[reminiscence of the red rocking horse]

Vergiliusel oli õigus.

2012-01-28T20:01:00.001+02:00

…öeldes, et sõjalt ei saa oodata mingeid hüvesid.

Vaatasin vanu Tartu pilte. Neid, mis on tehtud enne sõdu. Enne teist ning enne esimestki. Püüdsin neil ära tunda kohti, tabada tuttavat fassaadi või portaali, aknaid, uksi, treppe, tänavaid. Enamik maju on aga hävinud – mahapommitatud või ärapõlenud.
Kui kahju. Kui kahju! Tartu oli kord nii ilus…

Nüüd kõnnin ma Karlova mõisast mööda ja näen selle ajastu viimset maitsekust arhitektuuriga ühes tolmu varisemas.
Ometigi on meil pildid, millel kõik vaid aimamisi äratuntav on.

Vaade Kivisillale.

Küüni tänav Kaubahoovi taga. Kaarik seisab Barclay platsi ees.

1909.a. Puusild, edasi paremal Botaanikaaed ja Laia tn. algus.

Vanemuise teatrihoone 1930ndate aastate algul.

Autobuss "Vaksali - Peetri kirik" Laial tänaval. Vasakul Botaanikaaia värav, paremal asuv telliskividest hoone on Tartu Tervisevõimlemise Asutuse Loomise Seltsi 1892. aastal ehitatud võimla.

Vaade Küüni tänavale

Varemetes kesklinn Kitsa tänava treppidelt

Võtab ohkama kohe.
Hulganisti ja rohkemgi leiab pilte siit.

VERITAS.

2012-01-24T14:15:00.001+02:00

Eksamisessioon sai läbi ning viimaks ometi oli mul aega. Laupäev lõpetas mu piinad; lõin jalaga (piltlikult öeldes) Tiigi õppehoone ukse enda järel rahumeeles kinni, läksin poodi ning ostsin omale küünlaid. Rahu ja kergendus valgusid mu peale ja ümber. Kui välja arvata tõsiasi, et olin juba enne seminaritöö kaitsmist mõelnud omale kurguvalu, mis reede õhtuks oli jõudnud transformeeruda köhaks, siis võinuks öelda, et elu on suurepärane.
Süütasin oma šokolaadilõhnalise küünla, võtsin vastu magusad õnnesoovid ja kiidusõnad sessi lõpetamise puhul – šokolaad ja kräsupeakook. Viimane õndsalt kõhus, võis suunduda Geni R.-i sünnipäevale. Millal ma viimati niimoodi väljas peol käisin? Seda oli mulle aga väga vaja. Nii tore oli: sööki, torti, tantsu, Aliast ja jutuajamisi – sai, oli, leidus. Süvenev kärehäälsus või veel hullem – hääletus tekitas siiski endiselt muret, sest pühapäeval oli ees ootamas Türi teatrifestival. Aga mulle anti mett. Ja teed. Ja käsk neid tarbida. Kuniks terveks saamiseni. Ilmselt läheb sinna mõni aeg veel. Aga ma annan endast parima.
Kuid Türi ei oodanud. Pühapäevane käik oli ausalt öeldes üks paras hullumeelsus. Ööl vastu pühapäeva olin ma näinud unes apokalüpsist: öötaevast sadas alla konni ja põlevaid kive, kosmilistest sügavusest ilmusid helendavad õhulaevad ja valitsev oli täielik lõpuõud. See meenus mulle reisi keskel.
Kuid hullumeelsus siis..Esiteks leida end koonuste ja teiste rekvisiitidega keset Paide linna ning kuulda, et just meie oodatud buss on Mäos katki, oli kerge absurd. Istuda inimkägaras kusagil jahedas Paide bussiootepaviljonis ja saada teada, et “järgmine buss Türile läheb tunni pärast, mis võib-olla tuleb, võib-olla ei tule”, oli juba paras jant. Igatahes, tuli. Türi jättis veidi meeldivama mulje. Ent osa näitlejatest oli laupäevast endiselt ‘segases konditsioonis’, osa tõbised ja hääletud (mina ühena neist), ja kohapeale jõudnuna selgus, et minu tähtsaim rekvisiit on vist ikka veel Tallinnas, kaasas seda igatahes ei olnud, juba Tartus mitte.
See oli korralik eneseületus, mida me seal laval tegime. Ja kui aus olla, siis ega ei teagi öelda, mida me tegime.. Aga tehtud ta sai. AK-sse ta läks (koos C. suurepärase intervjuuga). Ning laureaaditiitli me koju tõime (koos kingitud hobuserauaga). Väga positiivset tagasisidet saime ka. Absurd oma olemise tipul. Aga – kõik osalised said küll (kes kuidagi) tulema – koonused ja asjad on ikka Türil. Noh, igas Eesti linnas midagi meist. Ohjah. See Türi reis ikka.. No, ma ei tea. Vähemasti andsime endast parima ja rohkemgi.

Esmaspäev oli puhkepäev. Raamatukogu- ja linnajalutuskäigupäev. Vatsa hommikusöögiprae, soolase Earl Grey ja karvuajava stalkiva kassiga tutvumise päev. Revolutionary Road’i vaatamise, prooviskäigu, õhtusöögi ja lauamänguõhtu päev. Minu hilinenud pühapäev, minu viimane Tartus oleku päev enne veebruari.
Täpsustuseks: soolane kella kahe tee oli peaaegu sama amüsantne kui minu uus paheline rollilahendus “Kevade ärkamises” või alatud vangerdused õhtuses Giljotiini mängus, milles mind osalema veendi. V. krahmas julmalt omale järjest puhta töö au, ning pärast teist mängu sai selgeks, et tuleb unustada võit ja teha kokale säru. Sai tehtud. Minu esimese korra kohta läks minulgi päris hästi; need 10 uskumatut punkti, mis ma A.-lt läbematult ära tõmbasin ja omale sellega päris karmi giljotineerija kuulsuse sain, lubati kord Aliases tagasi teha :). Aga sooja meeteetassi taga hiljem see ähvardus ununes ning me lahkusime sõbralikult. Kirjutasin köögilauale kommidest “VERITAS”, pakkisin hommikul asjad ja sõitsin koju. Minu pool aastat segaseid ja keerulisi aegu on läbi. Et mesi on kaasas, loodan, et ka köha saab läbi. Ja on vaid head raamatud, mõtted ja hetked.

Ronida koos teistega. Puu otsa.

2012-01-18T10:44:00.000+02:00

Elus on päevi, mille puhul ma mõtlen: kui see päev saab üle elatud, siis elan ma veel kaua.
Täna on üks nendest.
Seminaritöö kaitsmine on vajalik. Vajalik tõestamaks akadeemilise hariduse väärtuslikkust ja tulemuslikkust ja vääramatust ja..

Eks ta ole..

____________
täiendus kell 20.08

Sinna puu otsa on nüüd ronitud. See on läbi. Mina ise näiteks poleks oma tööd "väga heaks" hinnanud. Kuid komisjon ..Väga hea... VÄGA HEA!
Kogu see metsik hirm ja mure, mis mind juba juuni algusest elusast peast ikka uuesti ja uuesti alla on neelanud ja oma sisemuses kandnud - see on nüüd ületatud. Ja ma elan.
Taeva päralt - ma elan!
Next step - bakalaureusekraad.
Akademism, Sa ei alista mind.

Ratas minus eneses.

2012-01-16T17:54:00.000+02:00

Unelused Dustin O'Hallorani tango saatel..

Samal ajal..

Mida lähemale selle semestri ja sessi lõpule, seda eklektilisemaks ma muutun. Kui see nüüd mõistetav on...Ilmselt olen olnud sunnitud arendama endas metsikut analüüsioskust, aga sünteesi koha pealt ilmneb mõningasi puudujääke.
Ent kas ongi see puudus.. Panen kirja, nii nagu nad tekivad, kõik need erinevad mõtted, mis mulle pähe on tulnud.

Korduvalt on mulle meenunud üks stseen "Püha Tõnu kiusamisest", mis mind kord puudutas, aga kunagi ei ole ma seda mäletanud täpselt. Jõudsin eile jälle sinna meenumise faasi, ja saagu nüüd ja igaveseks see tsitaat siia kirja (jah, ma 'leidsin' selle filmi ja otsisin üles selle koha):

"...Talupojad on kõik ühesugused, arenematud, elavad räpakalt. Ja haritlased - nendega on raske läbi saada, nad väsitavad. Kõik nad, meie head tuttavad, nad on piiratud mõtteviisiga, piiratud tundeeluga. Nad ei näe oma ninaotsast kaugemale, ühesõnaga - nad on rumalad. Targemad, need, kes on kaalukamad, nad on hüsteerikud, eneseanalüüsist ja sisemistest kompleksidest lõhestunud inimesed. Nad virisevad kogu aeg, nad vihkavad kõike, nad on haiglaselt klatšihimulised..Nad lähenevad inimesele külg ees, heidavad kõõrdi pilgu peale ja siis langetavad otsuse: "see on psühhopaat" või siis et "see on lihtsalt sõnadetegija". Või kui nad ei suuda sulle silti otsaette kleepida, siis nad ütlevad lihtsalt: "See on veider inimene, väga veider inimene..""

Ja tegelikult on see Tšehhovi "Onu Vanjast".

Mis tõi mulle uue asja meelde.

Et jäänud on nädal.. Ja siis kaks nädalat vaheaega. Mida ma selle ajaga peale hakkan?
Kindel on, et ma kavatsen võtta raamatukogust omale Tagoret, McEwan'it, Kunderat, Nabokovit, Tolstoid, Dostojevskit... Kaugele ma seal nimekirjas jõuan, ei oska öelda.
Päeval kaevun ma online maali- ja fotogaleriidesse, kunstilehekülgedesse ja -raamatutesse, -filmidesse. Õhtul süütan ma küünla ja vajun raamatuga patjade vahele. Öösel näen und maailmadest ja reaalsustest, mille tolm hajub hommikuks silmade eest... Ja muusika.. Tahan Sigur Rós'i, Dustin O'Hallorani, Thomas Newmanni, Ludovico Enaudit, Ólafur Arnaldsi, Coldplay'd, Enyat ja DeVotchkat..
Kõike seda, mis võiks mulle pakkuda kooli ajal puudu jäänud esteetilist ja vaimset naudingut.

Aga teatrisse tahaks siiski ka.. Vaatama. Millalgi..

Ja Unt! Unt meenus mulle samuti. Ning mingi ähmane mälestus kusagilt kaugest ajast, justkui ma oleks varemgi niimoodi mõelnud...
Püha taevas! Mu ees on enda jäljed. Avastasin just, et kordan ennast.. Ehk mis mul oli plaanis kirja panna, on mul juba ammu öeldud kolm aastat tagasi. Ma olen jõudnud ringiga samasse paika; nagu poleks midagi muutunud..

"Ratas on nii budistlikes metafoorides kui ka ikonograafias kõige sagedamini kasutatav sümbol. See tähistab iga inimese teadvusvoo lõppematut ringlust mööda kuut eluvormi..." (Maailmareligioonid)

Mis ma selle kõigega nüüd ütelda tahtsin?

Proloog.

2012-01-13T15:32:00.001+02:00

Reede kolmeteistkümnes. Päev nagu iga teine. Päev pärast spontaanset eellugu, mis paneb täna küsima: kas eilne oli päriselt?
Neljapäev. 6.30. Linn on veel pime. Emajõgi mustab, aga tuled põlevad. 7.30. Hommikuhämaruses maastik libiseb bussi akna tagant mööda. Kuu vilksatab pilvede vahelt. Kõrvaklapis mängib “Good man down”. 8.15. Tere hommikust, Viljandi. 8.30. “Miks ma pool 9 hommikul Viljandi kohvikus hommikust söön?” -“Sest lõunaks on liiga vara.”
Aga see oli täiesti normaalne: vaadata kuidas linn ärkab, juua Lossi tänava legendaarses kohvikus kohvi ja süüa Napoleoni kooki. Marumõnus. Nagu oleks ajanihkes. Mõne aja pärast algasid Ugalas meie Viljandi teatrisõprade erialaeksamid. Olin otsustanud ennastki üllatada ja sõita neid vaatama.
Niisiis me olime Viljandis. Veetsime päeva Ugalas ja Kultuuriakadeemia blackboxis, tervitasime M-Li ja A.-ga minu kollast nutumüüri, vanu aegu, vanu tuttavaid. Elasime kaasa heade sõprade lavasärale. Mina püüdsin panna muuhulgas ka midagi kõrva taha. Kogu mu skeptilisus sinna sõitmise suhtes kadus kiiremini kui keskmine kuuvarjutus ning ma sain ühe päeva viibida linnas, mille kerge boheemlasõhustik ja kõige meeldivamalt seisma jäänud aeg end taaskord positiivselt tõestasid. Ilmselt on see mõjunud ka kõigile endistele tütikatele, kes laval klassi näitasid ja hetkekski publikut külmaks ei jätnud.
Ent kui Viljandis aeg seisab, siis mujal seda ei juhtu ja nõnda tuli otse blackboxist bussijaama joosta. 17.35. Nägemiseni, Viljandi. 17.40. Kõrvas mängis The XX “Islands” ja meid leidis uni. 18.40. Tervitades helendas õhtutuledes Tartu. Ees ootas Genialistide klubi. Töö. Mul oli hea meel, et sain võtta omale võimaluse jälle üle pika aja tööle minna. Õhtu oli äärmiselt vaikne ja rahulik, eriti pärast jazz-bändi kontserdi lõppu, mis valmistas mulle heameelt, sest uus kassasüsteem nõudis esialgu veidi harjumist. Rõõm oli näha ja juttu ajada (ja “Kolme sõpra” laulda) proovist saabunud tüti poiste-ja-tüdrukutega, kes oma proovielamustele vastu Viljandi muljeid said. Sellised vaiksed õhtud toovad leti äärde ka jutuajajad. Mõned neist on tüütud kella-kahe-kliendid, kes enamasti tahavad kellegagi oma švipsisolekurõõme jagada või muresid kurta. Mõned on aga uued-huvitavad, kellega ühiselt humanitaarseid maailmaparandusideid jagada. Ja mõned on omad. Kellega keeksi süüa või pelmeene teha ja nõusid pesta, viimaks maja korda seada ja uksed lukku panna. Et siis nelja paiku öösel varem lahkunud teatraalidega jälle Rüütli tänaval kokku põrgata ja nende vahepeal juba uusi soetatud elamusi kuulda.

“Mul on mingi mälupilt, nagu oleks ma Viljandis olnud.”
“Ei tea, jah, mul ka. Nagu oleks Viljandis söömas käinud.”
“Kui ma seda homme ei usu, siis tuleta mulle meelde, et mul on bussipilet, mis seda tõestab.”

Nii ongi. Kolmteist ja reede – palun.. Nii trafaretne päev. Kaksteist ja neljapäev – see oli midagi uut. Ma vist õpin spontaansust armastama.

Tristan ja Isolde. Ja maailmalõpp.

2012-01-11T14:50:00.001+02:00

Esmaspäeval käisin külas. Veetsin suurepärased paar tundi armsa haldja juures ja sain taaskord kolmekordse doosi ilu ja headust, peale hõrgu õhtusöögi ja tee. Nagu ma ütlesin - tema juures on alati hea. Üheskoos jätkasime pärast raamatukogus esseemaratoni. Jõudsin edukalt (ehk siis elusalt) finišisse ning seminaritöö sai ka kahepeale marmorisse valatud. Maailm siiski vist ei lõpe jaanuarikuus.
Peale heade mõtete ja emotsioonide sain ka ühe filmisoovituse. Vaatasin. Jahmusin. Olen nüüd ühe äärmiselt kummalise, ilusa ja sügava filmielamuse võrra rikkam. "Melanhoolia" on üks imelikumaid filme, mida ma näinud olen. Minu jaoks oli see kui liikuv maalikunstiteos. Viimasest ja sümbolismist ta inspireeritud ka oli. Kaunis põhjamaine atmosfäär, juba esmapilgul ära tuntava borealistliku kiiksuga. Lars von Trier ei olnud end maalikunsti lavastamisega tagasi hoidnud ja pikkis viiteid John Everett Millais'le ja Pieter Bruegel vanemale, rääkimata siis veel Jean Genet'st või Wagnerist.
See oli nii.. lummavalt kummastav.

Väljas sajab tihket lund. Maa pöörleb kusagil kosmilistes sügavustes.
Ja ma ei suuda oma mõtteid lahti rebida sellelt filmilt.

Kui maailmalõpp tuleb, Richard Wagneri "Tristan ja Isolde - Prelüüdi" saatel, ehitan ma omale võlukoopa ja sulen silmad..

'Ja muud ma ei tee..'

2012-01-08T22:40:00.001+02:00

Ja jälle ei tee, ei tee ma muud
Kui otsin kaunite sõnade puud...

Kuid see
pole see,
pole see

Ja needki sõnad on tegelikult varem öeldud.

Kõnelused ämblikuga.

2012-01-06T16:13:00.001+02:00

Uus aasta. Esimene nädal saab homme läbi. Vana kalendri jõulude ja isa sünnipäevaga, nagu ikka.
Üllatused tabasid mind juba uue aasta esimesel päeval kodus. Koos lumega, jällegi. Olin mõelnud just asjade peale, mida teha ainult kord elus. Asjad, mille peale tavaliselt ei oska tulla ning mille väärtus seisneb nende aeg-ruumilises kordumatuses. Jõudsin arusaamisele, et ühel ilusal talvepäeval jänesekostüümis Tartus mööda Laia tänavat joosta, tantsida ja lumeingleid teha – oleks üks nendest. Ent peagi sain sinna nimekirja ühe asja juurde – täiesti spontaanselt uue aasta esimese päeva õhtul õrnas lumesajus autoraadiost kostva Queeni saatel järve ääres tantsida. Just niimoodi. Ent see sai nüüd tehtud.
Tulin Tartusse. Kõik näis olevat vana koha peal, kõik näis olevat alles. Eksamis(tr)ess on oma kulminatsioonis.
Teisipäeva öö. Ja seal ma siis olin – lugemas kardinal passivale kääbusämblikule ette teatriajaloo konspektist Elizabethi-aegsest teatriarhitektuurist, dramaturgiast, näitlejatööst; Dionysose kultusest, Senecast ja keskaegsetest miraaklitest. Mitmel korral rõhutades “Pane tähele!”, ise veel näpuga tema suunas vibutades. Ta sai tol ööl väga kultuurselt haritud. Mina aga tõmbasin järgmisel päeval eksamil just need küsimused, mida ma ämblikuga põhjalikumalt läbi võtnud olin. Õhtul põikasin ÖÖraamatukokku. Nii poole 12ni õhtul. Haarasin Ibseni kaissu, aga mõtlesin peagi ringi ja haudusin kurje plaane järgmiseks päevaks.

Neljapäev. Viisin kurjad plaanid täide. Veetsin 12 tundi raamatukogus. Olin tulnud hommikul, lahkusin kolmveerand üks öösel. Võtsin viimast ÖÖraamatukogust ja Pirandellost, reetsin Ibseni.
Väljas langes hommikul minnes laia lund. Enne Utlibi jõudmist läksin ja lubasin omale Starburgerist miniburksi (mis on tegelikult kaks korda suurem kui mistahes McDonaldsi burks). Ja siis tegin oma esimese nii pika kirjutamismaratoni. Huvitav oli vahel pilku arvutiekraanilt ja raamatuvirnalt tõstes näha, kuidas inimesed tulid ja läksid, päev kadus õhtusse, aga mina istusin endiselt seal, oma koha peal.
Raamatukogus õppimise pioneerid T. ja E. lahkusid õhtul, nende koha peal nägin ühel hetkel ilmunud olevat ùr L.-i. Naabripoiss ühikast, kes hommikul minu tulles lahkumas oli, käis samuti mu selja tagant õhtu hakul mööda. Mina olin ikka kogu aeg sama koha peal olnud. Minu laua ja raamatutega oli liitunud ühel hetkel ka K.L., keda ma peale oma sünnipäevapidamist näinud ei olnudki ning kes mind rõõmsa kallistusega tervitas. Temagi käis vahepeal proovis ja naasis; helistas pool 11, kas ma ikka veel alles olen. “Jaa-jaa, ikka-ikka.” Naer telefonis. Kui ta veerand ühe ajal alla andis ja küsis, et kas ma ikka veel sinna jään ning ma taas automaatse innukusega “jaa-jaa, ikka jah” vastasin, hakkasin ka mina temaga ühes naerma. Tore lootusetu raamatukoi tunne tekkis…
Zombie-mina korjati hoolitsevalt kolmveerand üks öösel Utlibist üles, kui ma olin oma esseega lõpetanud, ning eskorditi koju.
“Silmad nii punased ja..!” oli kommentaar mu seisundi kohta. “Ja mis sa värised?”
“Tauriin, kofeiin ja suhkur...”. Oeh. Hea, kui ÖÖraamatukogulistele ikka antakse. Uni ja loidus olid ometigi viimased asjad, mida ma vajanuks.
Värske õhk lõi aju aga klaarimaks ja võttis kätevärina ära ning ühikasse jõudnuna hakkasin oma esseed kõpitsema ja draamateoreetilisi artikleid analüüsima. Jälle.
Perpetuum mobile vajus siiski ühel hetkel unne.

