läksime šampuse ja Fazeri šokolaadiga Emajõe äärde paadisillale sooja kevadõhtut nautima ja jõel ujuvaid sõudepaadikesi vaatama.
Sel aastal pidas härra oma juubelifestivali. Üks õhtu Arhiivis grillipeol koos mõnekümne inimesega, kes kord tulid, siis läksid, samal ajal söögikausid tühjenesid, boolikauss vahelduvalt niisamuti ning öösse jäid ka kiired tantsuringid. Kaalusin järgmisel päeval korraks juba närviminekut, sest õhtul oli etendus ning publikus pidid istuma vanemad. Pärast etendust oli koos nendega broneeritud peolaud Panges. Palju puudu ei jäänud, et oleksin nädalalõpu erutuse pärast verest välja löönud. Või siis jäi, sest otsustasin festivalist siiski viimast võtta, aidata nõu ja jõu ning rahuliku meelega enam kui enesekeskset hüsteerikut mängida. Ja tuli välja, et see oli ainuõige strateegia - etendus võeti vastu aplausi ja kiidusõnadega, õhtusöök kulges meeldivalt ja sulnilt. Mis kõige tähtsam - sünnipäevalaps ise jäi kõige ja kõigiga rahule. Naeratus täis siirast rõõmu. Jälle üks korda läinud pidupäev, isegi restoran oli sama. Seekord küll pulkasid ei antud ning ilm oli võrreldes kahe aasta taguse ajaga jahedam, tibutas ja sõites vanematega öösel Tartust koju, kadus tee paaril korral uttu, ent igas muus mõttes oli terve see nädal pööraselt korda läinud. Aeg on tormanud, tegemisi on olnud nii mitmel rindel, et ajaplaneerimine ei ole kannatunud grammigi painutamist. Suureks leevenduseks said paljud kooliasjad kaela pealt ära ja unegraafik, mis viimaks ahenes pinge all juba haprakeseks, võib nüüd kosuma hakata. Nii et kokkuvõtvalt on möödunud nädal olnud täielik vertigo. Midagi sellist.
all dead still but for the buzzing ... when suddenly she realized ... words were -- what ? ... who? ... no! ... she! ... realized ... words were coming ... imagine! Words were coming ... a voice she did not recognize ... at first ... so long since it had sounded..., then finally had to admit ... could be none other ... than her own
Ja kuigi just täna on lähiaja üks selgemaid ja soojemaid päevi, siis ikka ei saa. Parim vahend takistamaks ringitormamist on piirata võimet liikuda. Kõlab loogiliselt. Ja muidugi parim viis selleks on valu. Niisiis ei olegi muud valikut, kui istuda paigal ja kirjutada oma väitekirja. Karma või Jumalik Käsi? Igatahes töötab iga kord, kui ringi liikuma hakkan. Valu. Vähemasti ei ole miski murdunud (ka vaim mitte), nii et on lootust järgmisel nädalal siiski dünaamiline olla. See-eest jagus selle nädala algusse küllalt tihedalt mitmesuguseid elamusi. Tartus on aasta ilusaim aeg - Kevadpäevad, ja kirsipuud puhkevad õide. Öölaulupidu viis Tähtverre ning mõtted möödunule. Päikest jagus silma ja tuppa ja hilistesse õhtutundidessegi. Ja siis oli monolava. Olid üllatuslikud nägemused (ma usun küll, et nägin ühe lavastuse puhul mingit veider-lahedat nägemust), spontaansed modereerimised-vestlused.
Selle nädala tippsündmuseks oli vaieldamatult balletigala Vanemuises. It was astonishing! Ausalt. Kui Wayne McGregori „Symbiont(s)“ pani lati kõrgele oma kehalise väljenduse äärmustes olemisega, siis Giorgio Madia "La Dolce Vita" oli igakülgselt esteetiline jouissance. Federico Fellini filmiesteetika + võrratu peen huumor + hooletu elegants. Balletivormis. Vaimustav. Nende kahe vahele jäi Balti Balletiteatri "Another world", mille eripäraks oli Depeche Mode'i muusika ja Murakami narratiivne taust, mis kuigi palju välja ei kumanud ning see eklektiline interlüüdium jäi pisut venima, kompensatsiooni pakkus üksnes visuaalia. Üldkokkuvõttes oli gala nii kordaläinud elamus, et järgnenud Volbriöö jäi tema varju. Tuleshow Kaarsillal Dagö saatel oli muidugi väga kirgas. Laternaid, küünlaid ja sädemeid jagus. Rahvast ka, igasugust. Ning ehkki me viimaks Rotaliasse ei läinudki, siis kingi sai kulutatud lisaks tänavatele hoopis Arhiivis "Õnne 14-l" retro saatel, teiste varvastel, sest sinnagi jagus varahommikuni keerutajaid omajagu.
Kell 2 lõppes see Walpurgi öö. Peas käis ikka veel "Personal Jesus" ja tahtnuks Fellini filme vaadata.
Kuid narratiiv, narratiiv, narratiiv. Subjekt ja Ricoeur ja Genette.
Kõlab nagu luule. Istun toas ja kirjutan seda.
on tegelikult õiges, hästi valitud tomatipastas, olgem ausad. Ja garneeringuks pandud noore basiilikuvõrse tipus, mis on võetud oma aknalaualt, ise seemnest kasvatatud ürdis.
