Pühapäev( the day of the potatoes)

Nagu deja vu. Millegipärast on jälle pühapäev see päev, mil ma kuidagi nende mugulatega seotud olen. Täna siis kartulivõtupäev. Kuna vihm on muutnud meie aiamaa üheks suureks mudalombiks, siis kasutasime veidi kuivemat ilma, et need õnnetukesed lõpuks ikkagi sealt välja aidata ja üles võtta . Jalad olid peale tegusat ukerdamist ja kummargil muda sisse vajumist nagu bussi alla jäänud. Mul vähemasti. Ma nüüd peaksin kole õilis olema. Tuletage mulle veelkord meelde, kuidas on ühe lausega seotud sellised sõnad nagu ahv, inimene ja töö? Nevermind. Ma ei usu seda niivõinaa. Aga õilis olen vist ikka. Ma arvan. Peaksin ju?

Täna sadas ka. Kes ekslikult on aru saanud, et pühapäev väga kuivalt ja päikeseliselt möödus, siis teile teadmiseks - ajuti oli tõeliselt külm ja vihmane.

Lõpetasin oma Robert Coheniga. Tegin seeläbi veidi lähemalt tutvust determinismi ja küberneetikaga. Ja kes veel ei tea, siis just see viimane on tuleviku alus. Küberneetiline mõtteviis.
Homsest lülitun veidi teise olekusse ja püüan veidi normaalsem olla. Selline eeskujulik kooliõpilane. Abiturient. Mitte mingi twisted-minded self-proclaimed bandying artist. Nemad seal ei taha seda kuulda. Ei taha seda näha. Ja ei viitsi või ei suudagi seda mõista.

Hibiskus oli päeva kõrghetk. Peale väljas külmetamist, mõjus kuum hibiskuse tee kui elunektar. Mõne lisandiga. Aga põhirõhk siiski teel.

Aga mis mul öelda on. Suvi on läbi. Tuleb sellega leppida. Kuid, olles õnnelik iga minuti eest, mida see soe aeg endaga sel aastal kaasa tõi ning tänades kõikide nende inimeste ja olemiste eest, keda/mida tundma ja läbi elama sain, võin öelda, et lähen sügisele ja koolile julgelt ja rahulolevana vastu. ( Ja nüüd see kohustuslik ärakulutatud ja igivana lause: ) Küll aeg ikka lendab kiiresti..

Viimaseks pildiks oma 'viimase nädala tsüklis' valisin autoportree. Jäägu see Freesha siia kui sümboolne mask. See suvine mask. Ometigi, suure osa temast võtan endaga septembrisse kaasa. Kannan teda alati kaasas.

Ilusat augustikuu lõppu.

''Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled.. mul on valmis juba pliiii-aaa-tsid ja suled.'' Nonii juntsud, olgu korralikult õpitud. Õpite siiski enda jaoks.

Laupäev(the day of the sauna)

Blah! Täiesti nürinürinüri. Lame, igav, tühi koht. Ühesõnaga: eilsest pubi-tsillist ei saanud suuremat asja, sest Mustvee tõestas end taas suhteliselt mõttetu leimi kohana, kus healjuhul on pubis ees ootamas paar noort ( või isegi alaealist) muulast. Fine, polegi mul vaja teie tühja baari, olematut seltskonda ning kalleid kokteile! Läksime koju. Võtsime minu Vana Tallinn Cream'i, Lõunamaise ja Kirsi suudluse ning olime niisama lahedad. Kõik piirdus siiski vaid kerge degusteerimisega, ..kes arvab nüüd, et me need pudelid kõik sisse kummutasime..Ei. Eksite. Küll köögis, ent intelligentsed inimesed nii ju ometigi ei teeks?... Päris põnev oli. Peale selle tasuks märkida, et oma kodul on peale hinna eeliseks ka see, et ei pea kusagilt pimedast koju kakerdama( mitte, et oleks vajadust kakerdada, eksole..), vaid võib otse voodisse vajuda. Nii palju siis paugust. Head aega, Suvi.