Jäätul Emajõel ujuvad pardid, kaldaäärsetel vedelevad šampusepudelikorgid ja Aleksandri tänaval lörtsiloigus lebab aastavahetusest jäänud Martini Asti pudel.
Kõik on justkui alles. Imelik talv see tänavu . .

Maraton jätkub. Sõidan bussiga Peipsi äärde, pean ära 7. jaanuari ja kirjutan valmis veel ühe essee. Ühe päevaga, nagu ikka. Peaproov on tehtud (märkus endale: arvestuslikuks ühepäeva-essee teemaks ei tasu valida nii keerulist ja bakatöömõõtu väljaandvat lähenemist. Tubli, D.)

Sessimuusika : DeVotchka - Lunnaya Pogoda
(viimase palaga tervitaksin ka K.L.-i, kes tänu minule oli kulutanud hea pika aja õhtust seda kuulates)

Vana maailma kurbus

2011-12-31T23:45:00.001+02:00

Aasta 2011 lõppeb 15 minuti pärast. Mulle tundub, et mul ei olegi midagi muud öelda, kui tsiteerida valget raamatut. Mulle näib, et ma olen liiga rumal ja küündimatu, et täna midagi tähtsat ja tarka öelda. Las ma ütlen neid asju siis, kui tunnen, et aeg on käes või oskan midagi õiget öelda.
Ühesõnaga – las tulla, mis tulema peab. Oli märkimisväärne aasta. Uuel on kõrged panused.

Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid silma ees.
Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid SILMAVEES.
Kõik kaob ja läinud ongi. Kuid kuhu, ei ma tea.
kõik kaob ja läinud ongi. Ja ometigi hea

ei lähe iial meelest. Ei iial tuulde kao.
Ei headus küsi tuulest, mis tuiskab üle TOA.
AOVALGUS lõpuks tuhmub. Ja ööpäev tumeneb.
kõik kaob ja läinud ongi. Mispärast, ei ma tea.
(Jaak Jõerüüt)

Inimesed tuules.

2011-12-28T18:18:00.002+02:00

Otsustasin just, et panen kooretäidisega kommi suhu ja kirjutan jõuludest.
Kõik on nii muutlik. Ühel hommikul on kõik justkui endine, ainult maa on üleöö valgeks saanud. Ja samal õhtul on kõik jälle uus, ainult, et hommikuks on viimanegi lumeraas kadunud. Vaid tuul puhub. Puhub katustelt plaate ja parkides pikali puid, tänavad täis oksi ja pilvi üle taeva.
Ent öösiti säravad tähed. Nii kirkalt, nagu oleks torm Patrick puhunud nõnda kõvasti, et tolmukiht tähtedeltki minema on pühitud. Tunnen igal õhtul jälle kiivast soovi teada rohkem tähtkujudest ja sellest koodist, mis taevalael öösiti helkleb.

Kahekümnekaheselt ei tundu maailm kuidagi teistsugune. Vahest natuke tuntum, teadaolevam, mõttekam. Ent asi võib vabalt olla minus eneses. Ja see ei ole üldsegi halb. Vastupidi.
Kakskümmend kaks aastat oleme pidanud perega traditsioonilisi pühi - minu sünnipäeva, jõululaupäeval. Sel aastal.. Kuusk säras, näod niisamuti. Süütasin õhtul kingiks saadud soolakivist küünlajalas õuna-kaneeli-lõhnalise küünla ja lõin kokku (vahu)veiniklaasi. Sain lihtsalt aasta vanemaks, muud midagi. Sulnilt ja rahulikult.
25. detsembri hommikul mõtlesin mulle kord lubatud sõnadele ("Ta tuleb, küll näed, ausõna.") ja nii oligi - lumi tuli jõuludeks maha. Aknast paistis valendav õu ja kuigi lumekatteks oleks seda palju nimetada, oli muru ja must maa ja hallid tänavad kaetud valge värviga. See polnud ainus üllatus, mis mind sünnipäeval tabas. Pärastlõunal kõlas uksekell ja päeva üllataja otsustas isiklikult mulle kingi teha (sõna otseses mõttes), kohale tuua ja üle anda, olles seega sel päeval mu ainsaks sünnipäevakülaliseks. Varem (ette)kingina saadud vaasis seisnud päikesed olid juba "looja läinud", pidin nördimusega tõdema, aga toodud kink on hoopis püsivam, hoidmaks mu hinnalist vara tunduvalt kauem ja kindlamalt. Ja ma olen alati mõelnud, milline näeb välja eebenipuu...

Sünnipäevaõhtu ja külalisega läks ka lumi. Öösel sadas vihma. Eestimaale saabusid järgemööda torm Patrick, mis jättis tuhanded majapidamised elektrita, ja Quirin, mis müksas Tartu kuuse tähe viltu. Uus olevat ees. . Aasta ka, muidugi.
Aga mis sa ikka muretsed. Tuleb, mis tuleb.
Elu on muutlik. Kõik võib muutuda üleöö ja kes teab, milleks nii olema peab või miks nii on just hea. Siinkohal tuli mul üks mõte meelde. Jah, õige aeg see lisada.

Mõtlesin, milline lugu selle postituse juurde panna. Aga ei mõelnudki välja. Järelikult jääb see, mis mu playlisti viimastel päevadel enim täitnud on, olles sealjuures piisavalt huvitav ja hea. Ja jõulude juurde - absoluutselt sobiv.

Soundtrack - Edward Sharpe & The Magnetic Zeros - 40 Day Dream

Vaikusse, valgusse, puhtusse..

2011-12-20T23:38:00.004+02:00

nüüd ma näen, et kõik on igavene,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud läbi elu.

nüüd ma tean, kuskohta kõik see JÄÄB,
see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb,
tuli praksub ahju sees, ja süda näeb
kõike. igavesti. ega sule

iial uksi, mille AVAS süda.
nüüd on oldud. nüüd ka teised uksed
igaveseks avati.
jah, seda
nüüd ma näen.
sest kõik on igavene.
(J. Jõerüüt)

Selle luuletuse võtsin ma valgete kaantega kogumikust, millel valguse käes vaadates võib näha valgeid linde. Vaikuse lävel. Luulet rasketeks aegadeks. Minu kätesse jõudis see raamat laupäeval ning tuleb tunnistada, et pärast eelmise õhtu jutuajamist oli see nii õige, nii oma mõttelt kui sisult, et raske oli liigutust tagasi hoida. Minu liigutushetke ainsateks tunnistajateks olid sel öösel üks roosinupp vaasis , krüsanteem ja pärlitega kaunistatud kaks päikest (sic!), mida mulle väga vaja olevat, ja vaikivas nõustumises eraldi potis oranž echeveria colorata. Minu varajane sünnipäeva pidamine oli just läbi saanud ning hoolimata väljas kiuslikult visklevast tuulest ja vihmast, olid südames hardus ja härdus.
Jah, see otsus kutsuda kokku selle osa TÜTist, selle osa koolist ja selle osa Genist, kes mulle kõige hingelähedasemad on, paluda nad kokku ühte õhtusse, ühe laua taha, tuli üleöö. Sellevõrra kiiremini pidin ringi jooksma (ent hetkekski mitte sihitult), asju korraldama ning Genis koogi valmis meisterdama. Aga keskööl ühikas eksamiks õppimise vahepausiks koogi jaoks õunamoosi keetmine oli, arvestades mu ärevust ja suutmatust keskenduda, ütlemata hea ja igati omal kohal olnud tegevus. Kõik toimis.
Minu Tartu kõige kallimad olid selles õhtus olemas (aga ka Viljandist tuldi ja oldi ja kallistati), nii vanad kui uued. Ja just niisamuti, kui eelmisel aastal, jõudis Alias mingil hetkel lauale. Öö tõi lisaks naerule veel mitmed tantsusammud, jutud ning pühadesoovid. Vaikne jalutuskäik koju tuletas meelde, kui tähtsad on hingele inimesed. Need head ja ilusad, kes ulatavad meile oma käed, õlad või südamed. Et meid kanda, toetada ja aidata.

Eksami sain A. See oli ilus punkt viimasele ajale Tartus ning päevadele psühhopatoloogia seltsis. Sõitsin koju ja avastasin, et näen just selline välja, et kanda Preili Psühhopatoloogia nime. See on nüüd möödas.
Keerulised nädalad on alles ees.
Aga mul on olemas valgete kaantega raamat, laual roos, krüsanteem ja kaks pärlendavat päikese-gerberat; südames heade inimeste embusesoe ning lausutud sõnad; akna kõrval kodune jõulupuu ja veidi aega, et puhata ja mõelda, olla ja oodata lund. Alustuseks on see vägagi hästi. Vägagi.

Soundtrack: Ruja - Rahu

"Öö on ilusam, külm on soojem.."

2011-12-17T10:16:00.007+02:00

"Pole vaja mäe tippu, et otsida rahu, ega ka suurde linna, et leida kära; mõlemad peituvad meie enda sees. "

(Romano Battaglia, "Vaikus")

Mul on taas see tunne, nagu oleks mu elu üks suur emotsioonide siinusfunktsioon. Tublid paar nädalat kindlasti. Olen öösiti jälle kergekujulise somnambulismiga tegelenud, mäletamata hommikul esimese hooga, kuidas või miks mingid asjad toas teise kohta tõstetud või peidetud on. Mitu nädalat ärkan ma üürikeseks ajaks mõistmatult vara, sundides end siiski uuesti magama jääma. Või siis ei jäägi, nagu tänane näitab. Mitte, et ma omale und ei saaks võimaldada - minu unetundide arv ei korrelleeru kuidagi minu enesetundega.
Psühhopatoloogiasse süvenemine ei ole siinkohal ka just abiks. Öösel diagnoosisin endal afektlabiilsuse ja psühhomotoorse rahutuse ja/või akatiisia. See selgitab ka viimase aja Vainola-, Vennaskonna- ja Alenderi-lembuse. Vitamiinid ei näi toimivat. Vähemalt mitte sellise koguse juures, mis ma neid praegu tarbin.
Viimase nädala jooksul on vähenemas ka söögiisu; sellest, et midagi pole tavapärane, andis tunnistust minu ükskõiksus lauasahtlis oleva tahvli šokolaadi vastu.
Sess ei ole veel täielikult alanudki, kuid ma olen stressi äärel ja eksistentsiaalse kriisi lävel. Või teinud juba esimese sammu.

Nägin just, et väljas sajab lund.
Viimaks ometi!

Eilne hilisõhtune pikk jutuajamine Werneris oli nagu palsam hingehaavadele. Sain ise ka aru, kui kergesti ma liimist lahtilöödav olen. Ning seda enam - kui väga on mulle selliseid hetki tarvis, et tervemõistuslikult edasi elada. Mõneks tunniks tuli rahu ja tasakaal. Ma olin liigutuseni tänulik. Iseenesest lootsin, et see tunne püsib kauem.
Ent tänane päev lõi - plõks! - mu silmad valla ja jälle on tahtmine haarata mullikile või mehaanilise pastapliiatsi järele. Esimest mul ei ole, seega..

Ma teadsin, et see poolaasta tulebki just selliste karide rikas. Ime, et ma üldse siiani võrdlemisi adekvaatselt toimida olen suutnud. Ja selle "ära-ärata-mind"-faasi võiksin ka võimalikult kiiresti läbi põdeda, üle elada, maha jätta.
Lohutuseks: praegu pidavatki selline aeg olema. Mitte ainult minul.

Sõidan uuel nädalal koju ja loodan, et saan oma kaks nädalat rahu ja vaikust.

On otsitud saari ja mandreid..

2011-12-16T10:54:00.002+02:00

Tegelikult ei tea, miks ma selle siia panin.
See haakus mõned päevad tagasi ootamatult nagu kiirköitja klamber ümber muude mõtteelulehtede mu peas ja on kummitanud mind sellest ajast peale.
Out of the blue.

Aga see töötab ikka veel. Ka siis, kui otseselt põhjust ei ole. Ja ikka veel lõikab Alender nii meeldivalt igasse kehaossa sõrmeotsteni välja. Ka siis, kui ei peaks.
Nii et ma olin sunnitud seda siin jagama.
Ilmselt muudmoodi ma sellest lihtsalt lahti ei saa.

Kakskümmend üks päeva.

2011-12-15T12:16:00.009+02:00

“Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.”
(K. Ristikivi)

Viieteistkümnes detsember. Peagi on neljas advent, nädala pärast jõulud. Alles, just alles algas november. Kuidas ma juba siia jõudsin? Millal aeg omale tiivad sai? Kakskümmend üks päeva on möödunud nagu hetk.
Ometigi on selles omakorda olnud nii palju ilusaid ja erilisi hetkelisi elamusi, justkui ei saakski öelda, et palju vett pole merre voolanud. On ikka. Ja ma heidan endale kohutaval kombel ette, et ma pole neid hetkekesi siia kirja pannud siis, kui nad veel omas ajas ainsad ja värsked olid, et pean nüüd riivama neid vaid põgusalt ning meenutama kõike olnut teenimatult pinnapealselt. Ent mis teha, kui võidujooks aja (või pigem iseenda ja tahtmisega – sest mis muu saab olla “võimatute” asjade peamiseks takistuseks) ning ruumiga röövib mind igal uuel silmapilgul.
Nende kahekümne ühe päeva jooksul, mil ma siia viimati sissekande tegin, olen leidnud ilu ja elamusi. Olen kõndinud vihmas Tallinna vanalinna tänavatel, olen puudutanud esimest lumekirmet Tartu alleedel, olen maalinud pilguga lõpmatust Taaralinna udustesse hommikutesse ning joonistanud hõbesätendavatele plankudele Taaveti tähti härmatanud õhtutel. Olen avanud ukse hilisõhtustele ootamatutele külalistele ning rüübanud nendega südaöist teed, olen hommikul kõndinud üheskoos erilisega kooli, avastades Karlova kauneid tänavaid ja puiesteeristmikke, lõpuni aru saamata, kas oli see haldjas, kes kõndis mu kõrval või inimene. Olen esimest detsembrit tähistanud pööreldes, tantsinud kadunuks oma haiguse ja hoidnud aknalaual valget roosi. Olen võtnud kätte kitarri ja laulnud lossist Taivalkoskis, novembrist ja valgetest jõuludest, olen pühkinud lund oma mantlikraelt, ja hüpanud kõrvale vihmaveeloikudest. Olen käinud teatris muusikalist viirastust vaatamas. Olen söönud torte ja tõstnud klaase. Olen igatsenud inimesi ja pillanud pisaraid nende õlal. Olen kaotanud mineviku ja unustanud tuleviku. Olen olnud hetkes ja igavikus.

“Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.”

Seda ülevaatlikult.
Aga tõsi ta on, et kahel nädalavahetusel olen olnud Tallinnas, esimesel korral Teatriuurijate aastakonverentsil ja teisel T-Teatri sünnipäeva(festival-)peol. See esimene nädalavahetus oli märkimisväärselt eriline, sest mind võeti elama n-ö haldjaperre, kes mulle igakülgselt hämmastava aja nende juures kinkis. Kultuursed jutud õhtusöögilauas ning filosoofilised mõtisklused teetassi taga, päevakajalised küsimused hommikuvõileiba nosides... Ainus, kes puudu oli, oli peretütar ise – tema jäi Tartusse, kuid ta vanalinnatoas olnud romantiline miljöö pakkus mulle samuti soojust ja meeldivat visiiti. Teatrist räägiti ka. Igalpool ja põhjalikult. See oli tore. Sain kokku neiuga Hiiumaalt ja nautisin oma vabadust üksinda uduvihmas vanalinna munakividel enda sammude kaja kuulata.

Teine sõit Tallinnasse ei jätnud mulle nii suurt rahutunnet. Etendused olid vahvad, meie enda oma läks, nagu läks, nalja sai ja paari kadunud kamraadi sai ka üle pika aja näha. Jah, eks torti ja vahuveini, tantsu ja vestlusi inimestega sai ka, aga see kõik jäi seekord kuidagi kaugeks ja tühjaks. Oli öö ja lörtsi sadas ja Sõpruse pst burgeriputkas tuli pool tundi oma õhtust einet oodata. TTÜ Tudengimaja oli mõistmatus kohas ning tallinlased olid hoopis teistsugused inimesed kui Tartu tudengid. Öömajaga ei olnud pretensioone, neiu A. vend oli lahke nii mõnegi inimese enda juurde võtma ja sõbrad lahked hommikul bussijaamagi viima.

Esimesel detsembril oli aga aastapäevaball. Kuus tundi kõige meeleolukamat, meeldivamat ja ilusamat balli. Ja tantsu. Ja kooki. Ja õhtut. Kord aastas võib lubada omale seesugust elegantsi, glamuuri ja galantsust. Seda kõike oli ja jätkus ka poslebalal korp! Ugalas. Selleks hetkeks tuli esimesed kristallkingakesed kontserdisaali trepile juba ära kaotada… et jalga panna midagi mugavamat ning edasi tantsida. Elagu, TÜ!

Vahetult enne teist Tallinna minekut paluti mind esinema ühele erakonna jõulupeole, kus ma taas üle pika aja kitarriga laval olla sain.
Üks jõulupidu toimus aga veel – TÜTi jõulupidu. Paratamatult meenutasin eelmise aasta jõuluõhtut, mis on minu jaoks üks armsamaid ja kenamaid TÜTi pidusid. Kuidas me, turbakott süles, Vanemuise mäest alla kõndisime ning kuidas me Statoilis kuuma kakaod juues talle Petja nimeks panime. (Kui veider, et mõnda aega hiljem sai koti kinkija Petja-nimelise rolli).
Selleaastane pidu oli Pläsku miljonivaatega 13. korrusel ja oli hoopis teistsugune. Kuidagi sügisballilik oma välispidise lihvituse ja šiki kultuursuse, kuid sisemise melanhoolia, dekadentsi ja küünilisusega. Tantsiti, naerdi, söödi, joodi, käidi saunas, jagati pakke, tantsiti, joodi, naerdi, nuteti, tantsiti veel, naerdi jälle. Ah, mingil hetkel ristuvad kõikide nende mõtete jõujooned, mida me oleme mõelnud ning üks asi võimendab teist. Isegi, kui maailm homme ära ei lõpe, on hetki, kui tundub, et asjade väljaütlemine ning tunnete väljaelamine on tähtsad nüüd-ja-kohe. Mõnede inimeste olemasolu on vajalik meie enda olemasoluks. Ehk teisiti: ütle, kes on su sõbrad ja...
Kes ma olen?
Millal aeg omale tiivad sai?

“Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles.”

Niisiis ees ootavad jõulud, ootab uus eluaasta, uus aasta, uued silmapiirid ja uued uksed, mida avada või sulgeda. Uued mõtted, mida mõelda. Aga neid sünnib ja sureb iga päev.
Nii veider. Ma tõesti ei ole mõelnud sügavamalt selle peale, mis saab aastal 2012. Minu jaoks oli oluline just see poolaasta, justkui elu pärast seda enam edasi ei lähekski mingil muul moel kui vaid faktiliselt. Kas tõesti olen ma juba selle aja lävepakul? Keereldes olen ma siia jõudnud. Peadpööritava kiiruse ning tuikavate taldadega.

Väljas kallab vihma.
Seitsme päeva pärast hakkavad päevad taas valgemaks minema.

Soundtrack: Amy Macdonald – Poison Prince

Asjad, mida me teeme..

2011-11-24T23:45:00.003+02:00

Whatever you do will be insignificant, but it is very important that you do it.

Mahatma Gandhi

Kes on näinud filmi Remember Me, on seda juba kuulnud. Kes on näinud mu Facebooki seina, on ka järgnevat kuulnud.

Kes iganes on mind tundnud, on ka sellest postitusest kuulnud.
Miskipärast.
Mingil ajal.
Mingil moel.

Ometigi pean ma neid kõiki ikka märkimisväärseiks.

Udulooride sees.

2011-11-22T23:41:00.005+02:00

Oh wrangling scools, that search what fire
Shall burn this world, had none the wit
Unto this knowledge to aspire,
That this her fever might be it ?

(A Fever. John Donne.)

Me rabeleme iga päev, ignoreerime füüsika- ja loodusseadusi, hüppame üle oma varju ja ületame iseend. Kujutame ette, et ööpäevas on alati 32 tundi ja kõik on vaid tahte ja mõtte küsimus. Osa minust usub sellesse endiselt. Ja eks minagi tegin ja mõtlesin nii, kuni mu keha ütles: "Stop. Ei, näe, vaata, mina olen ka olemas. Nii need asjad ei käi. Ma vajan oma aega."
Öösel tuli palavik, päev mattus paksu raskesse uttu. Nii väljast kui seest: nii linnatänavad kui teadvusekoridorid. Eks ole hullemaidki haigushetki olnud, aga ammu pole palavik minu laubale oma suudlust vajutanud ning mul on juba ununenud, mida tähendab, kui ühel hetkel muutub liikumine voodist kirjutuslauani hoopis keerukamaks ja pikemaks vahemaa ületamiseks.

