kolisin mõneks ajaks ära, siia -

tulbidjatuuleveskid.tumblr.com

^^

after all is said and done/ Endspiel

mu päevad siin Eestimaa päikese all on jõudmas lõpule. August on jõudmas lõpule.
Käisime vihma trotsides laadal ja pidasime järve kaldal pidu, tantsides Rock Hotelli saatel end tähtedesaju tipp-perioodi. K&T käisid taas külas ja seega kohtusime varem, kui arvatud. Viimased augustinädalad on toonud veel nägemiseni-jätjaid. Aitäh, O., kes Sa veetsid minuga paar tunnikest rohelise tee ja teatrijuttudega. Aitäh, P., kes Sa võtsid aega minuga kodulinna peal kulgeda ja olmest rääkida. Aitäh, L., kes Sa jagasid minuga vanade aegade nostalgiat. Aitäh O.W., kes Sa kell 8 hommikul meid uksekellaga äratasid, soovides hambaid pesema tulla, ning kes Sa mu lennukikiirusel Tartusse sõidutasid. Tartu võttis ja andis viimased asjad, vaate Toomel ja Metro einesaia, jäätiseampsu A.-ga Emajõe ääres. Enne 2015 seda enam ei saa.
Ja siis oli üks kordusteatriskäik Alatskivile, kus taaskord sai ainult väga heal tasemel teatrielamuse, ainult väga heade mälestustega. Ka ema jäi paksult rahule ning nii see Liivi-lugu meil avaldamiseks kirja pandud sai. Ükskord ta ilmub.
"Kähin on sees."
 - "Ükskord sureme me kõik."
 "Sina kindlasti."

Ja vahepeal oli Pärnus Augustiunetus, oli üks külaskäik ja sünnipäev, üks road-trip läbi Eestimaa ja tagasi Peipsi äärde. Nägin merd, äikest ja langevaid tähti. Inimesi täis tänavaid ja diskokuulikesi rippumas nende kohal. Kohtasin tuttavaid, kes avaldasid kahjumeelt, et ei jõua mu lahkumispeole. Ma ei saanud muud teha kui vastusega leppida ja kompensatsiooniks tasuta vein ära juua. Mis parata.
Lahkumispidu sai ka läbi, jah. Ühes veiniga. Ja veiniga. Ja veiniga. Ja... Kella 5 ajal hommikul pudelimängu mängimine ei pruugi tingimata parim mõte olla... See siis ongi Spiel. Korraks arvasin end mõistvat Vahingut. Siis mõistsin Kangilaskit, kes ütles, et Spiel oli kuri. Aga kui juba Pandora laegas avatud sai...
Igaljuhul, aitäh M., J. ja A. - söögi ja joogi ja "tõe" eest. Või südaöise laulu, "Kolme sõbra" ja "Viimase trammi" eest. Kommipaberid muru sees maas.. 

Läbi meeletute raskuste ja siseheitluste - olen viimaks saanud oma tagasihoidlikesse kohvritesse mahutatud kogu oma järgneva poole aasta elu. See on ime ja õõv üheaegselt. Suvi on saanud läbi ja jälle on toonud august mulle neid hetki ning mälestusi - mõtteainet, millega seekord minna kanalite linna ja nendele miilide kauguselt mõelda.

Arvasin, et olen ärevam/kurvem/labiilsem/maanilisem... aga justkui ei ole. Vist. Veel. 

Segamatu elu spontaansed hetked...