Aga mis puutub tänasesse, siis oli täiesti tüüpiline laupäev, ilma igasuguste erakordsete juhtumiteta. Variatsioon rutiin-elust.

Homme viimane suvepäev. Nõndanimetatud. Siis saab jälle usinasti kirjutada ja õppida. Õppida ja kirjutada.

Oo. Ma unustasin juba teist korda mainida, et
a) väljas lõhnab kõik sügise järele..
b) ma kuulen juba nädal aega öösiti oma külmkapi tagant veidraid hääli. Paranoia, or smth.

Reede(the day of the foam of manna)

Suvevaheaeg hakkab täis tiksuma. Viimased korinad ja hingetõmbed.. ja sinna ta kustubki. Liiga brutaalne? Olgu.. liblikad lendavad minema ja päikseke vajub pilvekestesse. Byebye.

Tegelikult oli täna isegi veidi lohutavam päev, avastades, et vihma v ä g a ei sajagi. Ilma sademeteta oleks siiski liialt luksuslik olnud. Ei saa omale seda lubada ju ometigi..
Käisime Ruskaveres. Ent kuna vihmavesi oli järjekindlalt oma tööd teinud, otsustas lagi mu isa töökohas äkitselt sisse vajuma hakata ja sundis isa seeläbi tööpostile jääma. Yeei. Ja mina sain õigusega Statoilist läbi ''hüpata'' ja omale vahtralehed klaasi peale lüüa. Ja siis läksime vanaisa juurde. Emal olid sõrmed vist ikka väga väsinud, kui kohale jõudsime - istmest paaniliselt kinni hoidmisest ( kuid, nagu ta isegi hiljem tunnistas, täiesti põhjendamatult). I'm not so bad at all, eh? Vanaisa pool on põhiteemaks alati tema tehtud mannavaht. Mannavaht, mille suhkrusisaldus ületab igasuguse silmanägemise. Aga talle meeldib. Ja meile meeldib ka. Süüa sai palju- traditsiooniliselt. Saime õnnelikult tagasi ka. ( Empsi sõrmed said jälle asjatut tööd )

Ülejäänud õhtu kulus tangitud toidu seedimisele.

( kuna ma ei suutnud otsustada, kumba pilti lisada, panin mõlemad. )

Ent nüüd hakkavad kõhu mõõtmed juba tasapisi järele andma.
Davai, I'm outta here. Läheme saadame suve pauguga ( või siis lihtsalt ja proosaliselt ilma pauguta ) ära. Küll kohalikus pubis, aga ega valida väga ei ole. Seega, ajan end arvuti tagant püsti, haaran oma jope ja koti ja kingad( need panen jalga, though) ning ...Cheers!

Neljapäev(the day of the dusty pillows)

Juba parem. Vihm j a päike. Ning mitte terve päev. Kuigi ilmateade Suure Saju lõppu tähistavat vikerkaart niipea ei ennusta. ( Pff, but what do they know, right? )

Kuni esmaspäevani siis kodus iseõppel. Kitarri peal on see laul peaaegu isegi et sama hea ja ilus kui koos klaverisaatega. Ent ühehäälselt mitte. Ja mikrita mitte. Ent parem pool sedasamustki - muna kui tühi koor. Või nii nad vähemasti väidavad. ( Võiks ju küsida, et oleneb, millisest munast pool? Keedumuna on tunduvalt lihtsam poolitada, näiteks. Aga tehke mulle selgeks, kuidas te toorest muna poolitate? Ja mis alusel? Mis õigusega? Ei noh, aitäh, sellisel juhul eelistan ma vist tühja koort. Vist.)

Nagu ikka neljapäeviti, tuleb kopsud sügavalt õhku täis tõmmata ja sukelduda tekkide-patjade-katete-vaipade vahele. Iganädalane koristus vms. Või mõnes murdes: supi keetmine. Vähemalt Tõnis väitis nii.
(''Kuhu Sa siis minema pead, et nii kiire? Suppi keetma?''
-''Ei, tubasid koristama..''
''Häh. Peaaegu. See on põhimõtteliselt sama.'')
Nii ma siis keetsingi suppi.