Väike sildike mu uksel - l'instant du monde - meenutab mulle, et kõik, mis asub väljaspool minu tuba, minu ruumi - on maailma silmis vaid hetk, kaduv ja üürike. Seega - ei tasu midagi võtta iseenesest mõistetavana. Iga silmapilk võib olla sama tähtis kui igavik.

‘Maastik teispool surma’

2011-11-19T22:22:00.009+02:00

Lõpuks puudutab asi ikka nii või teisiti morbiidsust. Käisin teatris. Korduvalt. Vaatasin kolme väga erinevat lavastust – nad kõik jõudsid viimaks surmani. Või algasid sellest. Seepärast ka pealkiri.

Ulgumerel. Tartu Üliõpilasteater.
Peale esimest vaatamist ei osanud ma kuidagi seda teatrielamust sõnastada. Distantsilt TÜTi lavastusi vaadata on juba niigi keerukas, hoopis midagi muud kui olla ise üks protsessis osaleja. Enese seadmine aga vastuvõtja rolli avas nii mõnegi uudse ja üllatusliku tahu – nii näitlejais, lavastuses kui endas.
Läksin teist korda uuesti vaatama ja leidnud, et nähtu “töötas” minu jaoks endiselt, oli selge, et esietenduse segasevõitu vaimustus polnud ühekordne ega petlik.
“Ulgumerel” on etendus, mille tähendustasandid tungivad minu nägemuses sügavale interkultuurilistesse, sotsiaalsetesse ning alateadvuslikesse kihtidesse. Kolme mehe poliitilised sõnamängud, satiiri taha varjatud tegelikud motiivid ning kujutatud aegruum on vaid vormilised elemendid. Sügavam sisu ja tähendus hakkavad elama koostöös näitlejate, muusika ning konkreetse ajahetkega. Neist kõlab läbi jõuline alltekst, mis kuulutab midagi ürgolemuslikku, psühhoanalüütilist, freudistlikku: panduna piirisituatsiooni, füüsiliselt ja emotsionaalselt nurkasurutuna hakkab inimese teadvus toimima instinktiivselt, tema eksistents on ohustatud, kindlustada tuleb enda püsima jäämine, kuigi hämarates alateadvuse kambrites tiksub müstiline-meelitav surmatung.
Vaataja üldjuhul selle peale etenduse ajal ei mõtle. Kui ta on naissoost, on etendus tema jaoks tõeline testosterooni mõjujõust kantud maskuliinsuse vääramatu manifest. Kõik, mis laval toimub – võim ja selle armastus, enesekehtestamine ning manipulatsioonid – rõhutab elegantsel, väljapeetud moel meeste jõulist üleolekut siin maailmas. Feminist ma ei ole, seega ei tunne end sealjuures halvasti. Vastupidi, võtsin omaks mulle seatud vaatajarolli ja läksin sellega andunult kaasa. Viimaks kadus minu jaoks teksti olulisus, kuigi see oli teravmeelne ja vaimukas. Hoopis huvitavamaks sai see, kuidas näitlejad endast selle teksti läbi lasid ja tegelased välja mängisid. Paradoksaalselt sai negatiivsest tegelasest alateadvuslikult sümpaatne kangelane: jõuliselt ennastkehtestav, rõhutatult väärikas, paheliselt veetlev. Ja nii me näeme, kuidas toimib konformsus: lipitseja, kelle strateegiaks ennast päästa on pugeda kõige tugevama külje alla ning olla talle igati meelepärane, kaotades sealjuures enese isikliku otsustusvõime ning seisukoha, muutub n-ö vaikimisi meeldivaks, imetlusobjektiks pelgalt seetõttu, et kuulub “õigesse” leeri. Eriti, kui ta teeb seda nauditava sõnaosavusega, dramaatiliselt, kuid siugleva väljapeetusega. Ja vaene protagonist – see ainus, kes jääb iseendaks: pehmeloomuliseks intellektuaaliks, kes ei taotle võimu, vaid õiglust, ei mängi, vaid on, saab äkki hoopis ette hukule määratud haletsusväärseks antagonistiks. „Vabadus ei tähenda mitte midagi. Ainult tõeline vabadus tähendab midagi. Miks? Sest ta on tõeline..“ Hetkeks saab temast märterlik lunastaja. Stseen jalgadepesemisega toob sisse Piibli-temaatika.
Ning lisaks väärib mainimist muusikaline kujundus. Rammsteini “Amerika” oli üllatav, kuid nauditav valik. Grande finale’ks oli Laibachi industriaal-versioon äraleierdatud poplaulust “Life Is Life”. Ilmselt pole kunagi mulle need sõnad nii selgelt ja filosoofiliselt ajju kohale jõudnud, kui selles kontekstis, sellisel kujul. Mõlemal nähtud etendusel jooksid värinad üle selja ja paar päeva pärast etendust kulutasin selle lauluga oma kõikvõimalike muusikaesitusvahendite kõlareid.

When we all give the power
We all give the best
Every minute in the hour
We don't think about the rest
And we all get the power
We all get the best
When everyone gives everything
Then everyone everything will get
Life is life!

Neli pluss viiest. Jätan neile lae alla hingamisruumi.

Sisaliku tee. Tartu Uus Teater.
“Sisaliku tee” puhul nautisin ma seda pulseerivat potentsiaali, millega kogu lavastus püsti pandi: neid esimesi minuteid, mil publik pidi kõndima mööda leinajatest ja sargast, vaatama vastumeelse uudishimuga selles lamajat ja istuma viieks minutiks leinamuusikat kuulama, ja seda vitaalset entusiasmi, millega laval tõtt ja tatti pritsiti. Tõtt õigemini mitte, nad ise ütlevad enda kohta nii kenasti, et halb oleks seda parafraseerida: “See lavastus pole tõe-tsirkus – seda ainuõiget varianti, mis “päriselt päriselt” toimub, me ei manifesteeri. Need on stseenid inimeste elust, kommentaaridega. Laval kasutatakse sõna”armastus” ja ei suitsetata. Tere tulemast maa peale!”
Palju loobitakse filosoofilisi mõtteid, retoorilisi küsimusi, zeni ja absurdi ja tao’d. Mida iganes. Loobitakse lausa nii palju, et uputakse viimaks ka ise sellesse. See on ka põhjus, miks mulle kokkuvõttes see etendus nii väga ei meeldinudki, kui oodanuks. Mitte, et ma oleksin tahtnud lõplikke vastuseid või suletud vormi – konkreetset lõpplahendust ning kerget südant, millega lootusrikkalt tulevikule vastu minna. Saan aru, et idee ei olnudki midagi paikapidavat deklareerida. Aga kõik need sügav-filosoofilised mõttemängud ja idee-alged keerdusid iseenda lõpuni-välja-mõtlematuse ja eklektilisuse ümber ja lämbusid vaatajate silme all venitatud segasevõitu loos. Või mis lugu see ka oli.. Narratiivi puudumine mind ehk ei häirinudki nii väga, kuivõrd läbimõtlematus. Teatris lahmida ei saa, kui tegu ei ole just performance’i või happening’iga. Näitlejatöö ja tehniline külg olid muidugi oodatult tasemel, üksikute eranditega – mis võisid olla puhtsubjektiivsed, ent mille süvaallikaid ma siinkohal lahkama ei viitsi hakata. Nero Urke tegi puhta töö, nagu ikka. Talle selline lahmimine sobib, oleks nüüd dramaturgiliselt ka toekam töö talle antud, oleksin ma lummatult ka nende kohtade peal surnud jalgu liikumatult talunud, mil stseenivahetuse blackout’ id üürikesi vahepause lõid.
Ivari Põllu oskab muusikat hästi valida. Muusikamees, arusaadav. Niisiis pakkusid muusikalised klipid innustavaid kaasaelamishetki, Tõnis Mägi “Olen valinud tee” tuletas taaskord meelde, kui kahju, et (ülejäänud) osa lavastuse potentsiaalist ikkagi lae alla lendas.
Kolm viiest. Oli – aga mitte lõpuni.

Maria Stuarda. Vanemuine.
Millal ma viimati ooperit käisin vaatamas, ei meenu hetkel. Aga nüüd siis mäletan. Ei hakka pikka ja keerulist juttu kerima. Olin kergelt pettunud. Ja mitte sellepärast, et vaheajaks saalis põlema pandud tuled mu üles ajasid, vaid et niivõrd detailse lavakujunduse, traagilise ja n-ö suure sisuga klassikaline menuteos nii lahjaks ja väheusutavaks jäi. Tõesti kurb, sest ma ootasin midagi enamat (enamasti ma ei oota midagi enamat, sest ..pole tarvis, alati on ju meeldivam positiivselt üllatuda), aga läks nagu ikka. Või kas läks? Traagiliste ja kurjakuulutavate repliikide ajal tehti laval kentsakaid liigutusi ja üldse ilmutasid näitlejad tugevate tundehetkede ajal asjakohatuid emotsioone. Nii et paraku tundus kogu kupatus mulle kahetsusväärselt naeruväärne. Subtiitrid kadusid ja tulid juhuslikult, mis vähendas veelgi motivatsiooni kaasa elada. Ma olin päevast väsinud ning polnud näidendi tausta ega sisuga kursis – kuid need ei saanud ometigi olla määravad faktorid, miks ma iga mööduva poole tunni tagant üha rohkem kella vaatasin. Saal oli pooltühi ja uhke vaatemängu lõpus kummardanud näitlejad said paraku kesise aplausi osaliseks. Kahju oli sellest ooperilavastusest. Püüdsin küll mõelda, mis on valesti (peale selle, et nii läbi ja läbi klassikaliselt lavastatud etenduses oli eriti avangardistlik lavakujunduselement – umbes 5 kraadise nurga all viltune lava), mida peaks muutma, et ka see ooper miskit sees puudutaks või vähemati külmaks ei jätaks (on ju ometi ka ooperivormi puhul katarsis võimalik). Ma ei mõelnud seda välja ja lonkisin nukralt mööda tänavat koju. Reaalne elu tundus seekord hoopis liigutavam ja võluvam kui teater.
Plusspunktid visuaalile. Kaks pluss viiest.

Ühel õhtul sattusime Illegaardis tütikatega istudes mõttele, miks eesti inimesed kogunevad massides õhtul pubidesse vaatama jalgpalli? See oli üks neist õhtutest. Miks elatakse nii tulihingeliselt kaasa karjale meestele põlvikutes, kes ajavad muruplatsil taga laigulist palli, ja raputatakse üksteist raevunud joovastuses, kui see pall kahest suurest võrgust ühte läheb? Mitte, et spordilembus nii taunitav oleks, ei. Aga miks ei kogune inimesed näiteks teatriauhindade jagamise õhtul (ja teatri- või kinosündmuste ajal) massides organiseerunult pubidesse, baaridesse, klubidesse – et elada kultuurselt kaasa parima lavastaja/lavastuse/näitleja autasustamisele. Või kultuurisaateid vaatama. Debatte kuulama. etc
Miks mitte siis? Lubasime, et 2012. aasta teatri aastaauhindade jagamisel tuleme meie kokku ja elame kaasa. Sest meile läheb teater korda. Või me läheme üksteisele korda.
Eks ole jälle nii mõnigi kord koos peale loenguid šokolaadikooki söödud, tulevikust räägitud, Geni saalis tantsitud, üksteise nägemise rõõmus kallistatud, Rüütli tänaval lauldud ja hommikul kella 6 paiku Fastersi ees kastaneid jagatud (kes töölt tulnuna, kes peolt jäänuna). Aga see on teine jutt, teisteks kordadeks.

Teatrit ja päikest ja šokolaadi!

Soundtrack’e on juba rohkem kui küll.

Ben- reine ny hoie

2011-11-10T23:26:00.004+02:00

Keldi kalendri kohaselt algas tänase täiskuuga Dumanniose kuu ('tumedaimad sügavused'). Väljas jookseb ringi libahunte ja lendab nõidu, läbi siidräti kuud vaadates võib näha oma tulevast ja ilma vaadates võib 9 kuu pärast tuua ilmale monstrumi; hullumajad täituvad psühhopaatidest, ambulantsid vaevatud haigetest.
Toast vaadates tundub küll päris vaikne ja rahulik novembriöö.
Ei ole siin libahunte, ei sortse, psühhopaate ega haigeid.

On lihtsalt see laul. Kui ma peaksin ütlema ühe asja, mille lummus mind jäägitult haarab, siis on ta siin. Alaline täiskuu mu peas..

Laura Marling - Night After Night

Pocketful of chestnuts.

2011-11-06T22:29:00.017+02:00

Igal aastal, kui kastan pillab oma pärlmutterkerasid pargiteedele ja tänavatele, pistavad kümned möödakäijad neid oma taskuisse ning kannavad kaasas terve järgneva aasta. Mina seda siis ei teinud, vaatasin rõõmuga kastanimune ja kõndisin mööda. Niikuinii olid mul juba eelmistest sügistest munakesed igas jaki-ja mantlitaskus. Aga ühel esmaspäeva õhtul mõtlesin ma lihtsate asjade peale, mida me võiksime omale iga päev lubada ja mille saamine võib olla omaette esteetiliseks naudinguks. Kui pidevalt on kiire ja me ei oska enam leida aega, et märgata või tunda heameelt väikestest rõõmudest, lihtsatest asjadest, ei pea me metsikult taga ajama asju, tohutuid saavutusi ega lõputut puhkust, et võtta ette midagi ambitsioonikat ja vaheldusrikast. Tuleb lihtsalt nautida neid lihtsaid ja ilusaid hetki, neid pisikesi detaile, esteetilisi elamusi igapäevast. Kastanimunade korjamine on just üks selline tegevus. Minu õnneks või õnnetuseks olid kastanid juba parkides peaaegu raagus, tänavad riisutud. Varem kooli minnes või õhtul loengust tulles lootsin, et mõnes kõrvaltänavas või hoovis või alleenurgal on jäetud lehed veel riisumata, korjamata nende vahel leiduvad õnnekerakesed. Pärast põnevaid otsinguid saatis mind edu. Lapseliku rõõmuga korjasin mantlitaskud neist lausa täis. Hingedepäeval leidis muist neist rakendust kompositsioonis küünlaga, ülejäänud lesivad mu taskus – ja toovad õnne.

Nädal tõi aga meenutamist väärt hetki rohkem kui küll. “Ulgumerel” esietendus ja tõi järelpidusid ja kokkusaamisi lausa igasse õhtusse. Või öhhe. Või hommikusse. Illegaardis tähistati pingemaandust ja ettevalmistuti ametlikuks esikapeoks, mis toimus järgmisel õhtul Krüptis. Ammu, oi ammu, pole nii palju tantsitud. Jälle Krüptis olles meenutasime paratamatult varem sealoldud õhtuid, eelmisi limbovõistlusi, esimesi peolaudu, tantse, ühiseid hetki.. Eks vana hea Ace of Bace, Pet Shop Boys ja TÜTi hümniks saanud “Hands Up” lisasid oma võlu. Siseringi inimesed teavad.. Mis uude etendusse puutub, siis sellest on mul mõte eraldi postitus kirjutada. Siis, kui ma asjad enda jaoks lõplikult selgeks ja välja olen mõelnud.

Mis juhtus neljapäeva õhtul, öösel ja hommikul, on omaette fenomen. Sellest, et õhtu saab mööduma tavatult, andis aimu ootamatult tühjaks läinud rattakumm. Abistav (tehniline) tugi võttis ratta käe kõrvale ja nii me kõndisimegi öö hakul kahe kilomeetri kaugusele Statoili. Õhtu oli õnneks soe ja jalutuskäik ei teinud paha. Saatuse kiuste ei saanud kummipumpamisest asja ja tuli sama tühja kummiga, – kuid hulga targemana – tagasi tulla. Mis muud, kui järgnes tunniajane mehaaniline kummi täispumpamine käsipumbaga. Pakkusin küll enda abi, aga see lükati tagasi. Viimaks siiski näis, justkui saaksin jälle ratta seljas ringi vurada.
Südaöö oli küll käes, ent öö polnud sugugi lõppenud. Üllatav telefonikõne teatas mulle, et mind oodatakse Struve tänavale after-afterparty’le. Spontaanse hetke ajel mõtlesin inertsest ärksusest, et “miks siis mitte”… Ja läksin. Kui ma rattahoidlasse jõudsin, oli kumm jälle tühi ja nördimust alla surudes läksin jala entusiastlikult mööda vaikset Karlovat “baasi”. Seal võeti mind vastu laulu ja kallistustega. Kui ma vaid oskaks kirjeldada seda vabastavat tunnet, meeldivalt mässajalikku pingemaandust, mis selles öös oli. Raadio 3 mängis kuldseid hitte, inimesi tuli ja läks ning Struve tänava köök ja koridor oli kell 4 täis ennastunustavat tantsu. Palju jutte sai isekeskis ära räägitud, palju nalju lae alla lennutatud. Ja kell 5 toodi lauale Alias. Tiim D&C saavutas hiilgava otsejoones-finišisse-võidu, millega ühine olemine lõpetatuks loeti ja kuigi mõni mees sel ajal kõrvaltoas ärkas, läksid teised ära koju. Varahommikune Tartu õhkas värskust ja väsimatut elu nagu metropol.
Lausa patt oleks olnud seda raisku lasta, arvestades, et õhtul ootas mind sünnipäev, mille puhul olin lubanud valmistada koogi. Lubadus sai sõnatult antud küll endale, kuid murdmine poleks kõne alla tulnud mitte mingil juhul. Ega’s midagi. Kell pool 8 hommikul valmis suure tahte ja armastusega tehtud "Kirju koer" ja jäi oma aega ja sööjat ootama.
Vähem kui 12 h hiljem said need leitud ja õnnesoovid edastatud. Paar tantsu ja hulgaliselt toredaid vestlusi sai ka maha peetud.. Ja jälle oli telefonikõne mulle teada andnud, et “saade jätkub”. Tolstoi tänav jäi koduteele ja sealolijad said põgusalt üle vaadatud, tervitatud ja ära kuulatud. Ning huvitavad tundmused ja mõtted endast, elust ja inimestest said ka sel õhtul vargsi tasku pistetud nagu kastanimunad, mis järgmiseks aastaks loodetavasti õnne toovad..

Sel nädalal sain ma neid terve taskutäie . .

Soundtrack: Desireless – Voyage Voyage

Hetked sõnas ja pildis

2011-10-29T14:09:00.001+03:00

Võtsin teisipäeval Vatsast endale vaba päeva, et rahulikult eksamiks õppida, kuid mõnusast söögitegemisest päev siiski puutumata ei jäänud. Tõin koju värskeid, mahlaseid vitamiinipomme, tõeline sügisvärvide assortii, ja panin ahju sooja. Valmisid need – täidetud paprikad Maasdami juustu mütsidega. Viimati sai täidetud köögivilju teha suvel, siis hoopis küll seenetäidisega tomateid ja tsukiinisid.

Eile käisime ùr L.-i ja Ann’iga ühel erilisel külas, keda haigus meist ja ühistest teatriloengutest liialt kiivalt eemale hoidis. Viisime talle tervist C-vitamiinist pakatava puuvilja ja suussulavate dropside näol ning head tuju magusa šokolaadikoogi sees. See jõudis mõjuma hakata vist küll enne koogi maitsmistki, sest juba uksel võttis meid vastu lai ja särav naeratus, köögilaual auras peagi hõrk tomatipüreesupp ja kõigi suud matsusid tänulikus naudiskluses. Nurgas olnud kitarr sai omale kaks entusiastlikku mängijat, tee soojendav aur sulas koogimagusa, õhtuhämaruse, küünaldeväreluse ja vaikse lauluga kohalolnute silmadesse. Avastanud, et lähimad sõbrad võivad olla palju lahedamad kui Damien Rice (mis ei välista seda, et DR lahe poleks) ning siirad üllatuskülaskäigud hoopis armsamad kui mõni lärmakas õhtu väljas (mis ei tähenda, et ka ühised peod väljas ei võiks armsad olla), lubasime kindlasti teinekordki aega võtta, et istuda ja olla ja sõrmitseda kitarri. Mannu juures on alati nii ilus ja kerge olla.

"And in a year, a year or so..

2011-10-24T20:11:00.034+03:00

...this will slip into the sea.
Well, it's been a long time, long time now
since I've seen you smile.."

Ainuüksi selle laulu pärast võiksin ju öelda, kui väga tore oli tänane spontaanne väljasõit Võrtsjärve äärde, aga ilmselgelt teeksin ma nii mõnelegi teisele ilusale hetkele, olule, loole ja inimesele liiga.
Ei, kõik psühhopatoloogia loengud ei pea lõppema ekspromt-rööviga, eesmärgiga sõita päiksele järele ja vaadata loojumas punast kõrvitsat Võrtsjärve kohale horisondi taha. See üks kord oli nii - ilus, ja ma olen selle eest neile neljale tänulik. Ennekõike MJ-le, kelle auto ja mõte see oli. Ja eks ikka Krbnz'ile, kes mulle küüti pakkus.