..need, mis pole kuid ette planeeritud ja mis võtavad lõivu su rutiinist ja muudavad loendamatuks igapäevase ajaarvamise.  Eelmisel neljapäeval juhtusin osa võtma ühest Liivi-loost rehetalu all, kus suitsupääsukesed lendasid ustest sisse-välja ning liivale kirjutati luulet. Ühtekokku oli saanud palju tähtsaid-tuttavaid nägusid, "esimesed kõigi teiste seas, vaata, na-na-naa-na-na, meie samas reas". Sellest, mida ma nägin ja tundsin, kirjutan hiljem ning hoopis teises kohas. Üks suvelavastus on jälle linnukese saanud mu "mis-žanr-see-on-teatri-arsenali".
 Nädalalõpu külalisteks olid K&T väikese K.'ga, kes on juba piisavalt suur, et oma lõputut uudishimu omal jalal rahuldada, mistõttu oli tädi rolliks vaid öelda "Ei, seda ära puudu, see on vanaema oma" või "Ei, see ei käi suhu, seda võib nuusutada" või "Ah, mina pean seda puhuma? See teeb tuut-tuut, jah. Tädi tõi selle Minskist." Kuumus viis meid kõiki randa ja õhtul grill-laua äärde. Võib olla kohtume nendega alles siis, kui sõss on pooldunud ja väike K. on saanud omale veel väiksema venna seltsiliseks.
 Kruubenz käis ka külas. Pühapäevane piknik leitsakus pajupuu all ja hädine ujumaskäik kolekivisel järvepoolel. Esimene külaline, kes otsustas enne ärasõitu mulle oma tähelepanu ja päeva pühendada. Jämmisime kitarriga jõe ääres ja laulsime Minor Majority't ning The Nationali. Nagu päris.
"Nagu sa Hiiumaal ütlesid - et kurikatega jõmmid tulid,  lennutasid toolid lakke... Tavaline teisipäevaõhtu." Miks see lause või millega seoses, ei mäleta. Aga see esitus olevat minulik. Mul asjad käivadki nii.
 Eile õhtul lugesin parajasti "Meest, kes ei mahu kivile" ja mõtlesin Kierkegaardist, kui postiljon Chevyga külla tuli. Hommikul oli köögis tühi Vana Tallinna pudel ja taarakott vajas äraviimist. Külmikus oli grillkana ja auto seisis ikka õue peal. Küsimuse peale, mis juhtus - kõik oli olnud ju nii rahulik ja etteaimatav - meenus, et postiljon tuli oma jookide-söökide ja puudega, lasi isa üles ajada ja ahju sooja panna ning jõi enamjagu üksinda ära pudeli vanakat. Kass hullus öises miljöös viinapuupõõsastes ning mingid metselajad jahtisid pimedas parte. Vend, kes külla sadas, rääkis 70-aastastest vanadest, kes kord ka pärast teist-kolmandat-neljandat pudelit viina veel ära ei vajunud, kuigi tal juba põlve maha kiskus, vihtlesid teda saunas nii, nagu keegi veel vihelnud ei ole ja pärast veel pubisse tantsu vihtuma läksid ning 10 h hiljem koju jõudsid. Kõige selle tõttu jäänud ühe tita sünd tervitamata. Segamatu elu spontaansed hetked, ma ütlen.


Täna kavatsen kuumusega võidelda ja rahulikult randa minna, näidenditega tegeleda ja Vahingut lugeda. Nagu eelnevgi suvi. Enamjagu.
Loodame, et rippsild on sirgeks pingutatud, omale riietevahetuskabiini alla rohustuustide ja kivide vahele piilupesa kraapiv skiso-tüüp sealt kadunud ja muud veidrused kõrvaldatud, erinevalt hommikusest jooga-ringil nähtust. Mhm.

Metafüüsiline intoksikatsioon

ütles Vahing selle kohta, kui inimene süüvis filosoofiasse ja unustas oma igapäevase ameti ära.

Loen Vahingut juba päevi. Nädalaid. Kuidki. Ühel päeval ma ta murran. Murran läbi tema sõnade, näidendite, subjektsuse. Paigutan pildil kõik osad kokku.

"7. veebruar 1974. Pärast loengut Kalju Haani, Rein Saluri ja Kaarin Raidiga "Kuku" klubis bussiaega parajaks tegemas. Kaarin tahab etendada Ükskülaga Tammsaare "Tõe ja õiguse" neljandast osast Karini ja Indreku dialoogi Mikiveri lavastuses. Et mina teeksin valmis. Rein pihib veidi oma õnnetut isiklikku elu. Ja seda see tal vist tõepoolest ka on." 

"8. november 1974. Õhtul Komissarovi pool. Kuulen mitu korda õnnetusjuhtumist ja pikka juttu isa elust. Unt: keegi (Vellerand?) olla Draamateatris öelnud, et Undi haisugi seal ei oleks. "Unt pole meie autor," öelnud vist Panso. Unt räägib, et teda süüdistatavat seekord küll alusetult. Ta kiidab Kaarin Raidi, pidades "Punjaba" oma parimaks tööks. Olen tüdinenud ainult Raidist kuulamast." 

(Vaino Vahing "Päevaraamat II")

Ja nüüd siis - ega enam ei kuulagi. Kõik kaasaegsed lähevad talle tasapisi järele, ka Raid. Tervisi Undile & Co-le. Olgu teil seal ilus špiil.

Ja  kusagil seal on ehk ka meie Mõskin, kes läks ja ei ole naasnudki. Nagu maaväline olend Sa meile saabusid, sama jäljetult ja ootamatult Sind meilt võeti. Kusiganes Sa oled, aitäh Su valgete käpakeste eest, need olid meile armsad. Nagu Sa isegi.

Kuulan Vennaskonda ja näen unes lennukeid lendamas risti-rästi üle Viljandi lennujaama. Kuidas nad selle müraga küll öösiti magada saavad, mõtlen. Ju on harjutud.