Peale selle praadisin kotlette ja avastasin näitlemisväe teoreetilisi tagamaid (juba iseenesest väga ebapraktiline antud juhul).

Mis mõttes, mis mõttes?! Ausalt. Kui ma ütlen 'praadisin kotlette', siis ma tõesti tegin seda. Mida te siis mõtlesite?!

Ahjaa. Head nimepäeva, Kusti.

Kolmapäev(the day of the endless rain)

Tänasest päevast ei mäleta ma muud kui lõputut vihma, puuriitasid ja Robert Cohen'i ''Näitlemisväge''. Mis elu see on?! (loe: Ja millal ükskord see sadu siis lõppeb?)

Te ei mõista mind kunagi lõpuni.

Teisipäev(the day of the fiction)

Üks järjekordne mittemidagiütlev päev. Ei, koolimaja pole endiselt muutunud. Ei, vihm pole endiselt üle jäänud. Ei, aeg ei ole seisma jäänud - jah, suvi on kohe-kohe läbi saamas.

Ei ole ammu laulnud. Hea oli üle pika aja taas laulda. Õp. Reedaga on alati hea laulda. Temaga lihtsalt ON hea laulda. Peale Laura ei leidu just palju neid, kellega mulle meeldiks laulda. Aga Reet on. Neljapäeval jälle.

Mida teie teeksite, kui ärkaksite ühel hommikul, läheksite, nagu iga päev, hambaid pesema ja kuuleksite häält? Häält, mis jutustab teie elu. Just sedasama hetke - kuidas te hambaid pesete. Kõnnite tänaval ja kuulete häält jutustamas sellest, kuidas te tänaval käite. Ja siis järgneb lause, mis ütleb, et bussi oodates ei ole teil õrna aimugi oma peatsest surmast. No, seriously - what would you do?!

Pilt. Õun. Sügis toob endaga kaasa võimaluse teha värsket kodust õunamoosi. Ja mina, kes ma ikka veel Hiiumaast üle ei saa, ei lepi ju moosiga saia peal. Hakkasin taigent segama. Sain valmis ka. Panin panni peale ka. Sõin ära ka. Üks päeva kõrghetkedest.

Ma nüüd lähen. Laeva ehitama. Teist Noa laeva. Ja liike otsima. Aga enne teen laeva valmis; vaatan, palju mahub..

Märge: ei, ma ei kuule hääli. Aga ma vaatan veidraid filme, mis mõtlema panevad.

Esmaspäev(the day of the ceilings).

Koolimaja ei ole muutunud. See lõhnab, nagu ikka augustikuus, värvi ja ajalehetrüki ja krohvi järele.

Ah, et miks selline pilt? Esmalt seetõttu, et oma viimase suvenädala avaldan siin blogis ennekõike piltide näol. Teiseks on see lagi - minu toa lagi. Asjaosalised teavad, miks just lagi. ( It was such a brilliant idea!)

Ja hullumajja ma veel jõuan. Kindlasti jõuan. Saab sealgi ära käidud. Mis kunstnik ma oleksin? Muidu tahtnuksin seal laineid lüüa öeldes enne igat suunamuutu oma pöörde nurga kraadides, aga see kiiks on juba võetud. Jään lagede juurde. Pange see mu ausambale ka kunagi, aight?

Ja Robert Cohen on way too better than Panso. ( Nothing personal. No offence, people.)

Öös on asju. Ehk fairytale gone bad. Ehk Kala- ja veefestival 2008

Oma lahkeid taevasiniseid silmi pean ma varjama mustade päikseprillide taha
Mitte, et ma midagi kardaks, vaid et mind õigesti mõistetaks
Päike on erakordselt ere
Minu elu möödub rahulikult ja turvaliselt
Vahel tuleb tundide kaupa mõne prominendi või vasevaguni kõrval seista.
Harva õhtupimeduses võib end vabamalt tunda ja mõnele napsutanud tulinorijale pasunassse anda
Kuid selle kõige juures tuleb jääda soliidseks, vaoshoituks, rahulikuks
Sest mina olengi...