***

Nägin öösel unes, et flirtisin (üsna siiralt, kusjuures) oma õppejõuga, kes ootamatult ülepeakaela minusse mõne hetke pärast armus. Vaimusilmas nägin Õhtulehe esikaanel pealkirja "Õppejõu abielu purunes - uus armastus", aga see ei seganud mind endale ütlemast, et "ehk see ongi mu õnn".
Ühesõnaga, nii juhtub, kui liialt pühenduda eesolevale eksamile ja veeta jäägitult oma õhtud ühe õppejõu materjalide (mh videoloengute) seltsis. Unest virgumisele järgnes hukkamõistev facepalm. Nüüdseks on see tunne liikunud lahtrist FAIL lahtrisse HUMOR. Mis siis ikka, naaskem õppimise juurde. Ehk läheb pärast mandariini-juustuburgeri-jäätise-lõhnalist trippi linnast välja täna öösel plot'i koha pealt veidi paremini.

Kuulake Beiruti Nantes'i!

"And I'll gamble away my fright.
And I'll gamble away my time"

Ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla...

2011-10-19T23:52:00.003+03:00

Ma kardan, et ühel hommikul tiksub kuu täis ajast, mil siia viimati kirjutasin. Ent kuidagi keeruline on taas midagi kirjutada. Eriti siis, kui pidevalt on mõtteid-tundeid-tegusid-olemisi. Nii et viimaks ei oskagi välja selekteerida neid hetki, millest võiks rääkida. Või peaks rääkima. Lisaks kõigele sellele hüplikult afektiivsele elu-olule napib ka aega.. või siis jälle tahtmist seda võtta. Miks? Kui ma vaid isegi oskaks sellele vastata.
Et teater siis. Noh, sellega on kuidas on.
Töö. Seda ei nimetaks ma nii. See on fenomen: koht, kuhu kuuluda, kus olla, kus viibida. Inimesed, keda näha, kellega veeta oma minutid, tunnid ja päevad. Mitte kõik siiski. Sest on ju ka..
Kool. Jah, see kahe peaga mütoloogiline loom, mille üht pead ma toidan ja mille teine pea mind ennast õgib. Mida aeg edasi, mida rohkem ma avastan maailma, võimalusi - ning jah, mida rohkem ma õpin, - seda raskem on leida motivatsiooni teha seda, mida peab, ning seda rohkem on tahtmist teha kõike muud - seda, mida ma tahan. Mitte, et mulle teater teoorias ei meeldiks või psühooloogia enese- ja silmaringi harmimise eesmärgil, aga.. AGA. Nii tihti ei näe ma sel tulevikku. Sellisel kujul, nagu meile seda sisse söödetakse. Ma lihtsalt ei kujuta mingit praktilist vormi, mingit väljundit kõige selle taha, mida tuleb teha. Lihtsalt selleks, et teha, et on nõutud, et tuleb täita vormi. Sisu napib.
Ma tahaks leida oma koht elus. Panna see toimima, olla. OLLA. Keegi. Kusagil. Kellegi jaoks. Mitte lihtsalt teha for the sake of that. Jah, ma tunnen end piiratult. Kammitsetult. Konventsioonidest, formaalsustest, elementaarsustest. Ainus, mille nimel on mul võidelda, on sõnastamatu, abstraktne, seletamatu "valikuvabadus", "tahtevabadus", "tegutsemisvabadus". . Või- mis?
Ma püüan.
Ja ma ei leia.
Seda kohta.
Ma näen seda.
Aga kätte ei saa.

Üks vestlus ühel päikselisel reedel Werneris...Kui ma otsustasin, et tuleb aega võtta. Ja kooki. Ja rääkida. Ning kuulata.
- Ma tahaksin lihtsalt olla. Oleskleda kohvikus. Filosofeerida. Mitte midagi teha.
- Aga Sa ei saa. Sul on kohustused.
- Ma olen alati olnud laisk.
See pole laiskus, kallis inimene.See on rahu. Harmoonia ja tasakaal Sinus eneses. Ma küll tookord vaidlesin vastu sellele tungile olla. Aga nähtavasti ainult sellepärast, et mu pragmaatiline pool selleks sundust tundis. Tegelikult sain ma mõttest aru ja uppusin sel hetkel kõikidesse neisse cappuccinode auravaisse vahukeermeisse ja nutsin sisimas, et ma ei saa kunagi nii vabaks. Aga ka mina tahtsin.
Oh, kuidas ma tahan vahel selle pendli seisma panna. Ja minna. Igalepoole ja ei kuhugi. Võtta aega. Ja teha. Kõike ja eimidagi. Olla. Eikeegi ja samas Keegi. Kusagil. Kellegi jaoks.Täisväärtuslik iseendas ja oma ajas.

Midagi ma siiski õpin. Iga päev. Seda, kuidas maailma tõlgendada. Sest mida muud see maailm on, kui vaid pelk tõlgendus.

Kui äkki ühel hommikul on tiksunud jälle üks kuu täis, siis ma enam ei karda. Ma lähen vooluga kaasa. See on minu valik.
Ja ehk siis tunnen, et mul on aega maa ja ilm. Ja mul on inimesed. Ja mul on teater. Ja mul on kool. Miks mitte süüvida positiivsesse psühholoogiasse. Miks mitte õppida elama.. ja olema.

Ning kõik saab olema zen.

Siis kui ta vahel ilmub jälle

2011-09-30T21:12:00.004+03:00

Sügis võib küll käes olla, aga täna oli suvi korraks taas me juures. Äkki sai ilm soojaks ja päike tegi septembrikuu kohta tavatult palava pai.
Sellest, et sügis on käes, annab märku minu seletamatu soov muuta oma pesa. Jälle vaatan kauplustes ringi põlevil silmi, kas seda-või-teist-või-kolmandat ei läheks mu elamisse vaja. Ja mitte ainult praktilise külje pealt, vaid pigem kunstilise. Kuldsete lehvidega kardinad köitnud - ikka ei ole mulle küll, et pean leidma end seinapilt käes poodides seismas ja kujutlemas, kuhu ma selle oma seinal paigutaksin ning kuidas ma seda lõunavalguses vaataksin. Või hommiku-, või õhtuvalguses. Öösel? Ja kõik need imeilusad asjakesed, mis võiksid mul olemas olla. Jah, ja korter. Suur korter, et kõiki neid asju mahutada ning midagi, mida pidada enda omaks.
Kui veider, et paralleelselt sügise-tundemärkidega on minus võimust võtnud ka kevadised tundemärgid. Varakult siis sel aastal. Kevad algab minu jaoks siis, kui ma tunnen, et tahan midagi enda juures muuta: mõni ekstravagantne lisaehe, mõni leidlik aksessuaar, ootamatu stiiliuuendus, uus juuksevärv või -lõikus. . Liiga palju muutumissoove on tinginud selle, et ma olen juberahul oma shift of angle'iga. Lausa nii, et üle pika aja kirjutasin hoobilt luuletuse.
Vahel on nii mõnus septembri viimastel päevadel tunda sooja tuult oma juustes ja sõita rattaga õhtule vastu..

Soundtrack : Mice Parade - Do Your Eyes See Sparks

Võta seda . Kannatlikkus.

2011-09-26T22:54:00.001+03:00

Meil kõigil võiks seda vahel rohkem olla.

Jäälätted – Emajõgi – Tartu .

2011-09-24T13:50:00.008+03:00

Nädal algas kolmekümnendate hõngus. Sõitsime Valgasse “Piirivööndit” mängima. Linn tundus veidi ehmatavalt tuttav, tõepoolest poleks osanud arvata, et me nii ruttu seal tagasi oleme. Kuidagi liiga ruttu. Alles suvekuumas neil tänavail käisime. Omamoodi heldimusega ja kahetiste tunnetega vaatasime jälle neid tänavanurki ja maju – sh ka Säde külalistemaja. Läti poolel sai ka käidud, kultuurimaja sambad ja saalid põgusalt nähtud. Etenduse andsime ka ikka ära, polnud küll hoopiski see, mis ta kunagi oli, ent reis sai ette võetud, nagu plaanis oli. Kangro on ehk sealpool horisonti meie üle uhke: tõime ajatu Tartu tudengielu tema kodulinna, sinna, kust kõik see kord alguse on saanud..

Oli neljapäeva hommik, päike kuldas Supilinna tänavaid. Viibisin seal kolmandat korda. Kolmapäevane külaskäik oli sujuvalt veninud veidi pikemaks visiidiks ning nii-mõnegi-teetassi-jutu-pärastlõunaks ning plaan varahommikul taas kokku saada leidis nüüd rakendust. Eelmise päeva meeldiv tegevusetu loidus jätkus niisiis järgmisel päeval, kuid tegemiste puuduse üle enam kurta ei saanud; kui asjad juhtuvad, siis ikka alati korraga.
Juhtus siis nii, et mõtlesime Liisuga teha vahvleid – vana hea vahvliteooria nimel –, aga ei leidnud kusagilt vahvliküpsetajat. Seega meisterdasime küpsisetordi. Oma aia värskete õuntega, sooja südame ja hella hoolega. Neid jagus nii ohtrasti, et koogike sai oodatust varem valmis ning aega koolini oli küll ja veel. Liisu tegi hommikukohvi, rüüpasime seda ja nautisime sooja varasügist Supilinnas. Tõtt öelda olen ma alati sellesse linnaossa skeptiliselt suhtunud, tänamatu eelarvamusega, võin nüüd tagant järele öelda. Neist saja aasta vanustest majadest õhkub sellist ajaloolist kunsti-hõngu, kaugete aegade boheemlikku sära, et südametu oleks mõelda Supilinnast kui lagunevast aguli-linnaosast.
Seisin kõrgete lagedega Lepiku tänava korteris ja mõtlesin, kui palju need seinad, need aknaraamid ja puitpõrand on näinud; kui mitmed kunstnikud on neil treppidel kõndinud, neil akendel seisnud ja õue peal sahisevaid kaski vaadanud. Betti Alver elas kord üle tänava vastasmajas. .
L. istus vanaaegse päevinäinud puitkirjutuslaua taha ja hakkas mõtlema oma näidendipilti. Tal oli vaja see valmis kirjutada. Tema põrandal asuva kohvri (mis täitis riiuli rolli, mahutades purgis pintsleid, ehteid, karbikesi, asjakesi) sees seisva peeglitüki peal helkles septembrikuu päike, kusagil haugatas koer. Sügisõun sulas mõnusalt ühte piimakohvi maitsega. Aeg oli äkitselt seisma jäänud. Ta istus, mõtles, naeris siis ja ütles, et vajab sigaretti. Nagu ühele loomeinimesele omane: istuda, suitsetada ja kirjutada segamatult oma katusekorteris, arvasin. Aega oli küll; jätsin ta stseenile keskenduma ning läksin ise ümber nurga poodi. Ilm oli erakordselt mõnus ja soe. Ja need tänavad tundusid mulle ühtäkki erakordselt mõnusad ja soojad. Seisin tagasi tulles mõnda aega Lepiku 6 maja ees ja mõtlesin Betti Alverile. Ja ühe noore tüdruku unistusele elada kunagi kunstniku elu ühes Supilinna korteris. Seal ta nüüd oli..
Kohver põrandal kogu selle huvitava pudi-padiga tundus endiselt sümpaatne. Pööningul – lausus ta – on neid vist veel, seal on palju asju. Kulunud nagisev trepp viis üles katuse alla. Astusime vaikselt ajalootolmusel pööningul, vaatasime sinna aastate jooksul viidud mänguasju, massiivseid puitkappe, toole, lastevankreid, kuldsete nurkadega vanu fotoalbumeid. Ja siis oli seal kõrval veel kellegi ärklituba raskepärase ajahambast puretud kirjutuslaua, põrandalambi ja hunniku asjadega, mida keegi enam ei vaja ja millele kunagi järgi ei tulda. Tuvid olid selle koha enda omaks teinud.. Ilmselt kunagi elas ja töötas seal mõni kirjanik, kes ''tattnina'' valgel paberile sõnakunsti valas. Või filosoof.. Nagu Nietzsche. Kes teab..
Õhtuni, ütlesin minnes lävel ja lippasin treppidest alla.
Lippasin kooli, ning eneselegi täiesti ootamatult olin nõus peale loenguid osalema ühel väljahõigatud reklaamifilmimisel. Enamjaolt TÜTi seltskonnaga me seal siis olime – Lõunakeskuses, ülesandega jäähallis uisutada ja olla rõõmsad. Pool tundi täis prii lõbu ja lusti. Saime selle eest päris korraliku tasu, kindlasti mitmekordse kompensatsiooni mu sinisele küünarnukile. Pealegi oli tore näha Jürksi, kes sõjaväest puhkusenädalat Tartus veetmas oli. Temaga nägime vilksamisi veel öösel ka. Siis, kui ma pärast plaanitud üllatuspidu koju minnes viivuks Genis läbi hüppamas olin.
Kui asjad juhtuvad, siis ikka korraga..
Jõudsin kiirustades koju, siis joostes Liisu juurde. Võtsime ühes oma meistriteose, ka veini ning läksime palju õnne soovima. Seda võib nimetada Ally ja Asse ühisvisiidiks meie kalli Verneri juurde.
Oeh. Ja sel ööl sai taaskord naerdud kõhulihased meeletult valusaks, pikendades naeruga tunduvalt oma eluiga (isegi magamata unetundide kiuste – sellise naeruteraapiaga oleme igal juhul plussis). Vana hea huumorikogumik sai välja võetud ning järjest ette loetud. G. liitus samuti ja naeris meiega ühes end pisarateni kõverasse. Kahele A4-le panime kirja jooksvalt oma pärlidki. Oli ilus õhtu, jätkuks ilusale hommikule.
Ja Mannu on juba mõnda aega tagasi Tartus! Pärast viimast kesköist ekspromtkülastust oleme kohtunud vaid juhuslikult. Eilsed ühised teatriloengud, öised jutud Genis ja hommikune vilksamisi nägemine bussijaamas toovad naeratuse näole ja pähe mõtted ilusast Tartu-elust.

Teetähis.

2011-09-20T01:11:00.001+03:00

Minu elu 7. maantee 23. kilomeetri post.
Elus on jätkuvalt
ka selliseid hetki.

Muud
ei
tahtnudki
öelda.

Meie metsas on nüüdsest liiklusmärgid (?!)

2011-09-18T23:32:00.001+03:00

Kui paljud teist saavad öelda, et on sellisega sõitnud? Seenel käinud? Kurvi välja võtnud?
Noh, ei tahaks nüüd kiidelda, aga .. tõmmuriisikate kübara läbimõõt oli 25 cm ja ma nägin metsisekukke. Ja, et ma ilmselt võtsin kaks kilo puhtalt sellega alla, et vahetasin käiku. Eriti tore oli muidugi avastada, et gaasipedaal kiilub kinni..

Vastuseks: jah, õhtuks sai praetud seeni (st – me jõudsime elusalt koju).
Homsest olen taas daam ja kannan siidikleiti.

“Mul ei tule sageli öösiti und. Mõtlen kõiksugu asjadele. Vahel kahtlen, kas inimestel tasubki elust nii kramplikult kinni pidada. Kas elu üldse on seda väärt?”

On küll.

Kunst, veri, pisarad.

2011-09-17T21:41:00.008+03:00

Minu sissekanne siia on jäänud sama hiljaks kui head kavatsused. Oscar Wilde kirjutas kunagi ühes heas raamatus, et heades kavatsustes on midagi saatuslikku – need jäävad alati hiljaks. Aga see selleks. Minu ainsaks vabanduseks on endiselt suutmatus (ja ehk ka tahtmatus?) rebida igapäevaelu killukesi siia ning panna nad sõnadesse. Ikka tunduvad nad kas liiga hallid või liiga säravad. Ometigi on maailm meie enda tõlgendus ja väärtustesüsteem algab meie peast.

Pidasin mõnda aega plaani kirjutada Draamast, Eesti Teatri Festivalist 2011. Plaan venis päevadesse ja nüüdseks juba nädalaks. Ilmselt jääb põhjalikum analüüs ja ülevaade nähtud etendustest kirja panemata. Kuid kui mul õnnestub kunagi jutu sisse neist viiteid pikkida, on ka hea väljavaade. Kolme päeva jooksul nähtud neljast etendusest (“Peeter Volkonski viimane suudlus”(TUT), “Ihade osakond” (Von Krahl), “Kas ma olen nüüd elus" (Eesti Draamateater), “Õitseng” (Eesti Draamateater)) tooksin esile ehk esimese ja viimase. Kuigi esimese puuduseks oli minu arust dramaturgiline laialivalguvus (aga ehk on see postmodernistlik teater ja ma jään oma nurinaga rumalaks) ning konkreetne lõpetamatus (jah, mind jäi häirima see ebaprofessionaalne avangard, mis pealegi kohati publikule lausa ohtlik oli – kui korvpallitüdrukute käest pall kontrollimatult minema lendas ja publik pahameeles saalist lahkuma oli sunnitud). Viimase puudusi ei oska ma välja tuua, sest ma ei ole “Õitsengu” taustalooga piisavalt kursis, ja mulle tundub, et mu teadmised antud loos on puudulikud ning kriitika oleks kohatu. Ma justkui nautisin seda etendust, saamata paljudest liinidest, mõtetest, dialoogikäikudest, ajahüpetest, kompositsioonilisest nüanssidest lõpuni (kui üldse) aru. Kuid ehk autor/lavastaja ei taotlenudki selgust, vaid püüdis vaatajat oma mugavalt naudiskleja kohalt veidigi liigutada ja elu kummalisse nihkesse asetada. Kes teab. Siiski meeldis.
Ülejäänud kaks jätsid mulle pigem tüütu või liialt pingutatult “postmodernistliku” mulje. Liiga palju kõike ja ei midagi. A g a – Kristo Viidingu Kiki-kehastus Draamateatri “Kas ma olen nüüd elus” lavastuses söövitas minusse uskumatu teatrielamuse. Ilmselt see hämmastav rollisooritus päästis minu jaoks tolle (jubepika) etenduse ning lükkas kord telekast nähtud “Popi ja Huhuu” etaloni kaarega kummuli. “Kunstveri ja –pisarad” jäi mul nägemata, aga kavala allusiooni pealkirja võin ikka lisada.
Teatrit ja kunsti (verest ja pisaratest rääkimata) on saanud tunduvalt rohkem, kui Draama 2011 pakkuda jõudis. Et juba esmaspäeval tuleb sõita viimaks Valka ning taas lavalaudadele astuda kui Asse Jairus - jah, taas avastada Piirivöönd – siis on tulnud viimaste õhtute valgus saata ära proovisaalis. Me oleme jälle seal, kus aasta tagasi kõik alguse sai (kui nii võib öelda), 1930ndate Tartus, taas nende tuttavate ja veidra nostalgia-hõngu saanud tegelastena. Kuid mitte päris. Sest mõned päevad tagasi said sügiseks tühjaks jäänud TÜTi read täiendust üheksa uue liikme näol. Olnud isiklikult komisjonis, võin julgelt öelda, et selle aasta katsed ei hiilanud osalejate arvu, küll aga taseme poolest. Raske oli valida, keda jätta sisse, keda välja. Sellest otsusest sõltub neist igaühe saatus ja elukäik. Minu kaks aastat TÜTi on olnud pöördeline ja tähenduslik aeg ning ilma selle jah-sõnata 2009. a sügisel oleksin ma täna tunduvalt vaesem ja piiratum inimene (ja ma ei pea silmas materiaalseid väärtusi). Eile pidasime maha ka tutvumisõhtu, jutte ja heietusi oli rohkelt ja sisukalt. Ja nii muuseas – olles viimasel ajal sattunud vaimustusse oma kohustuste-vastutuse-aktivismi-hoogudest – olen nüüdsest TÜTi juhatuse liige.
Võta nüüd kinni, mida elu toob võrreldes sellega, mida ma arvasin teda toovat. Teatri juhatuse ainsaks naisliikmeks saamine tuli sama ootamatult (lahterdudes kategooriasse “kes-oleks-võinud-arvata”) kui Geni palgaliseks olemine. Ja ometigi ma naudin seda.. kui saan end hõivata üha rohkem ja rohkem ning võimalikult mitmekesistes valdkondades. Vastutus. Miski minus on valmis seda võtma ja kandma.
… Hoiab mind ehk ülemäära piinavatest mõtetest ning tunnetest eemal. Hoiab mind tegevuses ja annab jõudu saada paremaks, osavamaks, targemaks.. Kuigi, jah, see võtab vähemaks nii mõnegi võimaluse mõelda muid mõtteid ja neid ilusamini väljendama õppida. Aga küll leiab. Aega ei ole kunagi üle, aega tuleb võtta.

Inimsuhted on nagu nad on. Kui hinnalises serviisis on mõnes tassis mõra, on tähtis, et kann oleks terve.

Square one

2011-09-07T01:07:00.001+03:00

Siin me siis nüüd oleme. Vihm ja mina. Vihm ja sina. Vihm ja tema. Vihm ja meie. Vihm ja maailm. Ja ometigi on praegu väljas soe ja ammu juba ei saja. Coldplay ilmselt teab, mida ma mõtlen. Või vähemasti tean mina, mida Coldplay mõtleb.

Miks on see nii, et päevad pole vennad ja mõni on kaugel roosivärvilisest elust, on rõske ja hall. Kas seepärast, et olen sügise pöördumatult sisse lasknud?