Kell üheksa hommikul, kui juba on palav, aga veel ei kõrveta,

võtsin oma mati, räti, ratta ja tahtejõu kokku ning enne, kui üldse unerähma silmast pesin või mingil võimalikul viisil hommikusöögile mõtlesin, juues vaid klaasi vett, sõitsin järve äärde. Suure paju okste all alustasin oma päeva õndsas üksinduses Viie Tiibetlasega ja tervitasin järve kohale juba tõusnud päikest. Sel kellajal pole vesi veel puljongiks soojenenud ning pakub parimat võimalikku kosutust. 

Tagasi koju sõitnuna valmistasin koduaia-rabarberi-jogurti-smuutit kamaga ning tundsin, et kõnnin sirgema seljaga. Homme panustan suuremale koormusele. Nädala lõpuks ehk leviteerin.
Ben Howard'i "Oats In The Water" oli orkester mu peas ja see oli nii võimas, et ma ei vajanudki muud taustamuusikat kui see kusagil kuklas, hommikune linnulaul ja tuul pajuokstes. Järv oli vaikne. Sellistel hommikutel on küll oma heli, mida aga mitte kõrvaga ei kuule.

Kahte päeva Soontaga metsaõhku

on meil kõigil kord aastas väga vaja. Ka siis, kui esmapilgul tundub, et kõiki ei saa olema. Olin valmistumas juba mõneti "lahjemaks" suvekooliks, et mitte öelda igavamaks. Kes teab, millal jälle saab ja kas üldse. Niisiis oli minupoolne minek kindel. Ja et ma sinna juba KR-i kutsunud olin, et ta meile liikumist õpetaks, siis lootsin, et ehk ei peagi ma valitud üksinduses nostalgiliselt möödunud aegu meenutades oma tunde seal viitma. Tuli välja, et ei pidanudki, lausa ei saanudki, välja arvatud pooltunnike teisel õhtul, mille ma omale hardushetkeks all rõdul istudes võtsin ja A-Ha'd kuulasin. Tuli välja, et kõik küll kohale ei jõudnud, ent nii mitmedki pessimistid otsustasid siiski tulla ja seega lustvärgi valla lüüa. Ja ühes selle toreda tõigaga saabusid ka hommikunilaulmised, kus koidikuhahetus enamiku küll magama keelitas, minu kaasaarvatud, ent vapraid edasi laulmast ei seganud. Ja kõik see laul, mis sinna metsade vahele, allikate kohale paisatud sai - ja seda oli palju - viis inimestelt juba hääle, kuid mitte hoogu.
 Tulid röökivat naeru täis tunnid MP töötubades, vabad hetked tulvil silitavat päikest ja Soontaga järve kosutavat embust. Ja parme ja herilasi, et seismajäämine meid mugavaks ei muudaks. Saun see huugas poole ööni.
 Kõik oli nii vanahea ja helge ja armas. Isegi meie säästuõudusfilmivõtted, mis iseenesest pididki tulemuseks andma halekoomilise šedöövri - mis on veel valmimisel - vaatamata õõvastavale sisule; vaatamata sellele, et minult, kes ma mängisin jänest, kõrvad peast rebiti ja nii mõnigi järve uputatud sai. See oli ilus. Peaaegu sama ilus nagu meie kohmakas, niisamuti kui kentsakas, koreograafiakava, mille KR meile viimaks selgeks õpetas ja me nagu vanad karud kesk aasa "graatsiliselt hüpates", ikka chassé siia ja chassé sinna, siis tuterdasime. Optimism ja lust olid suured, kahtlemata.
Lõpetasime hooaja ja valisime Armjah-Armei uueks laureaadiks. Inimene, kes esimest korda Soontagale jõudis, sai siis lisaks sellise au osaliseks ja jumala eest, kui see pole ülevoolav õnn, siis mida veel tol õhtul, tol hetkil ta tunda võis. Mõni sai ehmatavalt vanaks ja ka see reality-kick oli nii naljakas, et hirmus hakkas mõelda naasmisele igapäeva, tsivilisatsiooni. "Ja mis meist nüüd saab?" küsisime tagasi Tartu jõudnuna. Mis seal ikka - magame une täis ja ravime häälepaelu. Ometigi puhanuna.

 Ja kui meil ei oleks neid kolme päeva aastas, mille jooksul seda kõike kogeda ja kergendustundega mõelda "jumal tänatud, et ma siin olen", siis oleks see suvi palju vaesem. Viis aastat TÜTi suvekooli on õpetanud mind neid olemisi ja tundmusi hindama. Ja inimesi. Lähemal ja kaugemal.

Fortuuna andis tol hilisel nostalgiapooltunnil mulle selle laulu - olgu ta siis nüüd siin, meenutuseks.