..inimene, kelle elust võiks kirjutada novelli ja ekraniseerida linateose. Miks ja kuidas just Allan Roosilehe ''Turvamees'' minu elufilmiga seostub, ei oska ma täpselt põhjendada. Ent midagi neis sõnades tekitaks minus justkui tajutavaid assotsiatsioone nädalavahetusega. Osaliselt kaudselt. Osaliselt otseselt. Osaliselt üleüldse. Ma tõesti ei ole siiani loobunud uskumast tuntud sotsiaalpsühholoogia rolli-teooriasse, mis väidab, et inimesed 'mängivad' erinevates situatsioonides ja suhtlusringkondades ka erinevaid osi. Iga indiviidi jaoks on erinev roll. Inimene ei ole ühe tuttavaga see, kes ta on teisega. Rääkimata veel võhivõõrast. Ja võib-olla ongi nii parem. Omamoodi anonüümsus lubab inimesel tutvustada end täpselt sellisena, nagu ta antud olukorras kaaslasele näida tahab. See on omamoodi huvitav : milline on tavaliselt see indiviid, kes loob teatud maski või profiili enda avalikuks tutvustamiseks? Milliseid jooni ta rõhutab, millised jätab varjatuks? Kellena ta end esitleb ja kelleks suhtluses kujuneb?

Aga et mitte laskuda pikematesse skolastilistesse arutlustesse - nädalavahetuse juurde.

Reede.

Neljapäev oli juba seljataga ja ees oli õhtupoolik. Ja ma isegi ei teadnud, mida sellelt oodata. Ei saa ju eeldada midagi olukorrast, mis paar kuud tagasi hoopis teisiti planeeritud sai. Valmistusin mõõdukalt igavaks, ja kohati minu elule tüüpiliseks 'saatus-annab-jalaga-näkku-õhtuks'. Sest, kuigi pidi minema ühte moodi, olin ma juba mõttes leppinud teadmisega, et läheb teisiti. Kui üldse läheb. Vaid ema arvas: pane tähele, täna juhtub veel midagi erakordset. Ja mina, skeptiline nagu olen, kahtlesin selles. Ma tõesti olin oma malepartii juba enda arvates läbi näinud...
Ning mingil määral oli mul õigus. See, mis pidi olema, oli olemata. Ent olemata jäämise põhjused olid arvatust teised. Saatusel on imepärane võime rabada olukordade ja inimestega, mille/kelle erakordsusest ja nn fataalsusest alles hiljem aru saadakse. Pidu osutus üllatavalt mõnusaks, kui jätta kõrvale kergelt häirivad ja mõrud asjaolud . Lugu ise meenutab mingit arranžeeringut ''Armastusest kolme apelsini vastu''.
''...Kohe varsti ilmub siia platsile üks noormees. - Ja mina ikka veel midagi ei tee? - Ei tee. Tuleb noormees. Ühelt poolt. Seisatab kõrval. Ja palub tantsima. ..'' Järgmisel hetkel leidsin end seltskonnast, mis esmapilgul paneb tõesti kulmu skeptiliselt kergitama. Siis aga avastasin selles Mustvee jaoks täiesti võõras ja mittemidagiütlevas koosluses midagi huvitavat; midagi, mis mulle ütles: ''Jää siia. Tantsime veel.'' Nende kahe lause taga paistis minu jaoks olemas olevat aga hoopis teine, teistele nähtamatu maailm. Ja juba üle-ülejärgmisel hetkel oli kell 01.30 ning tagasi koju minek. Hüvasti jätmata, sest pidu pidi ju jätkuma. Nii meie kui nende jaoks. Siis ma veel naersin, sest midagi näis olevat absurdne ja koomiline. Need etturid ei tundunud seda partiid ohustavat. Tembeldatud läbinähtuks. Taaskord.

Laupäev.