Nii kahju on näha oma töö vilju. Vahel me teeme asju, mida peame õiglasemaks ja paremaks. Isegi, kui see nõuab meilt kaalukaid ohvreid, loobumist hetkelistest rõõmudest. Parema homse nimel. Kuigi see homne võib olla mägede taga. Ja me saame, mis me tahame. Ja me oleme, mis me anname. Kuid keegi ei suuda ikkagi ära võtta seda haledat kahjutunnet. Ei ole sugugi kerge tunda end kergelt sellisel hommikul nagu täna.
Aga kui elada üle need koledad hundikarva hommikud, kui leppida, et häid asju ei planeerita, need saavad vaid juhtuda, siis kusagil ju püsib raske vaevaga vormitud, raudsest tahtest tahutud lootus, et ühel päeval, ühel hommikul - paistab jälle päike.

Võib-olla.

Ühel päeval kirjutan ma siia Armastusest.

Seni

kõigest

muust.

Justkui

ka see

loeks.

'Je vois la vie en rose'

2011-09-03T22:14:00.002+03:00

Otsustasin, et piisab vähemast. Less is more. Ja kõigil neil elamustel ja mälestustel on mõnikord parem, kui nad eranditult siin emotsioonitult lahti kistud ei saa. Iga aasta, nädala ja päevaga muutub elu üha vähem must-valgeks ning kõikide nende värvide ülestähendamine pole mitte üksnes raske, vaid ka ebaõiglaselt sadistlik. Niikuinii olen jõudnud faasi, mil siinsed postitused on saanud niivõrd allusioonide- ja sümboliterikka vormi, et ainsana oskan neid dešifreerida ma ise.
AGA.
Praegu võtan endale siiski õiguse tsiteerida Edith Piafi (nagu pealkirjast näha) ja öelda, et neljapäeva ööd ei olnud. Olid vaid tunnid täis tantsu, nalja, naeru ja juttu. Selles on ennekõike süüdi Saatus, kes minule teadmata moel asjad nii sättis, et ma end plaaniväliselt Crepp'is osaliselt uuest seltskonnast leidsin, ning veidi ka C., kes meid tuttavaks tegi.
Eesti keel on selles osas tänamatu, et pidin ütlema "süüdi", mõeldes tegelikult midagi stiilis "vastutav olema". Aga see kõlab nii sisutühjalt bürokraatlikult.
Niisiis on veidi asjasse segatud ka Geni V hooaja avapeol esinenud Kriminaalne Elevant, kes mulle ootamatult head muusikat mängis (kuigi aus olles - selleks ajaks olid põrandalauad juba hõõgvele tantsitud), ja veidi ka see pisike elevant seal Müürilehes katusel, kes ka kindlasti mingit määravat rolli mängis.
Gen vahetus peagi Zavoodi vastu ehk meil avanes võimalus näidata minu uuele sõbrale Tartu kuulsaimat hipiurgast. C. ja J. tundsid end seal nagu kodus, mina, mäletamata, kui ammu aega tagasi sinna viimati sattusin, imestasin sealse värvika kontingendi üle, A. aga vaimustus ventilatsioonitorudest ja oranžist laest. Et ta aga vaid üheks ööks Tartusse tuli ning une ära keelas (paludes sel sõnatult viisakalt lahkuda), lasime tänavatel end kanda ja ööl kaduda.
Ma ei tea täpselt, mitu anekdooti või nalja jõuab viie tunni jooksul lugeda ning mitu korda absurdse huumori üle naerda või mitu värinat üle selja joosta, rääkides koidu ajal teispoolsusest, unenägudest, maailmalõpust ja elust väljaspool Maad. Aga seda ma tean, et ei võta kaua, et avastada see tunne, millest laulab Edith Piaf, suruda see ühte öhhe ning tänada kõiki neid "süüdlasi", kes eelneva tosina tunni eest "vastutavad olid".

Ma olen aru saanud, et vihjelooks mõeldud laulul on teiste asjaosaliste jaoks erinevad emotsionaalsed tähendused, aga mulle jääb see seostuma just selle õhtuga. Ja tantsuga.
Amy Macdonald - This Is The Life

“Let them eat cake”

2011-09-01T17:02:00.002+03:00

Kui veider. Tahaksin nagu midagi kirjutada, aga ei oska. Või siis teisalt jälle ei taha ka. Internetiside on sama stabiilne kui kanamuna nööri peal ning kindlasti on veel palju asju, mis on küsitavad ja segased. Ju ma olen jälle oma blogiga tülis ja ei mõista end siin väljendada. Teen natuke proovi. Lihtsalt, et mõned asjad päris kaotsi ei läheks.
Viimati hõiskasin, kui meeldivalt Tartu mind üllatas. Ma ei soovigi sellelt teelt kuhugi kõrvale kalduda, vaid jätkata sama kiidulauluga. (Kui nüüd kõrvale jätta see tõik, et WiFi on vana ahv).
Mul on tunne, nagu oleksin kümme aastat kusagil ära olnud. Et nüüd, taas Tartus tagasi olles, näib inimestega kokkusaamine olevat omandanud omamoodi sentimentaalse väärtuse, nostalgilise ja ühiste kunagiste mälestuste värvingu. Ometi oli ka pärast kahte kuud tore niisama näha ja rääkida. Mitte prooviruumi seinte vahel või juhtumisi tänaval, nagu siiani ikka on olnud. Kohvipausis kuulsin lugusid Roomast, rääkisin minule teadaolevaid uudiseid TÜTist ja sellest, mida suvelõpp mulle tõi. Paduvihm ei seganud ja kohustused ei rõhunud. Spontaanne bussireis viis Prismasse šokolaadi sööma. Verneri ja Asse lugu aga ei lõppe, nagu aeg näitab – 19. september ootab neid Valgas.
Ja eilne õhtu kulges ühikaromantika tähe all. Läksin Kru:benzi juurde oma rattale järele ning küpsetasin tänutäheks koogi. Pariisi õunakoogi. Uue aasta sisseõnnistamine kokkamisega on juba nagu traditsioon. Jõudsime tülli ka minna, kui ma õhinaga vaidlema hakkasin, et munadest, kurgist ja saib’ast jagub mulle süüa küll ja küll. Kõigi vastuseismiste kiuste osteti mul kapid süüa täis ja - mis kõige hullem - keelati toanaabritel minu käest süüa vastu võtta. Muidu ma surevat nälga ja seda ei saa lasta juhtuda. Aga see oli selline naljakas tüli. Ja ega me vist oskagi temaga tülitseda. Võtsime hoopis Triinu kampa ja muutsime ühikaköögi (jälle) salongiks: tarisin oma küünla kohale ja K. fancy telefon varustas meid võrratu Yann Tierseniga. Siis me rääkisime metafoorides…
Esimese kursuse tunne pole kuhugi kadunud ega kolmanda kursuse elukogemus ja teadmised niisamuti. Need koos kokku on selle semestri alguse teinud vägagi nüansirohkeks ja nauditavaks. Ma oskan jälle rõõmu tunda etteheitvatest kõnedest ùr L.-ile: “Miks Sa magad ja miks Sa juba siin ei ole?!” ning seejärel lektüüri otsimisest raamatukogus. Või mitmekümnemeetrisest tordist, mida teadmiste päeva puhul jagatakse.
Eelmise aasta mälestused, mis kord olid eredad ja (südame?)lähedased, on nüüd jäämas kuhugi kaugele ja asendumas uue alguse koogiga. Ja uue hooajaga Genis. Hmh.. Nagu näha, vahetuvad seltskonnad, ent mõningad inimesed jäävad vaatamata sellele. Iga päev toob midagi uut ja päev korraga elamine ei näigi nii hirmus ja kohutav, kui ma kunagi arvasin. Praegu olen üsna rahul. Mingi tasakaal on minus saavutatud.
Ja ma tahaksin ikkagi uskuda, et “ma olen leidnud selle, mida otsisin”. Jah, otseloomulikult! Selles ei saaks ma enam kahelda.

Jubesegane postitus tuli. Kuid eks see elu olegi selline. Nautigem.

“Esimest korda elus..”

2011-08-30T00:38:00.001+03:00

Oh, kuidas ma armastan kesköiseid ekspromt-visiite, kui kaugematest ja lähematest kultuuripealinnadest naasnud inimesed mu ukse taga kella annavad ning mind soojade kallistuste ja vestlusega teetassi taga üle külvavad.

Oh, kuidas ma armastan taas Tartus olla, näha häid ja ilusaid inimesi ja tajuda, et aeg voolab rahulikult ja minuga ühes suunas, süüa Genis viinamarju ja tunda end nagu kodus.
Oh, kuidas ma armastan kõnesid, mis kutsuvad mu tänavaid avastama ja juttu puhuma ning meenutama meie esimest kursust. Esimest päeva: istumist Emajõe ääres, olemist Toomemäel, tuvisid ja kirjandust. Just nagu oleks see olnud eile. Või isegi täna. Nagu polekski kaht aastat mööda läinud, nagu polekski mu juuksed veel punased ning näol peotäis kortse juures.
Oh, kuidas ma armastan kirju, mis toovad mu siinsesse reaalsusesse ja kutsuvad laternapostide all kohtuma, vanade või uute aegade nimel jäätist sööma ja taas roosasid asju otsima.

Kuidas ma armastan Tartut.

Kunagi.
Kunagi ma kirjutan eel-saabumisest. Lavastaja juubelist ja heade ning ilusate inimeste Viljandisse saatmise peost. Ja sellest, et viimased kuumad ilmad on olnud meie päralt, et suvi võidukalt teele saata. Ja lubada sügisel väärikalt tulla.
Ja ma olen jälle ärevil.
Mu hing on rõõmus.
Nagu oleksin taas alguses.

Kallis sõbranna J. (kes nüüd Viljandit oma kõikandekusega austab) kirjutas kord ühe laulu, mis mulle jäägitult südamesse puges ja mida ma siinkohal võtan au tsiteerida. Kahju, et blogi viisi ei edasta. See on liigutav.

Sügis
Esimest korda elus
võib sügis tulla,
raske on talvega hinges
mul augustikuumuses olla.
Sügisel väljad ja süda
on tuultele valla,
vihm uhub ära mu valu,
las kallab, las kallab.

Tulgu sügis, tulgu talv, tulgu kevad
tulgu suvi ja suvega soojus
Mingu aasta või kaks, aga täna
ole minuga, kuni päev loojub.
Kadugu päike ja tähed,
mingu kuu, tema vanus ja noorus.
Aga hoiata ette, kui lähed,
Sina--mu maailmaks loodu.

Talvel las magama jäävad
mu soovid kõik lumme,
praegu neid vaja mul pole
ja südagi vajub las unne.
Unes näeb sind, ja ise
lahti teen silmad.
Loodan, et istud mu kõrval
ootaksid ilusat ilma.

Aga kevad see enam ei tule,
läinud suvi ja suvega valgus.
Ei läinudki aasta, vaid mõned,
ma loodan: me lõpust saab algus.
Kadusid päike ja tähed,
jäi vaid kuu, tema kahvatu sära.
Ma kunagi kartsin, et lähed:
nüüd julgen ma
öelda et:

Võta vii mind endaga ära!

Et in Arcadia ego

2011-08-25T18:09:00.002+03:00

Hilja ärkamisel on vahel oma võlud ka. Juhtusin ühel hommikul veidi hiljem ärganuna telekast nägema üht sarja. Millalgi varem olin ta peale kord juba sattunud, ent nüüd jäin pikemalt vaatama. Avastasin, et miski selles pildis mulle kohutaval kombel meeldis. Ühtlasi teadsin, et seriaali-vormina too lugu kindlasti algselt mõeldud ei ole. Tegelaste kõne ja käitumine oli hurmavalt kirjanduslik, ning kallis sõber Google ei petnud mu lootusi, teatades, et Brideshead Revisited on tõepoolest (ja minu häbiks senise teadmatuse eest) üks maailma romaaniklassika hulka kuuluvaid tähtteoseid. Tõttasin raamatukokku, oskamata oodata sellist üllatust – oli ta täiesti olemas (valmistusin esimese asjana selle Tartust hankima). Jah, järgmisena vaatan ära filmi. Ja siis seriaali.

Loomulikult nautisin ma iga lehekülge ning Evelyn Waugh’ oskuslikku sõnaseadet ja komponeerimiskunsti. Pigem mõnulesingi tabavate metafooride ja keelelise kujundlikkuse sees. Ning teos ise oli sisuliselt vägagi kaunis. Minu jaoks.
Danzumees on sellest kirjutanud veidi teises valguses, kuid erinevalt temast ning hoolimata kellegi teise arvamusest imponeeriski “Tagasi Bridesheadi” mulle just oma rafineeritud sarmi, aristokraatliku snobismi ja aimatava dekadentliku veetlusega, saatjaks kõikehõlmav saatuslik melanhoolia. Vaevuhoomatav, ent nauditav.
Kunst, ülikool, femme fatale’d, religioon, sõda ja inimese eksistentsialistlik kriis – mida veel võib tahta.

Mulle väga meeldis see külm kõrgklassi ükskõiksus, millega raamatus elu vaadeldi, need varjatud ja peenelt väljendatud tunded, mõtted ja kired, peidetud üldise kombekuse varju. Waugh on teinud suurepärase töö, jättes lugejale pidevat mõtlemisainet, mitte teinud pudi suhu, pannud oma oskusliku tehnikaga lugeja mõtlema sõnade ja esteetiliselt esitatud mõtete taga laiuvate näiliste tühimike ja aukude täitmise peale. Ei midagi ülepakutut, ei midagi lääget. Vaid üks nostalgilis-nukker lugu Inglise aristokraatia allakäigu-ajastust, jäägitust sõprusest ja igavesti kogetamatust armastusest ühe maalikunstniku silme läbi.
Ilus.

“”Võib-olla tõesti,” mõtlesin sel üürikesel viivul, kui need sõnad meie vahel hõljusid nagu tubakasuitsu keerd, mõtlesin mõtet, mis samas haihtus ja kadus jälge jätmata, “võib-olla on kõik meie armud vaid vihjed ja sümbolid, hulkurikeele sõnumid, mida kritseldatakse väravapostidele ja selle sama vaevalise tee kiviplaatidele, mida teised on käinud enne meid; võib-olla oleme sinuga mõlemad ainult vormelid, ja see nukrus, mis mõnikord meie vahele laskub, sünnib meie asjatuist otsinguist, kus me mõlemad aina püüdleme teineteisest läbi ja kaugemale, tabades aeg-ajalt ometi vaid põgusa varju, mis alati paar sammu eespool käänaku taha kaob.””

Millegipärast meeldiks mulle selle jutu juurde kuulata Laura Marlingu “My Manic And I”-d. Ma teen seda..

Käsi, mis toidab.

2011-08-22T23:48:00.003+03:00

Eile kerkis mu pärmitaigen üle kausiääre kapile, lükkas klaaskaane pealt ja valgus ülevoolava õhinaga kapiserva pealt alla vaibale. Elutuba oli õndsas üksinduses tühi. Õue peal murul seisis telk, mille ümber liikusid kaks inimest. Samal ajal oli kuuri all veel kaks inimest – mina ja ema. Ema oli esimene, kes vohava taigna avastas. Mina, kes ma varem tuppa olin tulnud, et kahele telgis olnule hommikust võileiba meisterdada, seda miskipärast ei silmanud. Ilmselt seetõttu, et siis oli asi veel küllaltki kontrolli all. Või vastupidi…
Sellist inimest, nagu ma üleeile õhtul kohtasin, pole minu silmad varem näinud. Ega mõistus hoomanud. O.W.G, kes täiesti ootamatult mulle too õhtu helistas, teatades, et nad on kahekesi ja ca 6 km kaugusel minust, matkakottidega ja haige jalaga, ei ole ilmselt milleski sellises süüdi… Et taoline inimene minu juures ootamatult peatuma pidi ja minu õhtul pakutud teed järgmisel hommikul lausa ise nõudis. See, et nii mina kui ema tema käest öises kaardimängus korra pähe saime, ei ole määrav.
Selline inimeseloom! .. Ja ma olen muidu üsna ennastkontrolliv ja rahumeelne inimene. Aga.. Nii lihtsalt ei tehta! You don’t bite the hand that feeds! Oo, püha lihtsameelsus! Ma imestasin ise ka, et tõepoolest eksisteerib inimtüüp, kes mu lihtsalt sõnatuks võtab ja mu endast niimoodi välja viib. Ja miks ma temast ikka veel räägin?
O.W.-l oli silmnähtavalt samuti piinlik. Tema enda näol on tegemist kõige abivalmima külalisega, kes minu läve iial ületanud on. Esimest korda, kui me olime tuttavad napilt 4 h, tuli ta otse Tallinnast minu juurde maasikaid kastma. Seekordne ekspromt-külastus tõotas endast abikäsi nii aiatöödel, kodutöödel kui põllutöödel. You name it. Ilmselt pool sellest töö-himust (ja lausa –nõudest) läks südametunnistuse nime all oma (minu jaoks) eriti ärritavalt lihtsameelse ja taktitu sõbramehe käitumise lunastuseks. Sunnitööle me siiski kedagi ei pannud, aidata said nad aga küll. Kes kuidas.. Ja millise motivatsiooniga.
Tunnistan – minupoolne vastutulelikkus oli kasin, kui mitte öelda hoolimatult külm ja nipsakas. Ühe seltskonnaliikme suhtes. Ja ma ei saanud sinna midagi parata. Viimasel hetkel enne lahkumist ei suvatsenud ta märkuse peale, et me ei olegi veel tutvunud (ütlesin seda läbi ristis hammaste ja üllatusin oma vastumeelsuse peale), muud mulle öelda kui “mul ei olegi nime” ja sõnatult minema lontida. Ei, noh – võta heaks! Ole ise ka terve!
O.W.G, kes pidi kahekordset viisakuse ja abivalmiduse kehastust esindama, sellega suurepäraselt hakkama saades, lubas käsi südamel millalgi üksinda naasta. Mul oli enda ees häbi, et olin ka teda paratamatult unarusse jätnud, hoidudes iga ihurakuga tolle teise eest.
Ja samal õhtul, kui rahu oli maa peale saabunud ning mu veri taas peast sujuvalt üle keha jaotunud, sai ka tainas ohjeldatud ning pirukad ahju pandud. Isegi isa, kes porgandipirukat ei armasta (ja porgandeid kergelt öeldes põlgab), sõi ja kiitis. Viimaks ometi midagi, mida mina väärtustasin, mitte ainult üht õnnetut läbihüpanud külalist, kes pidi oma “risti” kandma.
Kui pentsik pühapäev.

Kollane kui kirss…

2011-08-19T21:21:00.002+03:00

Ma tean, ma tean, ma tean. Hiiumaa. Ja kõik, mis sellega kaasas käib… Oleksin pidanud juba ammu kirjutama. Taevas ise ja mu arvutiekraan teavad, kui mitmel korral olen juba hoogu võtnud ning istunud kindlas usus arvuti taha, et seda teha. Juba poolteist nädalat olen ma iga päev nii vähemalt korra mõelnud.
Aga.
Ei.
Nagu ma ütlesin, on minu suhted blogiga – ja ennekõike just selle blogiga – keerulised. Aga seda on nad kõik. Ja mitte vaid blogiga. Ma vajan uut väljundit. Work in progress.
Igatahes. Siin ma nüüd ikkagi olen, kõikide Murphy’de kiuste ja tulevaste meenutushetkede õnneks.

Minu kolm nädalat Hiiumaad möödusid sama ruttu kui jõulud. Pikk eellugu ning sellele järgnev ilus mälestus. Kokkuvõttes. Eks tegelikult oli nii mõndagi säravat, meeldejäävat või lihtsalt tähelepanuväärset. Ja lisaks veel üht, teist ja kolmandat, ent kõike ei saa kirja panna ja see ei küündiks tegeliku elu lähedalegi.
Vahest sellepärast ongi hea, et ma kohe oma saarel veedetud ajast kirjutada ei saanud. Lasin asjadel settida ning nüüd saan eristada just neid seiku, mis meeldejäämist on väärinud.

Tallinn. Kuumus püüdis mind murda, ent ma ei vandunud alla. Ühistranspordi nautimise kõrvalt näidati mulle linna. Jällenägemine ja jäätee said sujuvalt sõbralikuks hüvastijätuks bussijaamas. Kolm nädalat hiljem osutus Seiklusjutte maalt ja merelt taas kohtumispaigaks ning sel korral jätsin mina hüvasti. Juba hoopis pikemaks ajaks.
Vetsi Tall. Esimesed poolteist nädalat hõivas üle poole ööpäevast kestev töö kogu mu aja ning meeled. Täielik eneserakendamine. Ma olin valmis viima end piirini, kus mul polnud võimalust mõelda millelegi muule kui sellele, kuidas saada üles ja minna tööle ning siis rampväsinuna mõneks ajaks uinuda, et taas ärgata ja minna tööle..
Nädalavahetused. Et ma sel aastal elasin trahteris koha peal, ei olnud nädalavahetustel magamine enne kella nelja öösel mõeldav. Kui just metsik läbi põranda raiuv bass ja ülemise korruse vitriinis klirisevad klaasid ei häiri… Seega olid reeded-laupäevad oodatud. Sest siis võis jälle kokku saada, tantsida, näha kõiksugu sorti inimesi ning tunda end seltskondlikult. Ka viimasel laupäeval, mil ma öösel tööl olin. Koristasime toredate abikätega hommikul kella seitsmeni koiduvalguses trahteri esist ning ma mõtlesin: “Ah et selline see siis välja näebki.” Päikesetõus.
Kassari & rahvas. Ma ei osanud muudmoodi nimetada neid õhtuid, kui me üheskoos olime, Mäeotsa tallu läksime, kiikusime, mängisime hilisööni kitarri ja sõime rämpstoitu (umami!). Ja oli tore. Pidasime sünnipäeva, saime mõnikord peale tööd niisama kokku, mängisime Aliast või meenutasime vanu aegu (jah, mul on saarel juba ‘vanad ajad’). Olime hetkes.
Teinekord viis neiu L. mu jällegi rolleriga sõitma, mereranda romantikat tegema ning naabripoiss H. juurde ehmatavate vedrudega diivanit tervitama ja trumme mängima. Et lihtsalt olla. Ja tunda, et sõbrad on head.

