Veetsin Sartre'i seltsis

selle pühapäevase lõunapooliku, mis oli värskendavaks vahelduseks kõikidele õhtutele ja öötundidele Fieldinguga. Kusagile on jäänud minust maha ootama veel Anouilh "Antigone" (mille ma mõistagi võtsin ette originaalkeeles). Ning kusagile veel inimesed, kes ühel või teisel hetkel elus on olnud mu lähedal. Nemad muidugi ei oota, sest nii nagu minulgi, on neil samamoodi tegemist argipäeva ja asjadega, mille edasilükkamine on mõeldamatu. Ja ma üldse ei süüdista neid selles, et nad seal kusagil minu pärast raskeid igatsuspisaraid ei vala, kuivõrd ma ise pole andnud alust taaskohtumistele ega omapoolsele huvile. Mind pigem kurvastab tõsiasi, et on olemas see kusagil - ma ei tea, kus, kellega, kuidas või miks need inimesed on seal, kus nad on ning et on möödunud aastaid ilma, et me oleks kohtunud, rääkinud, käinud või olnud koos. Erinevalt ajast, mille meeldejäävaimad hetked ulatuvad kolme-nelja aasta tagusesse eluperioodi.
 See ei ole nüüd tingimata Sartre'i süü, et ma sellele mõtlen. Sõbrapäeval meenutasin paratamatult neid inimesi, kellega kord oma päevi veedetud sai -Toomemäel jalutades, Raeplatsil tantsides või hoopis mõne välisriigi linnaväljakul naerdes. Palju pisikesi hetki, mälestusi ja olukordi, tihti igapäevaseid, kuid ometi eredalt mälusse jäädvustunuid. Mis on neist inimestest nüüd saanud?
 Ikka ja jälle tulevad mõned sellised mälupildid tagasi silme ette, ennekõike kui mineviku ja oleviku kokkupuutepunkt on juhuse või kokkulangevuste tahtel eriti õhuke ning tundub, nagu poleks aeg üldse edasi läinudki, samas kui mälestuste ja käesoleva hetke vahel laiutab terve ajastu. Paradoks.
 Nii juhtus siis, kui nõustusin J.-ga möödunud esmaspäeval välja kooki sööma minema. Sujuvalt jõudsime järgmisse lokaali veinitama ja sealt edasi nostalgia avarustesse. Juhtus ka neljapäeval, mil ùr L.-i kontserdil Arhiivis tema käekäigu kohta küsides tundsin, et see pole pooltki nii sundimatu küsimine, kui kunagine pärast esimest loengut saadetud sõnum, mis pretentsioonitult päris "Mis teed?" Sellele järgnes hilishommikune praemuna söömine Toomemäe jalamil olevas hämaras ajaloohõnguga korteris, kitarrimäng ja minu retsitatiiv E. A Poe "Reetlikust südamest". Need ajad..
 Ma tunnen sellest sundimatusest puudust, sellest eneseteadlikust muretusest, aja ja ruumi tähtsusetusest, kus üksnes tunne, üksnes inimesed lugesid ja kõik oli justkui alles ees.
  Kus on nad nüüd? Millest nad mõtlevad? Mida kardavad? Mille üle rõõmustavad? Mis on praegu nende jaoks tähtis?

Vahel tekib kiusatus haarata telefoni järgi, kuid siis meenuvad mulle üksteise järel kõik kohustused, poolelolev kirjandus ning tähtajad-tähtajad-tähtajad. Elu, mida ei saa edasi lükata. "Ilmselt ka neil," mõtlen. Veidi kurb on siis, et sõpru justkui saaks.

Ühel heal päeval ehk kohtume taas. Teisiti ei ole mõeldav. Ju?

Valgustusajastu kirjandus

on võtnud mu viimase nädala aja ja jõu. Ma tean, ma tean - tõeline kell tiksub meis enestes. Lihtsalt eelmise nädalalõpu Tallinnas käigu kulgemises, kevadise pühapäeva rahulikus tempos ei jõudnud ma uuel koolinädalal ja -semestril kuigi pikalt olla. Eks oli ka pealinnas käik vaid põgusaks põikeks eemale tavapärasest. Oli üks meeldiv ja rõõmustav õhtu sünnipäevalaua taga, Sotši olümpia ja lustaka seltskonnaga. Nagu öeldud - järgmise päeva hommik kiirgas mahedat kevadist päikesevalgust ning tänavad olid vabad ummikutest, saginast ja tormlemisest. Tagasisõidul tegin ajalugu ja sõitsin teel Rakverest Peipsi äärde hea mitu miili ka ise. Ford Transitiga. Vapustav. Mina ja kaubik - see on nüüd juhtunud. Igaljuhul oli kiire, kuid lõbus väljasõit.
 See järgnev nädal kogus üha tuure ja kohustusi, kuni nüüdseks on see kasvanud suureks hirmutavaks kuuajagraafikuks, mis ähvardab mind puruks hammustada, neelata või matta. Üks neist veidi ehmatavatest tegevustest igaljuhul, mida ajaplaneerimis-monstrumid inimestega teevad. See-eest pidasin nädalalõpus imelist Valentinipäeva ning takkaotsa veel ka lustakat sõbrapäeva. Kahes linnas. Neljapäevaõhtune rendez-vous viis Crepp-i ja romantilisele jalutuskäigule Supilinna ning Emajõe tänavale. Õhus oli kevadet ja linnulaulu, kuigi päikest ei paistnud. Jasmiinitee ning huvitav eesti kirjandus "Armastuses", proov ning päeva lõpetuseks roos ja rohkem-kui-tuhande-sõna-kommid. Aitäh armsale A.-le selle armsa õhtu eest!
 Sõbrapäeval läksime aga kodustega pittu, mille olin valmis mööda saatma lõpmatus igavuses, sest suure tõenäosusega ei tulnuks ükski minu sõber või lähem tuttav sellele kodulinna 80ndate stiilipeole. Ei tulnudki. Ka minu plaanitud esinemine jäi ära. Ent kui ma olin end juba üles löönud, ei hakanud uhkust taga ajama ja istusin tantsu alates kuulekalt laua taga ja sõin kartulisalatit. Isa aga oli tantsuhoos ja ema puhkama jätnud, haaras minu lava ette "Regati" muusika järgi keerutama, mis tähendas, et jäin silma ja peagi tuldi mind juba uuesti tantsule paluma ning öö tuli täiesti võhmale aetuna ärahõõrutud kandade, muljutud varvaste ning platvormidest valutavate sääremarjadega. Viimaks pidin keelduma, sest mu süda jättis juba pööretest ja keerutustest lööke vahele. Nii et ei läinudki kõige hullemini see retroõhtu keskealiste seltsis. Paar naaberküla suveteatripoissi päästis hädast (ja liigsest kehakaalust) välja. Viktoriinis ei võitnud, kuid tantsulisi jälgides sai nalja palju: isa tegi miilitsakostüümis moonwalk'i ja kasvav noorsugu hämmastas professionaalse jive'iga.

 Ja ma kirjutan seda kõike, et vältida tõsiasja, nagu ma ei peaks kunagi jätkama oma 750-leheküljelise kohustusliku kirjandusega, mis on tegelikult alles algus (sest neid teoseid on paari kuu peale umbes viis) ning et mul on ööpäevast kasutamata veel tervelt 6 tundi.