Eelmise õhtu sündmuste valguses oli loomulik, et igasugu oodatud või ootamatud telefonikõned mind hoolikalt mõtlema panid, mida ja kuidas öelda. Ent telefonikõned viivitasid endast märku andmisega ja kui see juhtuski, siis mitte oodatud teemal. Selleks sai organiseeritud silmast-silma kohtumine. Lihtsakujuline, veidi pinnapealne ja pingutatud õngitsen-aga-ühtegi-kala-kätte-ei-saa-vestlus. Tõsi, nii kiiret külaskäiku pole varem olnudki. Õhtu aga oli küsimärgi all. Minu jaoks siiski mitte. Minu jaoks oli küsimärk hoopis milleski muus. Ja lisaks sellele veel mõnes asjas. (Ja kui nüüd järele mõelda, siis oli tegelikult neid küsimärke ikka neetult palju. Aga ma keskendusin vaid üksikutele.) Päev ise möödus mitte kuigi tähelepanuväärselt. Peale selle, et hommikust peale oli sadanud. Ja sadanud.Ja sadanud. ( siinkohal meenub Oasis: '' I lost my faith in the summertime. Cos it dont stop raining.The sky all day is as black as night. But I'm not complaining ''). Seega, ka selleks õhtuks ei lootnud ma suurt elamust. Ja eelmise õhtu tantsutamist ei pidanud ikka veel millekski ääretult erakordseks. Kuigi, tuleb tõdeda, see oli päris meeldivaks üllatuseks.
Kuid õhtu tuli. Kogu oma pealetükkiva ja täiesti tuntava kohaloluga (''Ma olen siin ja ei kavatsegi vahele jääda.''). Vihm otsustas alla vanduda ja lubas päikesel oma koha üle võtta. Yeei. Peagi, kas tingituna ootamatust valguse ja selguse momendist või juba õhtusse kiskuvast kellaajast, sain ma vastuse ühele oma küsimärkidest: Jah, nad on lubatult täiesti kohal. Järgnevad paar tundi võib kokku võtta lausega 'Kino peab saama!'. Tunnistan, et pole vist tükil ajal nii palju naernud ( ega tagant järele naerda saanud) kui sel õhtul. Ja tantsida sai ka kõvasti. Ja pilku sai püütud kõvasti. Kasepää tundus olevat sel õhtul Ida-Eesti populaarseim koht. Ja mitte ainult Ida. Esmapilgul vähesena tunduv rahvamass paistis õhtuses kumas hoopis suurema ja paljusilmsemana. Kes oli tulnud Reet Linnat, kes ansamblit Vanaviisi, kes Jüri Homenjat kuulama; kes oma silmaga Contrat, kes elavaid angerjaid vaatama; kes teisi vaatama; kes ennast niisama näitama, ja kes end vabalt ja incognito välja elama. Kõik täitsid oma eesmärgi. Oli ka neid, kes tulid mingi kutse või sisemise uudishimu ael. Jah. Kutsed on need veidrad asjad - kuigi nad ei kaota oma olemust, kaotavad nad oma väärtuse. Aga mina sain vastuse ka oma teisele küsimärgile: mis saab? või täpsemalt: mis saab, KUI..? Kõik sai kuidagi iseenesest.. Lihtsalt. Suviselt naiivselt. Sõnatult ja sõnadega. Kuigi sõnadel on see omadus, et väljaöeldult kipuvad nad ikka kuidagi suureks ja dramaatiliseks paisuma. Sellisteks, et omavad endalegi ootamatut afekti. Mõttesoppides juba ära leierdatud, ent ilmavalgust helidena näinud - hoopis teistsugused ja suuremad. Mõte iseenesest sai edasi öeldud. Ja Saatusele silma vaadatud. Jälle. Tantsu, nagu kord plaanitud sai, antud juhul ei järgnenud. Järgnes vaid arglik ja liigseid lootusi mitte püstitav küsimus: Mis edasi? - Kes seda teab..
Tants iseenesest siiski oli. Vähe ei olnud siis. ..Tantsiti palju. Tantsisid paljud. Ja öises taevas laiutas kuuvarjutus. Kõlab päris müstiliselt, kas pole. Aga seda see öö ka omamoodi oli. Tõsi - ei midagi röögatut ega šokeerivat. Ega ka suuri elumuutusi põhjustavat. Aga naerda sai. Ja uute põnevate inimestega koos seltskonnas oldud sai. Tantsitud sai. Kino sai. Tean, et paljud võisid vaadata kahtlaselt. Ent nemad ju ei teadnud. Ma isegi ei teadnud täpselt. ( Jah, nüüd tean. Päris täpselt.) Praegugi tunnen ringi liikudes, et mind jälgitakse. Huvitav, kuidas inimesed, harjunud nägema midagi muud, teistsugusest olukorrast kinni haaravad ja kohe omad järeldused teevad. Kurb. Ei saa ju staatust otsaette kirjutada, kui ollakse nii pimedad oma piiratuses. Ja veel hullem, kui oma nn teadmisi tullakse elutargalt näkku ütlema, käitudes, nagu teatakse kõike. Ometi siiski mitte midagi. Absoluutselt ei midagi.
Kahetseda, et midagi halvasti läks, pole raasugi. Kui siis vaid seda, et ei anta saatusele isegi võimalust, olles kinni eelarvamustes või jonnitujus. Ja kahju on sellest, et tagant järgi midagi öelda ei saa. Ei saa vabandada selle eest, et keegi soostus vaatama asjadele linnuperspektiivist, ülevalt alla, teadmata, et tegelikult lennatakse neist endist kõrgemal. Ent ma ei kahtle Saatuse valikutes ja tahtes.. Meie kõigi jaoks on oma plaan. Oma rada selles maailma teederägastikus. Ning alles nüüd võis tõdeda, et kusagilt tuli ootamatu vangerdus ning see šahh-matt oli tõesti see ''miski erakordne''. Sellist partiid võiks korrata. Aga valik ei ole meie teha. Meil on meie oma määratud tee.. ''You can't always get what you want. . But if you try sometimes, well you just might find. You get what you need.''