D.ja L. söövad reede öösel Vetsi juures krõpse. Sees on pidu. Kusagil on äike.
D. : Vaata, see äikesepilv on kollane nagu kirss! (mõtleb..) .. Tomat. Kirss..tomat. Kollane kirsstomat.
L. tõmbab peaaegu krõpsu kurku ja naerab minuga selle aasta esimest ühisnaeru.
Because she can! ;)

Hilisöine jämm Chalise’i ja Orelipoisi & Co-ga. Juhtus nii, et nad olid kontserttuuril Hiiumaal ja ööbisid meil. Olime E.-ga tööl ja ootasime neid poole ööni. Viimaks jõudsid nad oma crew’ga kohale ja nõudsid pidu. Teadagi, kuhu see jõudis. Nemad said meilt juua, välja toodi Jaan Pehki kitarr, mis ulatati minu kätte, mina sain refrääniks nende laulu, laulda koos nendega ja hoida nimetatud kitarri kaitsva valve all . Hommikul kaisutati mind hüvastijätuks, tänati toreda erakontserdi eest. Minu argipäev jätkus ..nende tubade koristamisega. Ja maja nr 1 sai neiu L. jaoks edaspidi templiks, kus ööbis Jarek Kasar. See niisiis lisandus Tallipoisi-templile, kus eelmisel nädalal oli ööbinud Norman Salumäe. Mul oli ta juukselokk.. ja tere-hommikust-naeratus.
Tähesadu/päikesetõus. Tartu ja inimesed ei lasknud end kaugeks jääda. Kru:benz tuli külla, ja et oli nädalavahetus, sai ta tutvuda kõikide mu kohalike sõpradega ning nautida kohalikku diskoõhtut. Aga ega ta vist väga seda ei nautinud.
Visiit oli napilt enne mu äratulekut, rahvast käis juba vähem ning mu tööandja ei lubanud mul enam nii palju tööl olla. Seega - lõpetasin just oma kolmanda mustikakoogi ahju panemise ning üksiti ka tööpäeva. Kuni õhtuni, teiste neidude-noormeestega kokkusaamiseni ja ühiselt peole minemiseni, võtsin endale õiguse näidata ise merd, kiigeplatsi, heade õuntega õunapuud, laulukaart ja muuseumi, kus kummitab. Vastu sain kinnituse, et kummitusi pole olemas, snäki-hetke puuonnis, kiigehoo ja uudiseid-jutte “väljastpoolt”. Ja sel ööl sai ohtralt söödud kamba peale organiseeritud šokolaadi, vaadatud heinapallidel tähesadu ning oodatud päikesetõusu. Hommik mu unne murdis ning viis ränduri heade inimeste abil ära – tagasi.
Äike. Mul ei ole seekordsest reisist mingeid virtuaalseid mälestusi. Ei mingeid fotosid ega jäädvustusi, peale mõne pildi kõige ilusamast kassist, keda ma näinud olen ning kes ilmus ühel ilusal hommikul trahteri õue peale pingijalgu nühkima, sai minult viineri ja pai ning keda ma rohkem ei näinudki, ja ühe video metsikust äikesetormist. Ka sel aastal ei jäänud korralik mürgel olemata. Kell oli viis hommikul, terve öö oli kõmistanud nii, et kohvitassid riiulitel värisesid ning taevas oli pidevalt valge. Pikne lõi arvutisse ja võttis mult mõneks ajaks selle väikesegi võimaluse piiluda “välismaalima”. Sellist sajandi äikesetormi, nagu oli eelmisel aastal D.-läheb-ära-peol, ei tulnud. Ent sundis vaatama. Ka kell viis öösel.
Telekamaratonid. Viimasel kahel õhtul, kui vihma taas kallas ning uni tundus ajaraiskamisena, näis kella neljani tuimalt telekavaatamine väga idiootse (st geniaalse) mõttena. Niisiis vaatasime H.-ga Discovery Channel’it ja klõpsutasime läbi kõik ülejäänud 30 kanalit. Kell kaks tuli Spongebob ja Futurama ning see oli ainus asi, mida õnneks tol hetkel vaja oli. Ajuvaba olemine. Ahjaa, ja šokolaad. Check.

Põgenesin praamil järjekordse metsiku äikese eest, see sai mu kätte ning ma vaatasin aknast, kuidas pikne läbi mustade pilvede ja paksu õhu merre lõi. Tallinnas ei sadanud. Tartusse sõites aga küll. Korraks. Ja siis sain ma teate, et äike on minust ette jõudnud ja kodus arvuti tummaks löönud. Tore. Kuhu iganes ma lähen..

Niisiis olen kodus.
Käisin Kalevipoja Kala- ja veefestivalil. Oli üks pidu. Oli külmem kui eelmisel aastal. Oli vaheldust. Oli ilutulestik. Seisin üksi ja vaatasin seda, meenutasin eelmist aastat. Kuni tuli üks lakku täis vanem jorss ja küsis, kas ma ei karda, tema küll kardab. Käsi, mis mu õlale libises, kandis muud sõnumit. Ütlesin talle, pärast tüüpilist magedat külgelöömisejuttu, et numbrit ei anna ja kui tal midagi teha ei ole, tulgu meile kartuleid võtma. Leiab mulla lõhna järgi üles küll. . Ta oli pettunud ja mina ka – rikkus mu ilutulestiku-hetke ära.
Ja muidu olen teinud lihtsalt tööd. Kartulivõtt. Selja- ja lihasvalu leevendab õhtune lugemine. Sain oma 700 lehekülge meeldivat musta vene masendust läbi ja olen rahul. Oo, kui rahul. See oli kui rusikas silmaauku.
Skype on toonud tervitusi lombi tagant ning ees ootab september.
Ja miski veel, mida ma ei oska praegu ära tunda ega nimetada. Miski, mida ma veidi kardan. Eks teadmatus ole ikka hirmutav. Kõik ei saagi alati olla nii selge ja sirge, kui eelmisel aastal. Suvi on algusest lõpuni olnud üks suur uute mõtete ja minu ette seatud küsimuste ja tundmuste virr-varr. Mõttetöö on siiani jäänud tagaplaanile, ehk oleks aeg nüüd naasta oma teadvusse ja uuesti nägema õppida.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei tahaks seda aega. Ma lihtsalt pelgan seda.
Muud midagi.

Soundtrack: Coldplay – Every Teardrop Is A Waterfall
(H. ja D. vaatavad MTV-d.
H.: Järgmine laul, mis tuleb, saab Su reisi soundtrackiks.
Tuli see laul. D. oli rahul.)

We are all drifting reefwards now, and faith is our only anchor (B. Stoker)

2011-07-17T17:02:00.002+03:00

Kas Sa mäletad?
Mina küll mäletan. Seepärast võingi öelda, et eilne linnapäev oli teistsugune. Eks midagi oli ju sama ka. Lava oli sama koha peal, lõke põles samas paigas, üsna sama moodi, küllaltki sama soojalt. Ja ilutulestiku sätendavad jutid lendasid südaööl ka peaaegu samamoodi taevasse nagu eelmisel aastal. Ent palavust oli tunduvalt vähem. Järve pole päris pikka aega ujuma jõudnud. Jõgi on vajadusel jahutust ja lähedust pakkunud. Sel aastal niisiis.. Anmatino ja Terminaator olid midagi uut. See, et mu õde oma kihlatuga päeva meil külas veetis (ärgem unustagem ka vanaisa), oli uudne. Ja see, et nad mõne tunni pärast mu endaga kaasa Tallinnasse viivad, - kas tasub mainimist?

Igatahes. Et mul on teised mõtted blogi suhtes (ehk teisisõnu I’m having second thoughts about my blog) aka kas ja mida ja kellele kirjutada, siis ma ei oskagi midagi rohkem öelda. Näis, mis sellega saab..

Sügisel igatahes jään ma paljudest inimestest ilma ja pean oma elu kuidagi teisiti ümber mõtestama. Ega mul nende pärast nii mõrukurb ei ole, vastupidi – see, kuhu nad lähevad, teeb neile head ja rõõmu ja.. ehk viib nende unistused täide. Üksiti viib nad ka eemale. Aga olen õnnelik koos nendega. Kui nemad on õnnelikud.

Kuid ma ise lähen ka eemale. Mõneks nädalaks. Ära mõtte- ja vaimueksiili. Saarele. Sinna “välismaale”. Täna õhtul olen pealinnas ja juba 24 h pärast alustan sõitu. .
Tulen jälle sama vana jutuga, et .. Ah. Jah. Mis ma ikka. Igatsus ja puudustunne saavad liiga ära leierdatud, kui ma peaksin nad nüüd jälle kõneaineks võtma. Jäägu.
Ma olen juulikuistel väljasõitudel ja ühishetkedel vast mõtteid ja sõnu ja hetki mõnevõrra ikka kogenud ja varunud ning kui neid ka juurde ei tule, elan mõnda aega neist ära.
Päev korraga.

and the history books forgot about us
and the Bible didn’t mention us
the Bible didn’t mention us
not even once

კეთილ მგზავრობას გისურვებთ !

Terminaator - Juulikuu lumi

Violet Hill.

2011-07-13T22:32:00.003+03:00

Võtsin ta endaga ühes, kandsin teda hoolega kaasas ja hoidsin enda lähedal. Aga ikkagi jäi ta pooleli. Vaim oli tugev, aga liha nõrk. Otsustasin, et olenemata sügavast tahtest, käib see mul üle jõu. Pika kaalumise tulemusel otsustasin täna õhtul ette võtta väikese jalutuskäigu ning anda ta ära. Nii ta katki jäigi. Reetsin Thomas Manni, reetsin “Võlumäe”, kuigi kindel plaan oli ta läbi lugeda. Miskipärast on mul aga tunne - ma ei välista võimalust –, et ühel päeval ma võtan ta taas sealt riiulist välja ning jätkan sealt, kus pooleli jäin. Loodame.
Käte vahelt avastasin ma aga Dostojevski “Idioodi”. See pole sugugi üllatav valik, arvestades möödunud sündmusi. Viimaste päevade valguses oli see ainuõige ja õiglane valik.
Lätis oli teatrifestival. Jah, võib-olla on neid palju. Võib-olla on praegugi kusagil Leedus või Poolas või jumal-teab-kus. Aga Lätis me käisime ja Valkas me 4½ päeva olime. Õigemini pendeldasime enamiku ajast Eesti-Läti piiril. Või mistahes piiril. Eks ta üks Piirivöönd oli. Jälle. Tundsin, et kõnnin Valga tänavatel, aasta on 1931, ma olen Asse Jairus ja minu kõrval patseerivad Verner Taklaja, Benno Maran ja Villibald Oona. Raudna jõest ja selle loost me ei räägigi. See lõhn, mis mu juustele nendest veeskäikudest jäi, oli loodetavasti kõike muud kui muda lõhn. Või Lethe. Samas Lethe võis ta vabalt olla..
Mida mul on sellest festivalist rääkida?
Mida ma võiksingi rääkida?
Kõik jutud – ja neid jagus rohkem kui ühte öhe – said räägitud. Ning kusagilt hilisõhtustest diskussioonidest on jäänud mu pähe kajama, et kõik sõnad ja kõik mõtted, mis on kord mõeldud, on juba täide läinud.
Naer. Mulle jäi meelde naer. Kui veider, et naeru oli nii palju. Ma naersin selle festivali jooksul palju. Remarque, tark mees, on kirjutanud (“Aeg antud elada, aeg antud surra”): “Naer on parem kui nutt. Eriti siis, kui neist mõlemast mingit kasu pole”. Kas just kasu ei ole, aga midagi, peale hetke, sellest ei muutu. Vahest ehk mälestused – millistena neid kunagi meenutada, millistena nad end pähe söövitavad. Ja ma ei taha halbu mälestusi.
Seepärast oligi naeru, oli nalju, oli lõõmavaid päevi ja äikesetormi, sooja paduvihma, nostalgiahetki punaste sametkardinatega ruumis, öid täis mõtteid ja sõnu, jalutuskäike, päevi täis teatrikunsti ja seltskonnamänge, päikest, jäätist, soolapähkleid ja juuksesalkudes tantsivat tuult. Oli kollektiivset võidurõõmu, subjektiivset kaotusvalu. Kõike oli. Ilu ja rääma. Sära ja tolmu.
Eks meile taheti korraldada üks sisukas ja huvitav ja üritusi täis festival. Ja eks korraldati ka. Ja eks ta üks veider festival oli. Mitte korralduse poolest, aga me ise hõljusime kusagil oma maailmades ja nende maailmade puutekohad olid oi-oi kui erinevad ja pentsikud. Oli see unes või ilmsi? Üks kell jäi sel festivalil seisma..
Igatahes. Dostojevski. Tema lõpetas selle festivali. Lõpetas selle piiriloleku segaduse. Lõpetas seestraputava katarsisega. Raputas nii, et siiani miski mu mõtteid halvab ja siiani sees kipitab. Mis sest, et ma vähe sel hetkel mõistsin, vähe neist sõnadest aru sain. Aga alati ei olegi tarvis kõike sõnadesse panna, et asjade olemus selgeks saaks. Ja see, mida ma nägin ning see vähene, mis pelgate fraasidega edasi anti, oli liigutav. Poolteist ajaühikut – tundi, kui konkreetne olla – ja viimase vaatuse ajal tundsin klompi enda kurku kerkimas, peas miski karjumas “Ei, ära lõppe veel ära, ei, reaalsust pole vaja, las maagia kestab!”. Aga selge on see, et eesriie kord kukub ja terav aplaus lõikab lummuse pooleks. See, mis oli, ei kordu iial. Teatrivõlud. Ning niiviisi lummatuna ma (ja C. -ainus teine kaasosaline meie trupist) sealt saalist lahkusingi, nägin teisi väljas simmanil tantsimas, hüppamas, rääkimas hoopis muid jutte, täiesti teisi asju ning istusin kõnniteepervele maha. Tahtsin rääkida. Etendusest. Sellest, mis just oli juhtunud. Millestki. Sellest, mida tundsin. Või tundmata jätsin. Ei tahtnud minna mõnda aega teiste juurde, sest teadsin, et nad ei mõistaks mind. Nad ei saaks aru mu Dostojevski-hetkest. Hiljem, jah, ma läksin ja olin ja tantsisin. Viini valssi. Ja cha-cha’t. Ja midagi veel. Aga osa mu mõtteid jäi sellesse Dostojevski-hetke ning on pekselnud seal siiani kui puuris lind.
Ja seepärast ei ole ka üllatav, miks ma täna “Idiooti” kaisutasin, ta koju tõin ja ühes võtan, kaasas kannan ja järgmised kolm nädalat endaga hoian.

Muide etendus oli Rjazani oblasti Skopina Noorteteatri „PREDEL" Fjodor Dostojevski „Krotkaja", režissöör Iļja Deļ.

Mõtlesin pikalt, mis laulu ma siia taustaks panen. Kuigi festivalil kõlas palju Alenderit … Ning kuigi üks neist oleks üsna tabav ja sobiv... Ja kuigi veel..

Aga panen Coldplay – Violet Hill.
Las jääb.

Maasikaväljad igavesti! Ja eskimod.

2011-07-05T19:14:00.002+03:00

Vahel polegi tarvis midagi muud kui soojust.
Lausa hämmastav, kui paljud asjad sellest muutuvad. Nad saavad teistsuguseks, lähevad ilusamaks ja lihtsamaks.
Väljas oli 32 kraadi sooja. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma tahan sõpru. Viimaks ometi – neid, keda mul kunagi õieti olnud ei ole. Parim sõber on midagi muud. Parim sõber on keegi, kes kasvab sinuga koos ja omab mingit erisugust pühalikku olemust ka siis, kui aastaid pole nähtud ega kuuldud. Aga sõbrad on midagi teistmoodi erilist. Sellist pooleldi mind ennast ja pooleldi midagi välist ja pooleldi midagi kõigest, millesse mu päevad ja ööd valatud on.
Ma pole end kunagi sõbra-inimeseks pidanud. Pole kunagi tundnud vajadust ega tarvidust rohkem kui ühe-kahe inimese järele, kelle ma oma elu-mulli luban ja oma üürikestesse sotsiaalsetesse tegemistesse kaasan. Olen olnud iseendaga ja harjunud üksinduse ning nähtamatute kaaslastega. (Siinkohal tervitusi mu lapsepõlve nähtamatule sõbrale Marikule, kes mind mu 5. eluaastal hülgas ning siiani naasnud ei ole.)
Minu endaga olemise hetki on hakanud närima aga pentsik kibe igatsustunne. Selline, mis tekib mõnel augustikuuööl, kui päike harjumatult vara loojub ning õhk lõhnab kahkjalt millegi jaheda ja niiske järele, andes aimu lähenevast sügisest. Selline, mis tekib koos esimeste halladega mõnel niiskel sügisõhtul, kui tahaks kõndida uduloori piirini, teades ometigi, et sinna iial ei jõua.
Need ei ole minutid ega tunnid üksindust ega vaikust, mida ma igatsen. Need on sõbrad, mille järele mu mõtted puudust tunnevad. Kui päris aus olla, ei meeldi mulle neid nii nimetada – sõbrad (kui äraleierdatud ja pealiskaudne mõiste!), aga ma pole veel leidnud keelelist väljendit nendele inimestele, keda tahaksin enda maailma enda kõrvale; nüüd ja alati. Kellega saaksin olla, kes mõistaksid mind, kellega saaksin rääkida. Kellega saaksin vaikida. Justnimelt vaikida. Segamatult ja rahus.

"Inimesi, kellega jutustada, on palju. Aga neid, kellega sa saad vaikida, on väga vähe.”
”Olen nõus.”
”See, kui sa saad teise juuresolekul vait olla nii, et sind vaikus ei sega, näitab, et sa oled õige inimesega.”
”Aga kui vaikus muutub minu jaoks piinlikuks? Kui ma tunnen, et peaksime millestki kõnelema..”
”Siis pole õige vaikus. Pole õige inimene.”

Millal me seda vestlust pidasimegi? Kuu aega tagasi? Rohkem?
Ja ma sain sellest mõttest lennult aru. Olin poolelt sõnalt nõus, kuid pole ise seda mõtet välja öelnud. Pole olnud vist kedagi, kellele öelda. Kuni selle hetkeni. Kuni taipamiseni. Kuni silmade avamiseni.

Olin kolm päeva TÜTi suvekoolis Värska lähedal. Päikest oli palju. Inimesi oli palju. Metsmaasikaid oli palju. Järvevett oli palju. Mõtteid oli palju. Hetki oli palju.
Ma ei tea, kas seda oli kuulda, kuid välja ma selle ütlesin: “Ma leidsin selle, mida otsisin”.

Kõndisime mööda kruusakrobelist metsavaheteed ja laulsime: “Kord läksid kolm sõpra…”. .

Ja kui ma seda hetke 80-aastaselt ei mäleta, siis mille nimel ma üldse nii kaua elanud olen?

Vahel polegi muud tarvis kui soojust. Olgu see siis hommikuses supluses, maasikate noppimises pronksikarva õhtus, kellegi toetavas õlas või pais, kellegi hoidvas käes, kellegi mõistvas embuses, muretsevas kõnes, murtud šokolaaditükis, sõõmus jogurtis, kesköises valsis muruplatsil kesk metsa, kitarrimängus või tuhandesõnalistes pilkudes, mida mõistetakse lausa pimesi. Või vaikuses.
Lausa hämmastav, kui paljud asjad neist muutuvad. Nad saavad teistsuguseks, lähevad ilusamaks ja lihtsamaks.
Väljas on 21 kraadi sooja. Pilves. Ja vihmane. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida..

Vaid sellest:
Soundtrack: Damien Rice – Eskimo

Minu elu. Ja muud loomad.

2011-06-28T22:23:00.005+03:00

Järgneval ei ole tegelikult mingit sisulist ühtsust ega pretendeeri ka esteetilisele kirjanduslikule kompositsioonile. AGA.

