Juba nii palju? Hämmastav.. Aeg lendab. Samas, see on nii klišee-lause, et keegi ei kahtlegi selle õigsuses. Aga kas ajal siis on tiivad? Ja minu arust peaks 21. sajandi seisukohast selle ära muutma. Sest tänapäeva mõistes ei ole lendamine enam üldse arvestatav kiirus. Aga elutempo muudkui tõuseb ja tõuseb.. Seega peaks aja kadumist arvestama raketikiirusega või ülihelikiirusega. Ent keegi ei ole sellisele tegevusele vist verbi välja mõelnud. .. Hmm. Et siis jääme ikkagi selle lendamise juurde. ( Ma nüüd mõtlen, millise lause juures ma suutsin selle teksti lugejal juhtme kokku jooksutada. Jeje. Elagu mina.)
Aga nii palju veel üten, et see kuuajane paus ei olnud üldse tahtlik. Lihtsalt, nii kiire ja nii töine on olnud. Ja siis kui ei ole nii kiire ega nii töine.. Siis ei ole mul lihtsalt mitte midagi öelda olnud.. Või ei ole ma seda sõnadesse osanud panna. Aga üldiselt on asi nii, et ma tühja juttu ei viitsi ka rääkida. Ei leia nagu erilist mõtet, aga kui ma juba kirjutan, siis midagi keerukat ja liiga segast. Omaarust püüan tarka panna. Ja kui tähelepanelik lugeja tähele on pannud ( see on nüüd trikiga lause.. ), siis enamus mu sissekannetest on mingisuguse iroonilise alatooniga. Samas, ma ise olen küllaltki positiivne ja optimistlik inimene.. ( Iroonia, kas pole :D)
Teeme siis sellise lepingu, et ma edaspidi nii väga ei irise .. Ja ei muserda teid minu sügavamate hallide mõtisklustega..
Ja ega mul, ausalt öeldes, selle vastu ka midagi ei ole, kui keegi mulle midagi head soovitaks.. Millest kirjutada, mille üle mõtiskleda.. Annaks mu trükisulele inspiratsiooni.. Midagi, mille üle sügavamalt juurelda.. Ah. Nakataks mind mingi ülevama ja suurema pisikuga. ( Muide, mul on nohu küll.. nendest pisikutest ei taha ma midagi kuulda..)
Oeh. Tegelikult on kell märkamatult öösse tiksunud.. Ja ma pean lahkuma oma igapäevast harjumust täitma. Magama. Veider harjumus eks.. Üsna raske. Süvenenud harjumus. Ma vist ei rabele sellest välja.
Kaunist ööd.