Pühapäev.

Palav päev oli. Ning läks ruttu. Enamasti eelmise õhtu naljade üle naerdes, veidi kahetsedes ja siis, avastades tegelikku olukorda, veel rohkem kahetsedes.. Just seda, et võib-olla kunagi enam ei kohtu. Või et eelmine kohtumine pikem ei saanud olla. Ent inimeste soovi end incognito'na esitleda tuleb austada. Nüüd saan ma sellest täiesti aru. Eesti siiski ei ole piisavalt suur, et liiga isiklikuks ja avalikuks minna.
Õhtupoolik möödus Lauraga Mustvee tänavatel, kus ma sain veenduda, et minu paranoia ei ole alusetu : mind teretavad personaalselt inimesed, keda mina esimest korda näen. Aga nemad mind teavad. Now, is that spooky or what?

Esmaspäev.

Nõndaks. Olin tahtnud juba pikemat aega päikest, teatrit ja šokolaadi. Päikest sain pühapäeval, laupäeval sai ''kino'' , aga selle võib liigitada teatud ekraniseeritud draamateose alla. Puudu oli vaid šokolaad. Nagu havi käsul, minu soovil, saabus täiesti ootamatult kohale Šokolaadi-Ekspress Tartust. Üllatus oli üleüldine. Varvastest juuksetippudeni. Ja šokolaadinaudingu kõrvalt sai veeretatud teemasid, mis kuuluvad žanrisse nimega keldriulme, ning arendatud vestlusi roosa mulli kujulise maailma vallutajatest kärbestest, paranoilistest Nendest, kes mind pidevalt jälgivad, teadmatuse ja teadmise paradoksaalsest olemusest, lagedefanatismist jpm. Ühsõnaga, oli vägagi huvitav ja hariv päev. Võis vaid küsida üht: Mida toob endaga homne?

Teisipäeval käisime Lauraga poes keefiri ostmas. See oli otsas. Ostsime petti.