Eestlaste teine tähtsaim – suvine – püha on mööda läinud, keegi end lõhki ei söönud ega leekidesse süüdanud. Minu suureks üllatuseks sõitis O.W.G. siiakanti ning tahtis minuga osa oma jaanipühadest veeta. Et mul jaaniõhtuks muid konkreetsemaid plaane ei olnud, sain temaga üle pika aja kokku. Juba kolmandat suve. Kord aastas ta tuleb. Kord aastas näeme. Nii veider, et sellest kunagisest juhuslikust tutvumisest Tln-Mstv bussis on möödas juba kaks aastat.
Kui pikemat aega kodus olla, siis varem või hiljem süvenevad ka kalduvused süüa teha, küpsetada ja valada oma loomingulisus toidukunsti. Ühesõnaga. Viimati küpsetasin porgandikoogi, fotosalvestist sellest ei ole, küll on aga esmaspäevasest kakao-hapukoorekoogist.
Nagu viimase nädala jooksul igal õhtul, nii ka täna külastab üks okkaline vennike meie kutsu pudrukaussi. Kui ta juba kolmandat õhtut järjest tuli, muutus tema regulaarne visiit üsnagi huvipakkuvaks, niisamuti ka tema tortsakas isik ning nahaalne komme okupeerida kauss täielikult. Eile, pärast korduvaid pudrukausi väisamisi, oli ta ühes võtnud ka oma kaasa. Now how sweet is that? Lisaks on kõnealune pudrukauss meelispaigaks ka ühele vesihallile kõutsile ning arvukatele lindudele värvudest hallvaresteni. Koer, vana ja pime ja kurt, on kuudis ja laseb sel kõigel pahaaimamatult toimuda.
Täna viibis ajutiselt meie residentsis üks Sorex minutissimuse isend. Silmasin teda jalutuskäigul. Ta tegi arutult sõiduteel ringe ning mulle tundus see loomake segaduses ja eksinud. Viisin väriseva ja ilmselges šokiseisundis loomakese koju, panin karpi ja andsin vett. Kärbsest ega toorest kanalihast ta ei hoolinud. Andsin talle nimeks Yokushima. Miks –sellest hiljem. Lasin tal rahuneda. Mõnda aega tegi ta mul karbipõhjas taas ümber enda telje ringe. Viisin ta välja ja plaanisin ta vabaks lasta. Mis iganes tolle loomakese südant ja keha vaevas, see pidi jääma looduse lahendada. Ent teel välja hakkas ta üsna erksalt ja sirgjooneliselt karbis ringi sibama. Vaevalt rohu sisse saanud, haaras ta juba hambusse pisi-pisikese konnapoja ja võttis einet. Vot selline veider loomake. Tõstsin ta rohu sisse koos uue suutäiega ning sinna Yoku pugeski. Pilti ma temast ei teinud. Mulle tundus, et tema igaveseks pildile vangistamine oleks miskiläbi julm ja meelevaldne.
Rohke õhtuse ringijooksmise ja hüppamise ning hommikuse toimetamise, päikesevõtmise ja psühholoogia seminaritöö asjade ajamise kõrval olen siiski jõudnud ka lugeda. Tahan lugeda. Juba üle aasta olen võtnud hoogu, et lugeda “Norra metsa”. See oli esimene raamat, mida mulle esimesel ülikooliaastal soovitati . Mäletan seda hetke raamatukogus. Istusime mõlemad maailmakirjanduse sektsioonis kahe riiuli vahel maas vaibal ja sirvisime raamatuid.
”Mis on Su lemmikraamat?”
“Mul ei ole lemmikraamatut.”
“Aga kui Sa peaksid mulle üht raamatut soovitama, millist?”
“”Norra metsa”” – see on mu lemmik kurb raamat.”

Võtsin nüüd viimaks soovitust kuulda. Sain selle täna läbi ja kui ma seda hiirt nägin ning mu patoloogiline asjadele nimepanekukihk välja lõi, oli just Yokushima see, mis pähe torkas. Murakami mõjud on ilmselged, kõik muu on seosetu. Ja kui ma peaaegu oleksin eile öösel lõpu eel pisara poetanud, võib vist öelda, et see polnud kaugeltki selline raamat, nagu olin kujutlenud, kuid ometigi oli selles midagi melanhoolselt head. Mõtlesin, et iga romaan on just nii hea, kuivõrd lugeja end sellega mingil tasandil samastab. Ma ei arva, et ma end ühegi selle tegelasega lõpuni samastanud oleksin, kuid ometigi olid kõik seal valitsenud tunded mulle kuidagi tuttavad. Kuidagi omased, rohkem või vähem. Olgugi, et oli palju, mis mind kummastas. Või mida ma ei oleks tahtnud lugeda. Liialdatult rõhutatud seksuaalsus, kaotatud häbitunne ja maailmale vaatamiseks lahtikistud julm eluparatamatus.
Ent võib-olla ei oleks romaanil siis sellist üldpilti, võib-olla ei annaks ta edasi selliseid emotsioone. Võib-olla ei olekski ta siis minu sisse kunagi midagi kajama jätnud…

Olemise talumatust kergusest.

2011-06-23T00:34:00.002+03:00

Kui ma viimati Teatritehase etenduselt tulin, tahtsin sellest kirjutada pikemalt kui paar umbmäärast lauset. Mingil seletamatul põhjusel puudutas see lavastus mind ja ma lubasin, et kirjutan selle endast välja. Paraku see vaid ähmaseks lubaduseks endale jäigi ning tagantjärele ei näinud ma mõtet settinud elamust enam üles keerata. See poleks olnud pooltki sellest pöörisest, mis mu peas ja sisimas Genialistide klubi pimedas saalis istudes keerles.
Jõudsin eile lõpule järjekordse Milan Kundera romaaniga. Mitte kõige ebatüüpilisem valik kolmandaks romaaniks, mida sellelt kirjanikult lugeda, ent viimaks siiski - “Olemise talumatu kergus”. Kuigi see ei meeldinud mulle nii väga, kui “Identiteet” või “Teadmatus”, oli tal siiski märkimisväärseid jooni. Olemise talumatut kergust jagus seal ohtrasti. Viimastel lehekülgedel muutus lugemine üha masohhistlikumalt talumatuks. Mitte sellepärast, et tekst oleks olnud halb. See oli rõhuvalt valuline ja sealjuures nii läbematult kerge. Kuidas võib elu olla nii rusuv, kuid samas nii süüdimatult lihtne?
Lugesin selle raamatu läbi, matsin koos viimaste ridadega maha Karenini – koera - ja tunded, mis kõike seda lugedes ning läbi pea lastes tekkinud olid, sulgesin kaane ja mõtlesin peas neid küsimusi. Ning taaskord tuli mulle meelde Gregor Samsa. Teatritehase etendus. Esialgu ehmatas mind tekkinud paralleel, kuid lasknud ennast neist mõtetest kanda, taipasin, et just samasugusest olemise talumatust kergusest kõneles ka Gregor Samsa lavastus. Nad ei lange sisult kokku, ei oma mingit ühist esteetilist ega ideelist tausta ega ole üks-üheselt ülekantavad. Ometi tekitasid nad mõlemas minus samasuguse tunde. . Sellise, mis paneb eneselt küsima: miks ma siin olen? Ei, mitte teatrisaalis, ei, mitte nende inimeste keskel, vaid – m i k s m a s i i n o l e n ? Kui lavastaja küsis, kuidas mulle meeldis, sai ka talle otse öeldud, et tema lavastustel on eripärane metafüüsiline mõõde, mis paneb inimesi kahtlema oma eksistentsi õigustuses. Paneb neid mõtlema elu nähtamatute “nööride” ja vääramatu jõu peale. Paneb neid läbi elama olemise talumatut kergust. Seda ma siis veel ei teadnud, ma ei teadnud seda niimoodi veel nimetada. Kunderalikkust (segatuna Kafkaga) ei teadnud ma järelikult tol õhtul mainida. Nüüd siis olen targem ja oskan tõmmata paralleele.
Nii sel lavastusel (ja kui üldistada, siis lavastaja L.P.-l) ning Kunderal olen täheldanud võimet panna mind olukorda, mis tõestab mulle ilmekalt, et minust ei saa head kirjanikku, minust ei saa piisavalt head teatriteadlast, luuletajat ega dramaturgi. Ma tean seda. Ja ma ei ei eitagi seda. Sest on hetki, mil ma tunnen oma keelelist piiratust kirjeldamaks tundeid, mõtteid ja elu sel määral ja nii sügavuti, kui ta väärt oleks, kui ta tegelikult hõlmab. Alati jääb kõik pinnapealseks, hoomamatuks, kergeks. See lihtsalt on nii. Piiratus on meie alatine olemise vorm. Ja me kas lepime selle talumatusega. Või kaome, iialgi endale oma olemist üldse teadvustamata.

Niimoodi mõtlen ainult tõesti minu jaoks kunstiliselt heade teostega kokku puutudes. Siit saab järeldada vaid üht …

Kommunikatsioon. Berliini müür.

2011-06-18T21:58:00.003+03:00

Nüüd on see siis läbi.
Viimaste eksamite hinded on laekunud. Ja kuigi mu põlv valutab, siis üllatuslikult endalegi - olen elus. Põlvevalu põhjuseks võib pidada emba-kumba: kas üleeilset seitsmekilomeetrist tervisejooksu linnast välja ja tagasi või eilset tammsaarelikult ennastsalgavat “heinategu” maal.

Nüüd peaks suvi ametlikult käes olema. Tartuga jätsin teisipäeval nägemiseni, inimestega samuti – vähemasti nendega, keda nägin eksamil ning siin-seal linna peal ja kõigiga, kes olid Liisu sünnipäeval. The usual stuff…Laulsime õhtu varahommikuks, rahvast tiksus iga tunniga üha rohkem juurde. Vestlesin KJM-iga elust (ja vahest kaudselt ka selle võimalikkusest kosmoses?) ning muuhulgas püüdsin teda veenda tõelise armastuse olemasolus, millele ta resoluutselt vastu vaidles. Idealist, nagu ma olen.. Suutsin vist usutav olla. Ma ei teagi, kas ma rääkisin endale vastu või olin ise see, keda püüdsin oma jutuga veenda.

Viimasel ajal olen aeg-ajalt tundnud, et ajan taga tühja tuult, pingutan tulemusetult ja keeldun tunnistamast oma võimetust midagi muuta. Ikka ja jälle olen proovinud lammutada Berliini müüri paljaste käte, hinge ja südamega. Ikka ja jälle.
Aga eks igal aastal tuleb suvi teisiti.

There had been rumors that something might happen to tighten the border of East and West Berlin, but no one was expecting the speed nor the absoluteness of the Wall. /---/
Berliners were shocked when they woke up that morning. What had once been a very fluid border was now rigid.

(The Rise and Fall of the Berlin Wall by Jennifer Rosenberg)

See on soundtrack. Ja sõnum: The Cardigans - Communication

Hullumeelsus.

2011-06-09T19:29:00.003+03:00

Nii lihtsalt see käibki. Ühel kolmapäeval ärkad sellesse maailma nagu tavaliselt, aga päeva lõpuks on sul uus pangakaart, sa oled vahetanud pensionisamba kogumisfondi ja su juuksevärv on radikaalselt muutunud. Sa oled näinud väga mõtlemapanevat teatrietendust ning tunnistanud sirelite õitsemiseaja ja TÜTi 12. hooaja lõppu. Sa oled kallistanud uut N-objekti võitjat (ja kõiki teisi, kes kallistasid teda) ja jooksnud naerdes mööda öist Väike-Tähe tänavat järele ühele neiule, kes sarnaneb virvatulukesele, sest sa oleksid valmis avastama temaga Andromedat. Või Marssi. Sa oled hasartselt võtnud osa mälumängust võidu Smilersi trummariga, andnud laes rippuva hõbedakarralise kelgu all minikontserdi kitarriga ja tantsinud oma varbaküüned kadunuks. Ja pärast kõike seda uinud aovalguses hoopis uude maailma. Ning see tundub kõik nii zenilikult lihtne. Nii hullumeelselt normaalne. A la folie!

Üllatused ei peagi tulles hüüdma. Nad tulevad hääletult ja rabavad sind meeldivalt jalust on some idle Wednesday.

Nii naiivne elu.

2011-06-07T00:29:00.003+03:00

Tagasi ~~reaalsusesse~~ irreaalsusesse.

Arvasin, et pärast Tallinna pole midagi rutiinimurdvat juhtumas. Arvasin valesti.
Aga enne oli TREFF.

Reede. Päev lõunaga a la Minsk.

Esimene peatus: Viljandi. Bussisõit. Kuulasime C.-ga SPauluse nalju. Viljandi oli suvine. Nostalgia, taaskord. Saime Kultuuriakadeemiast valget näovärvi, võõpasime üksteist ja mõtteid. Etendus tänaval. Bussisõit Olustverre. Sõime Olustvere (Postimajas ?! ) lõunat. Tegemist oli sööklaga, kus meile talongide eest anti taldrikutäis mulgiputru ja asju. Tõeline Minski-hetk tekkis. Kõik oli täpselt sama, v.a toidu kvaliteet. Ülejäänu, k.a kohake ise poleks olnud kuigi eristatav. Oli kena lõuna. Jälle bussisõit. Magasime Jaanikaga vaheldumisi üksteise õlal. Tallinn. Sisseelamine tasuta koogi ja kohviga. Esimene etendus Kanuti Gildi saalis, mis seadis lati kenasti kõrgele. Anu sünnipäeva šampanjapauk. Raeplats. Mingi kontsert. Jalutuskäik Tallinna peal. Lindamäel otsisime terve trupiga pargis õnnesireliõisi. C. leidis kaks 10-lehelist, Karl L. ainult neljaseid. Olin paari viielise pärast juba nördimusse langemas mõne mehe õnnest ja teise ebaõnnest, kui minu leitud 12-õieleheline sireliõis aktsiooni lõpetas ja Karl L. siiski kaheksase suhu pistis. Järgnes Uka-uka mäng Harjumäel. Peidupaik kibuvitsapõõsas ja kollektiivne mängustrateegia armunutega pinkidel ja puudega. Südaöine sokidisko. Et keegi peale Jürgeni GAGi tulla ei otsustanud, ja festivallased tantsida ei tihanud, rokkisime Jürksiga kahekesi. Esimene taaskohtumine G.-ga. Sportlikud minutid GAGi võimlas Jürksiga, päevik, uni.

Laupäev. Ahjulõhe ja Kalamaja päev.

Hommikusöök Nukuteatris, mis oli sama meeldivalt unelev ja aeglane ja kollane ja ilus nagu Belgias, venis poole lõunani. Need, kes ööseks polnud jäänud, tulid sööki ja seltskonda selleks ajaks ikka nautima. Järgnes etenduste maraton. C. sai siis ja edaspidi mu kultuurimentoriks ning truuks kompanjoniks ning juhatas mind, võhikut, kõikjale, kuhu oli soov minna. Vanalinna ekskursioon. Oleviste ja Niguliste. Notke jäi paraku nägemata. Vanalinnapäevad olid täies hoos ja parajasti oli see ruum suletud. Tänavatel oli laat ja elu ja melu ja tasuta Poola juust ja snäkid ja Olde Hansa imehead röstitud mandlid. Lõuna ja õhtusöök polnud üldiselt ette nähtud (v.a lõuna esinemispäeval). Kuid teatrimaagia (nimega G.) võimaldas paar talongi. Nautisime head sööki. Järgnes rongkäik. Pidulikud kõned. Jürks kakles SPaulusega Hispaania lipu pärast, kuid pidi ikkagi Hollandi omaga leppima. C. ütles, et lehvitada Raeplatsil Prantsusmaa lippu on tema elu ilusaim hetk. Siis me veel ei teadnud, et õhtul on kõigile bankett. Tuli välja, et kahe suupoolega ahjulõhet ja Caesari salatit pugides (saja muu hõrgutise kõrval) ning põhimõtteliselt otse pudelist (sest keegi poleks keelanud) valget ja punast veini juues, sai ühest hetkest üks ilusaim päev. Õhtul Ingli sünnipäev Kalamajas. Lavastaja avaldas pettumust, et teda ei kutsutud ja tuli ikka. Ott ja Jürks läksid pubisse jalgpalli vaatama. Kui nad üsna švipsis saabusid, olid sünnipäevalised ka täies hoos ning öö jooksul sai maha pandud nii mõnigi särav pärl ja kild. Uute ja huvitavate inimestega sai ka räägitud. Kell 3 öösel arvasin õigeks hakata lahkuma. Kõigil oli hoog sees ja minu jorina peale suutsime vähemasti Nunne tänavale jõuda. Siis maanduti pingil ja joriseti edasi. Mina võtsin nõuks üksi GAGi magama minna. Kell 5 öösel ärkasin hüüatuse peale “Täitsa p****s, D. ei olegi siin!” (ilmselt ei oldud mind minu magamisorvas nähtud). Pandi tuled põlema. Kõik tuiasid ringi, tajusin läbi unehägu oma magamiskotis. Ühel hetkel kuulsin C.-d ütlemas: “Leidsin"!”. Ma olin veidi vihane nende peale, et nad niimoodi varahommikul lärmasid, aga samas väga armas neist minu pärast muretseda. Edasi tralliti veel veidi, sest promille ei saa raisku lasta ja tuleb ikka öösel võimlas šõud teha, eks ole. Aga viimaks siiski uinuti üksteise peal ja kõrval ja all.

Pühapäev. Päev vihma, Tõnis Mäe ja öise šokolaadiga.

Hommik tuli ikka rahulikult. Pole vist tarvis mainida, et hommikused pannkoogid moosiga ei läinud nii üksmeelselt ja erksalt. Istusime Triinuga Nuku kohvikus ja kirusime öiseid lärmajaid (kes läksid ilmselt pead parandama). Ilm oli kuidagi jahe. Kulgesin üksinda vanalinnas, vaatasin põigiti etendusi siit-sealt. Hommikuti olid kõikjal vaid tänavaetendused nukkude ja käpikute ja muu sellisega. Lubasin omale tunnise seiklemise munakiviteedel ja käikudes. Läksin Teatriliitu ja ostsin omale Oxfordi illustreeritud teatriajaloo. Minu piibel. See on mul nüüd olemas. Lõunaks leidis (sõna otseses mõttes) G. mulle talongi. Siis otsis kauakadunud C. mu üles ja kooki sõime juba koos. Jälle etendustele. Oli häid, aga oli ka tapvalt halbu. Hakkas vihma sadama. Ent meil oli plaan ja me ei kavatsenudki seda maha matta. Läksime õhtul Raekojaplatsile. C. vihmakeebi ja minu –varju koostöös saime enam-vähem kuiva istumis-spot’i ning kuulasime Tõnis Mäe kontserti. Oleks vaid soojem ja ilusam olnud, oleks kogu see transtsendentaalne jõud, mis lavalt tuli, täielikult mõjule pääsenud. Ikkagi oli vägev. Õhtusöögi leidsime Rimist, kombineerituna Hesburgeriga. Viru väravad ja park pakkusid sobivat söömiskohta. Vihm jäi järgi, kuigi jahedus ei tahtnud kaduda. Et end kuidagi sellest hallusest lohutada, otsustasime lubada endile hilisõhtuse tripi Solarisse. Ostsime krõpse ja šokolaadi, istusime maha ja sõime need lihtsalt ära. Et kompensatsiooniks või nii. Või et panna päevale lihtne ja nauditav punkt. Saatsin C. trammi peale, läksin GAGi juurde, nägin G.-d. Ajasime juttu. Kirjutasin päevikut. Ott, Karl L. ja Jürks jaurasid trepil. Karl kantseldas kaht ülejäänut. Jürks saadi magama, Ott tahtis pidu panna, Karl käskis Otil mulle lubada, et tuleb öösel vaikselt ja ei laula. Lubas. Mõlemad andsid head-ööd-põsemusi ja läksid. Karl naasis mõne aja pärast ja heitis magama.

Esmaspäev. Üllatuste, viimaste Ivanovite ja kadunud U-tähe päev.