Aga seda küsimust küsin ma igal õhtul. Küsin täna ka. Sest ette ei tea midagi. Jääb üle vaid vooluga kaasa minna ja loota, et kusagil kõrgemal pool teatakse ikka, mida meiega tehakse... Ja mis on meile parim. ( Just nagu Travise laulus :

''Well I believe theres someone watching over you
Theyre watching every single thing you say
And when you die
Theyll set you down and take you through
Youll realise one day
That the grass is always greener on the other side
The neighbours got a new car that you wanna drive
And when time is running out you wanna stay alive
We all live under the same sky
We all will live, we all will die
There is no wrong, there is no right
The circle only has one side..'' )

I scored LOW on power.

Nonii. Kuna mu verivärske Tartu tuttava postitus oma blogisse pakus mulle elavat huvi, otsustasin pooleldi naljaviluks ka ise teha ära testi ''Milline arvuti ma oleksin'' . Arvestades mu hälvet matemaatilistel ja kõrgtehnoloogilistel tasanditel ( nimelt humanitaarsemate alade suunas), ei eeldanudki ma paremat tulemust. Aga pole paha.

Your result for The What Computer Are You Test...

The Graphing Calculator

You scored LOW on Power and AVERAGE on Pretension!

Congratulations! You are the Graphing Calculator. A particular favorite of mine. These are not your dad's calculators, these are the industrial-strength college calculators that take 4 AAA batteries and can find derivatives and so on. Did you know there was a time when the basic 8-digit arithmetic calculator cost $500? My, how times change. Anyway, the TI series calculators have been a welcome replacement for the slide rule for a long time, and though they are aging they remain a crucial tool for science students everywhere. Be proud of your heritage.

You scored low on power. Calculators don't need a lot of power since computers by their very nature are already made for mathematics. But really, when you consider the kinds of amazing things these little things can do in only a matter of seconds, I must say it is quite impressive. Just goes to show you that looks can be deceiving.

You also scored average on pretension. You may not be fancy like mp3 players or cell phones, but you are still a definite status symbol. Whoever sees you knows your owner is enough of a math whiz to justify owning such a complicated device. You would think owning a calculator would reflect negatively on one's mathmatical abilities, but there are lots of things in this world that don't make sense.

Take The What Computer Are You Test at HelloQuizzy

We can have the sun.

Tere. Ma olen tagasi Eestis. Mandril, kui administratiivselt täpne olla. Või mida iganes. Kodus. Ja nüüd oleks vist kõige õigem aeg öelda ( enne kui jutt liiga pikaks ja ümaraks läheb ): ma tahan tagasi! Tõsi. Tööd sai palju tehtud. Närve sai palju kulutatud. Tunde sai uneajast palju magamata jäetud. Aga sellegipoolest igatsen Kassarit. Kohti. Lõhnu. Valgust. Inimesi. I miss those sunny afternoons.. Üsna veider tunne on. Varasematel aastatel ei ole miski igatsusenöör mind poonud. Aga sel aastal, olles tagasi, vaevab mingi maguskurb nostalgia. See tunne iseenesest sai alguse juba paar päeva enne kojusõitu. Peale jahedat vihmast päeva tuli päike välja. Läks täiesti selgeks ja soojaks. Vaikseks. Ja töö oli muutunud juba nii kurnavaks, et enam ei mõelnudki - lihtsalt mehaaniline tegemine ja rabamine. Ma tõin midagi keldrist ja avastasin, et päike paistab, ümber on kõik kuidagi nii ilus ja vaikne ja kaunis. Just selline nagu kunagi vanasti, kui me esimest korda saabusime ja oma esimese aasta tolles suvekuumuses veetsime. Ent nüüd oli juba kolmas aasta. Ja siis ma mõtlesin: See siis ongi 'head aega'. Vetsi talli seinte vahel käis kibe töö, aga väljas oli taas suvi. Esimene suvi. Kolmandat korda esimene. Veidi väsinum ja kurvameelsem, ent sama ilus. Vaikus lõhnas hüvastijätu järele. So, this is goodbye. See hetk oli omamoodi allavandumine. Et tuleb ära minna. Mind isegi veidi üllatas see, et ma nii mõtlesin, ja et äraminek nukrameelseks tegi. Lihtsalt, mulle tundus, nagu midagi jäänuks lõpetamata; midagi jäi pooleli; midagi ei läinud nii nagu oleks võinud, sest aega oli vähe.

Siin ma siis nüüd istun ja mõtlen. Mis edasi saab? Umbes sellise tundega nagu Poolast tulles - kuidas edasi elada? Aga ometi mitte niivõrd teistest harjumustest. Seekord on see küsimus palju elulisem. Kuidagi palju tõelisem ja mitte nii rutiini kuivõrd emotsioonidega seonduv. Veidi kurb, aga ometi nii rõõmus kõikide nende päevade, mälestuste ja seal veedetud tundide üle. Iga väärtusliku ja vähemväärtusliku sekundi üle. Ka nende raskete tööpäevade ja -tundide üle. Sest läbi nende oskasin rohkem hinnata vaba aega, loodust, muusikat. Õppisin kasutama aega ratsionaalsemalt ja nautima üürikest puhkust täiel rinnal.

Rohkemat ei tahakski öelda. Ainult tänada selle eest, mida seal kogesin. Tundsin. Naeru ja naeratuste eest. Siiraste mõtete ja olemiste eest. Päikese eest silmas ja voodi eest peale väsitavat tööpäeva. Tuule eest juustes ja soojuse eest südames. Kogu selle positiivse energia eest, mis mulle kingiti. : )

Raske (kui mitte võimatu ) oleks öelda, et ma sinna tagasi ei lähe. Ei, ma tõesti ei plaaninud seda teha. Aga mulle tundub, et ma ei jäta endale enam valikut. Samas, puuduvad võimalused ja aeg on piisavateks põhjusteks sinna lähitulevikus mitte sattuda. Kurb. Ja nii ebaõiglane ja kuidagi alatu oleks öelda: ehk saatus ristab kunagi teed. Ükski inimene Vetsi tallist ei tahaks sellist juttu mu suust kuuldagi. See lihtsalt peab juhtuma. Mitte 'ehk', vaid 'kindlasti'. Aga mis seniks? Kuhu need inimesed jäävad? Millega nad sisustavad oma päevi? Mida nad teevad? Millest mõtlevad? Kas nad kaovad seniks ära? Ma ei ole enam nende kõrval.. Mina kaon nende jaoks ära. Ja kas siis, kui kord kohtume, vaatame samamoodi naerdes üksteisele otsa? Räägime sama vabalt, kui siis, kui koos olime ja töötasime ja üksteist peaaegu iga päev nägime? Aga kui ei?! Kas kõik need päevad jäävadki vaid mõteteks ja hägusteks mälestusteks kusagil aju tagasoppides. ''Kunagi oli nii lahe.'' K u n a g i . K u n a g i .

Ah. Ma peaksin vähem oma sentimentaalseid mõtteid mõlgutama.
Aga kogu see jutt ei käi ometigi ju ainult nüüd Hiiumaa kohta. See käib kõige kohta. Elu kohta. Ja see kordub taas ja taas. Taas ja taas. Ja seda ma kardangi. Pidevalt. Et kunagi mõtlen ma nii. Vaatan praegu inimesele otsa ja mingi aja pärast mõtlen kahetsusega ( või veel hullem - ükskõiksusega) nii. K u n a g i .

Why do all good things come to an end?

Õnneks, kuni pole midagi kahetseda, jätkub lootust paremale homsele.

Homseni.

Ja sellega on esialgu kõik öeldud. sõnum loeb. Aitäh Oasisele selle laulu eest. It made my way back home..

Hold up
Hold on
Dont be scared
Youll never change whats been and gone
May your smile (may your smile)
Shine on (shine on)
Dont be scared (dont be scared)
Your destiny may keep you warm

Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out

Get up (get up)
Come on (come on)
Whyre you scared? (Im not scared)
Youll never change
Whats been and gone

Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out
Cos all of the stars
Are fading away
Just try not to worry
Youll see them some day
Take what you need
And be on your way
And stop crying your heart out

Were all of us stars
Were fading away
Just try not to worry
Youll see us some day
Just take what you need
And be on your way

And stop crying your heart out
Stop crying your heart out
Stop crying your heart out