Hoolimata ideest magada üheksani, aeti meid enne kaheksat üles, öeldes, et võimlas algavad tunnid ja me peame oma asjad kokku pakkima. Esimese asjana vaatasin ringi ja küsisin “Kus Ott on?”. Karl L. vaatas nurka, kus askeldas mingi võõras poiss oma magamisasjadega, ja ütles: “Seal”. Siis tõusis sinnamaani täiesti varjusurmas olnud Jürks püsti ja küsis. “Ott, kas sul on parukas peas või?”. (Sel hetkel sai ka Karl aru, et tegu ei olnud Otiga). Naersime selle peale ennast veel pärastlõunalgi laua alla. Tarisime oma asjad Nukusse ja lasime üheskoos hommikusöögil hea maitsta. Jutustasime. Pikalt. Tegime nalja. Polnud kuhugi minna ka. C. liitus. Jätkasime. Sain kahekordse üllatuse ja ütlesin selle peale: “Jumal, mis päev see küll on!”. Esiteks: Kunda on linn. Teiseks: Ott pole lihtsalt Nool. Ta on The Nool. Staaride teater see meil. Järgnesid Noole-naljad. Paar etenduse külastust. Lõunasöök klubitelgis. Pleedides istumine. Siis juba meie enda esinemine. Tuul pani klubitelgi laperdama ja üsna raske oli midagi selgelt öelda. Kuidagi saime oma asja siiski tehtud (tõdedes taaskord, et lavastus kaotas välitingimuste tõttu paraku palju oma headusest). Õhtu tõi huvitava jätku VHK muusikamaja vastas pargis õhtupäikeses, kolme kange poisi õllejoomisvõistluse ja luule. Niisiis: et Ott sai disklahvi, osutus Jürks võitjaks ja Karl L nautis viimase viimase sära. Jürksi auks sai organiseeritud Luulenurk, kus igaüks talle võidupoeemi pühendas. Inimesi liitus, Eric kõndis mööda. Fun. Jätsime C. ja liitunud P.-ga teised parki õhtut nautima ning jooksime etendustele. Enne jõudsime sebida endale õhtusöögiks vorste (go, teamwork!) ja kuulata Liisi Koiksonit klubitelgis.
Nukuteatri saal oli traditsiooniliselt palav. Joan Baixase (Hispaania) “Rase maa” oli üsna nauditav ja ilus etendus/performance/maalikunstiteos; hoolimata sellest, et ma kohati unne vajusin. See oli natuke häiriv, sest ma tahtsin seda reaalselt näha, mitte vaid kusagilt kaugusest kuulda. Igatahes.. Järgmisele etendusele sõna otses mõttes jooksime, sest Kanuti Gildi saal pidi olema juba ammu välja müüdud, kuid if there’s a will, there’s a way ja DudaPaiva Company (Holland) “Värdjas!” sai sujuvalt ära vaadatud ning vääris aplausi ajal püstitõusmist. Muljetavaldav kombinatsioon kõhurääkimisest, nukuteatrist, tantsukunstist, naturalismist ja sotsiaalsest draamast.
Kiire hüvastijätt ja jooks asjade järele Nukusse. Seal õnnestus samuti teadmata ajaks taasnägemiseni jätta ja kõige oma krempliga läinud ma olingi. See päev kulges minu jaoks K&T seltsis, Nõmmel, süües veel viinereid. Ja kõike, mida lahke pererahvas mind sööma sundis (ma olevat näljas). Ühendusin viivuks muu maailmaga läbi laptopi, millel puudus U-täht. Magasin nagu talleke.

Teisipäev. Belglaste ja tango päev.

Pidin ärkama kell 6, et belgia teatritrupp City Hoteli eest üles korjata ja Tartusse toimetada. Oli pööraselt kuum päev ja sama pöörane hommik. Auto. Kompsud. Bussijaam. Piletid. Bussisõit. Uni. Pauluse kirik. Lämbus. Kotid. Segadus. Jalutuskäik hotelli. Pizzade vedamine. Kali. Riiete vahetamine Loomingu trükimaja hostelis. Palavus. Sääsed. Jalutuskäik/ekskursioon Athena keskusesse. Viimaks ühikas.

Õhtul oli niisiis Liége’i näitlejate etendus. Ja pärast seda pidulik õhtusöök. “Söögikoht on 300 m kaugusel siit”. Hah. Nali. Tähtveres oli. Loomulikult läksime jala. M-L ja Karl L. lavastaja rattaga kaasas. Rääkisime belglastele kõigest ja kõike. Sest tee oli piisavalt pikk. laululava kohvikus oli tore traditsiooniline juubelilaud, selle vahega, et sünnipäevalast ei olnud. Üsna ränk söömine. Sääsed. Jalutuskäik tagasi. Ja siis miski spontaanne mõte minna Genkluppi belglastega. Ühesõnaga – TREFF oli ametlikult läbi. Kõik edasine oli teatriväline.

Sel õhtul oli Tartu Uue Teatri hooaja lõpupidu ja kuulsusi oli ruum täis. Muud rahvast ka. Ja kõik tantsisid. Meie tantsisime ka. Belglased korraks ka. Ja mind haarati tantsupõrandale, kus sai keerutatud elu esimest metal-valssi ja kulutatud jalataldu varavalgeni. Üsna uskumatu, mis öö. Ja uskumatu on ka mälupilt tangost tänaval. Kuid võib-olla seda ei olnudki. .

Järgmised päevad lisasid veel tantsu. Mõte Illusiooni üle 8,5 kuu (!) minna sai teostatud. Kunagi.. jah, olid ajad.

Ülejäänud nädalapäevad tõid õppimise kõrval Tõrukesega Pirol aja maha võtmise ja rääkimise elust. Tõid toreda pärastlõuna jäätisesöömisega, klaverimänguga ja vestlustega. Tõid jutuajamise psühholoogiajumalaga ja AKIRAMi kontserdi ning reede hilisõhtuse jämmi ja musitseerimise peale seda.

Ma mõtlesin nende inimeste peale. Kui ma ka nende kallal vahel võtan, on nad ikkagi oma hoolitsuse ja eripäraga nii head ja ilusad, et mälestused nendega ja neist on väärt loorbereid. On väärt mäletamist. Kogemist. Elamist. Ja nad on väärt raamatut, aga ilmselt olen selle juba käesoleva postitusega kirjutanud. .

Soundtrack: The National – Green Gloves

Clouds come floating into my life, no longer to carry rain or usher storm, but to add color to my sunset sky. (R. Tagore)

2011-05-27T01:14:00.006+03:00

Yann Tiersen sündis 23. juunil 1970 Bretagne’is.
Jäätis tänapäevasel kujul pärineb 2200 aasta tagusest Hiinast.
Teed joodi aga Hiinas juba 2737 aastal e.m.a.

Sa ärkad ühel tavalisel päeval ja arvad, et hakkab sadama. Ning kui sa siis otsustad, et ei lähe jooksma, siis oleksid võinud ringi mõelda või siis ka mitte. See pole oluline. Tähtis on, et vihma ei hakka sadama (ja kui korraks midagi taevast kukubki, siis selleks üürikeseks ajaks, kui sa jõuad ilmaasjata ilma peale korraks asjatult vihastada) ning päike loojub sooja Tartu taevahorisondi taha, jättes su meeldivalt hõljuma möödunud päeva headest hetkedest. Neist, mida ühendasid need kolm: Tiersen, jäätis ja tee.

Ja vestlused. Vestlused neist kolmest. Ja kõigest muust. Kõigest, mis meid läbib ja mis meid ees ootab ja kõigest, mida ei annagi sõnadesse panna. Või kaotavad nad ümberjutustamisel oma mõtte. Nagu hetked ikka.
Mööduv nädal toob meelde muusikateooria, hilisöise õppimise, ohtrasti maale, kunstnikke ja pilte Montmartre’ist, kõikjal õitsvad lõhnavad sirelikobarad, Karlova seni avastamata tänavad, mänguväljaku, kiige ja mõtted tulevikust, tähed pilvede vahel, viimased Ivanovite etendused Athenas, kotti peidetud kontsakingad ja jooksu Salme treppidest , üle taeva kihutavad hiigelpilved, pargi, hakid, kes tirivad pitsat Hotell Draakoni katusele, Lõvisüdame ja lemongrassi, naeru, trepid, persillade pastaroal, jäätise, šokolaadi, maasikad, ühe kase akna taga, mida tahaks maalida, kui vaid oskaks. . Ja võrratu La Noyée live’s kõlamas otsekui mitte-päris-Tartus, vaid Pariisi kunstihõngulises boheemlikus katusekambris.

Ja ees ootab Viljandi. Ja ootab Tallinn. Ning teater – oh, maailma teater tuleb koju kätte! Ning selja taga on 2/3 eksamitest. Hing on kerge ja õhevil. Kunsti ja teatrit ja jäätist ja raamatuid. . Ja päikest!
Mul on nüüd enda isiklik “Liblikapüüdja”. Ning ees viis päeva Tallinna vanalinna ja lavakunsti.

Ja kui sul on olemas selline elu, siis kuidas ometi on sul alust arvata, et hakkab sadama?

Soundtrack: (ja taaskord) Yann Tiersen – La Noyée

“Haridus…

2011-05-20T16:17:00.001+03:00

… muudab meid rumalamaks kui loomad. Tuhat häält kutsub meid igast suunast, kuid meie kõrvad on topitud teadmistega.”

Jean Giraudoux

Nüüd, mil ma tean, kuidas Giraudoux & Co (Antoine’st Vahtangovini) Lääne teatri ajalukku oma jälje on jätnud, ning milline näeb sellel sessil välja päikesetõus, võtan julguse endale teda hariduse teemal tsiteerida.
Niisiis. Sess. Raamatukogu - meie teine kodu; mälumaht – meie tulemuste määraja. Aga kui mul on piltmälu?

If you can’t remember it – visualize it.

Tere. Kell on 4.24 ja mu sein on täis teatrit (vähemasti seda osa, mida ma ei teadnud ja mis mul loogiliselt pähe tuupides meelde ka ei jääks).

“We live on coffee and flowers.
Try not to wonder what the weather will be” (Googelda seda.)

Mul oli tol päeval enne ka teine eksam. Selleks ajaks ma juba teadsin nii mõndagi ka individuaalsete erinevuste psühholoogiast. Nagu näiteks:

“Sarnaselt varasemate uuringutega on nii intelligentsus kui isiksuse baasomadused olulise panusega õpiedukuse kujunemises, kuid isegi nende kombinatsioon ei seleta ära üle kolmandiku GPA hajuvusest :intelligentsus on kõige tugevam ennustaja (seosed vahemikus r = .40 kuni r = .50). Isiksuse omadustest on parim ennustaja meelekindlus (st korralikkus, täpsus, saavutusvajadus, eesmärgipärasus jne).”

Meelekindlusega on aga viimasel ajal nii nagu on. See tähendab, ma olen endiselt oma püstitatud eesmärkide ja sotsiaalse surve ori ning seda rängem on mu (hetkeline?) varajase täiskasvanuea kriis. Mida ma olen õppinud – et kui miski tundub selge ja kindel, siis mõtle uuesti – mitte miski ei pruugi olla selge ega kindel. Homme on kõik teisiti. Ilm on teisiti. Vaade on teisiti. Tulevik ja maailm on teisiti.

Ükspäev sadas vihma. Kunagi kirjutasin vihmavarjusoojusest ja ööbikulaulust, aga nüüd on needki olematud.
Oli see üldse vihm või rüütasin mina oma aknad soolaka suurepiisalise kardinaga ja püüdsin sellest läbi hüüda “mis must saab” ? Kellele? Seda ma ei tea. Võimetuse ja saamatuse nirutunne sõi mu elusalt ning ma pean õudusega tõdema, et ei olegi nii kivist ja rauast, kui seni arvasin. Liblikatiivatolm. Ei muud.

Tulevikku pole olemas. Olen seda ise öelnud. Tulevik on kestev olevik. See, mida teeme täna, ongi meie homne. Ent kunagi varem pole kauge abstraktne tulevik olnud nii reaalne. Miks ma üldse sõdin ja ei taha tunnistada, et olen eestlane – meil ei ole tulevikku väljendavat vormigi. Meie mõttesüsteemides puudub vastav ajakategooria ning me peaksime selle üle õnnelikud olema. Siis ei panustaks me mingile seletamatule hetkele kusagil määramatus kauguses, vaid teeksime juba praegu, täna, siin hetkes kõik selle ära, mida heaks peame ja arvame. Siin muidugi on vaidluskoht, sest perspektiivi on ka vaja planeerida, aga kõige hirmsam asi siin elus on kahetsus. Kui ühel hetkel tagasi vaadata ja kahetseda, siis on vahepealne aeg arutu raiskamine ja enesepete. Ja seepärast haaraski mind vahepeal tohutu hirm, et ma teen midagi valesti või võtan endalt ära mingid olulised võimalused.. ja et ma ühel päeval mitte ei naera tagasi vaadates, vaid kahetsen.
Mõelnud enda jaoks välja selle, et kui uks suletakse, siis aknad kusagil avatakse, oli päike välja tulnud . Ning mul pole midagi akende avamise vastu. Meelekindlus. Seda on vaja. Kõik muu tuleb iseenesest.

Kunagi meedias oli selline lõik:

Laar tõdes, et praegune kõrghariduse süsteem on üldse imelikult üles ehitatud: osad maksavad oma hariduse eest ise, osade eest maksab riik.

«Me laseme oma noori õppima asju, mida pole vaja ei neil, ega ka riigil. Igasugused lullilöömise kohad tuleks ära kaotada,» ütles Laar.

Tema sõnul peaks riik suurendama survet ja koolitama just vajaminevaid spetsialiste.

«Praeguse kõrghariduse süsteemiga näeme ka edaspidi seda, et inimesed õpivad seda, mida kellelgi vaja pole. Me peame saama paremat kvaliteeti ja seda saab tarkust tagumikust pähe tagudes,» lisas Laar.

Mind kuidagi koledal kombel vihastas see sel hetkel – kui sa oled siia maailma sündinud ainult üheks eluks, siis mille pagana päralt peaksid sa oma unistustest ja plaanidest loobuma, et teenida kellegi teise huve, taskuid ja sihte. Tahan olla kunstnik – olen kunstnik! Virelen ja vaevlen, aga olen ikkagi õnnelik. Igatahes õnnelikum kui peaksin vastu tahtmist mingi haldusametnik või trollijuht olema. Ja kes üldse on kindel, et virelemine paratamatu on, kui tehakse seda, mida armastatakse.
Nimetate “lullilöömiseks” kõike seda, mida teie ise ei taha… Ja räägite siis veel inimõigustest – vaba tahe ja õigus valida omale tee, mida mööda oma elu tallata. Kahju, et mina juhtival kohal ei ole ning ei oma õigust ette dikteerida, et mulle ehk oleks kasulikum, kui mõni tipp-poliitik klouniks hakkaks. Teeks midagi lõbusat, mitte ei soiuks seal Toompeal. Naer tuleb tagumikust pähe lüüa…
Kõige nukram on see, et see meediasse paisatud sapp oli suunatud just nende pihta, kes on piisavalt võimekad, et riigieelarvelisel kohal ükskõik mida õppida. Sest vaevalt, et valitus virisema hakkaks, et Peep, kes maksab €1800 kirjanduse õppekava täitmise eest, on pinnuks silmas oma luuletamisega ning peaks hoopis neuroloogiasse minema. Neil on see ükskõik – õppigu, mida tahab, peaasi, et maksab.
Mis kvaliteedist me siis räägime? Rahakott puuga seljas - kohe mistahes spetsialist. Aga vaene Kristjan-Jaak “lööb riigi kulul lulli” ning õpib seda, mida kellelgi vaja ei ole. .

Aargh. Hälin ja raev. Ma ei hakka pikemalt meie kallist haridussüsteemi materdama, kuigi ma pole kaugeltki õhust tühi. Oma mädatomati peaks saama ka veel see 3+2 ja tööturg, aga ma ei jõua.

Ma ei jaksa üldse rääkida praegu. Palju lihtsam on lasta seda teha selle sessi tausta/teemamuusikal: The National.

Täna siis Brainy (Googelda seda.)

Vere tulv pähe.

2011-05-13T22:43:00.008+03:00

Oh I'm going to buy a gun and start a war
If you can tell me something worth fighting for
Oh and I'm going to buy this place, that's what I said
Blame it upon a rush of blood to the head

Mõtlesin, et tean, mida ma öelda tahtsin. Sest millestki ma ju ometigi rääkida tahtsin. Sellest nädalast. Suvekuumusest. Ja tavatutest seikadest. Ja inimestest. Ja nüüd ei oskagi midagi öelda. Panna oma sotsiaal-fenomenoloogilisi kogemusi-kaemusi sõnadesse on osutunud ootamatult keeruliseks ülesandeks. 13 ja reede – ei morjenda. Kindlasti annab nädalale mingi pikantse lisakvaliteedi.
Juba see oli mingi semiootiline vihje, et plaanitud varahommikune buss ühel hommikul tulemata jättis ja salapärastel põhjustel, nagu hiljem selgus, katki otsustas minna. Sellegipoolest jõudsin eksamile. Õppejõud kinnitas, et me saame eksami kenasti tehtud ja ei varise majaga ümber. Kui kohatu nali, mõtlesin. Et miks peaks? Eilne näitas aga, et naljast on asi kaugel – von Bocki maja kärises just tollesama auditooriumi kohalt pooleks.
Aga mitte esmaspäeval. Siis olin õnnelik, et nii lihtne eksam oli ja lippasin kerges suvepäevas rõskest õppehoonest välja. Täiesti juhtumisi nägin Manicut. Meie tee viis mõnda aega ühte suunda, juttki oli ühte suunda: videokunst ootab meid ees. Ent edasine oli huvitavam.. Long story short – üks kellasepp, kes juba aastaid Tartus oma äri peab, julges nüüd mind teretada (kui ma niisama pahaaimamatult tema töö juurest mööda jalutasin) ja küsida mu nime, öeldes, et ta on mind juba aastaid nägupidi teadnud. Ma ei salga, et teadsin teda ka – olen sinna oma viis aastat juba kelli ja sõrmuseid parandada viinud. Hea töö on alati garanteeritud. Aga et .. kuidaspalun? Järgmisel hetkel teadsin juba nii mõndagi tema isiklikust elust, kuid pidin siiski ise osaks sellest saamisest keelduma. Aga me oleme nüüd sõbrad. Kui pentsik..

Ja teisipäev rajas teed kolmapäevale, mis oli nii teistsugune, et ma siiani ei mõista midagi arvata või öelda, kui et mõned detailid ja hetkeemotsioonid ja stoppkaadrid, mis sellest päevast mällu on talletunud, tekitavad kummalisi tundmusi. Selliseid, mis murravad rutiini ja esitlevad end kui alternatiivreaalsust. Sellised, mis lasevad elul meeltesse jõuda tavatult kirka ja vahetu ja sügavana. Sellised, mida millegipärast kunagi mõnel juhuslikul argipäeval mäletada. Viimastel päevadel olengi tegelenud nende tundmuste kogumise ja juhuslikele paikadele emotsionaalse värvinguga tähenduste omistamisega..

Ma olin Trehvis. Läbi juhuse. Tutvumas ja rääkimas uute inimestega. Kes iseenesest ei olegi nii uued, kuid aegu tagasi oleksid nad olnud teise tähendusega minu jaoks. Siis olid mitmed asjad teisiti, ja seetõttu ongi nii huvitav jälgida ennast ja teisi, arvestades, kuidas tegelikult elu on läinud. Ja millest me räägime nüüd nendena, kes me oleme sel hetkel.. Selle asemel, et rääkida neid jutte nendena, kes olime või oleksime, kui elu oleks läinud muudmoodi.
Juttu oli teatriajaloo raamatust – minu piiblist. Huvitav, et hetk hiljem oligi mu kotis Uus Testament, mille lahke onu peahoone ees mulle ulatas.
Justkui sellega seoses sain ma veidi aega hiljem kuulata ühel täiesti tavalisel pargipingil Barclay platsil mõtteid, mille kohaselt jumal olemas peaks olema. Nii teoreetiliselt. Ja see pargipink jääb mulle nüüd seeläbi meelde.
Uus Testament oli mul kotis ka õhtul, kui kuulasin hoopis teist laadi mõtteid ja argumente sellest, miks jumalat e i s a a olemas olla. Nii vastandlikud vestlused. Nii vastandlik elu.

Viimase 48 h jooksul võin silma pilgutamata väita, et maha on saadud kõndida vähemalt 20 km. Kunagi ei tea, kuhu jalad viivad. Või mõtted. Või tänavad. Ning kunagi ei tea, millal võib tulla tahtmine mõnel äikselisel hilisõhtul minna ja üles otsida see kõnnitee äär Sõbra ja Tähe ristis, kus sai räägitud surmast ning et kõige vähem maailmas tuleb karta just seda. See tänavakivi jääb meelde nimelt seepärast.

Kui sügav võib elu vahel olla! Isegi sügavam kui Emajõgi, mis aeglaselt ja segamatult öötuledes voolab ja mille kaldal inimesed aeg-ajalt aastast aastasse räägivad metafüüsilistest asjadest, inimesest tema ambivalentsemas tähenduses, lapsepõlvest, minevikust..

Nii palju küsimusi ja mõtteid ja asju tulvab pidevalt läbi pea. Millise nimel neist tuleb võidelda.. kes seda teab. Mõtiskleda tasub. Elama peab.
Kuid aasta ilusaim aeg on käes. Ei saa lasta sel raisku minna. Nagu ka heal muusikal..

Teeme ära 2011. Afganistani moodi.

2011-05-10T09:45:00.004+03:00

Talibani täna Ida-Afganistanis Laghmani provintsis toime pandud suitsiidirünnak nõudis viie tsiviilisiku – nende seas kahe lapse – elu, teatab uudistevõrk AFP.
/.../
Talibani pressiesindaja Zahihullah Mujahid kuulutas, et nende organisatsioon võtab rünnaku eest vastutuse, ning lisas, et see on osa nende kevadisest rünnakukampaaniast, mille nad kuulutasid välja möödunud nädalal.
(Postimees, 10.mai 2011)

Kampaania?! Tapame end ja laseme lapsed õhku ning nimetame seda siis milleks.. talguteks? On see nüüd Talibani viis anda omadele populistlikke lubadusi (kõigile õhkijatele neitsid teises ilmas!)? Ja varsti hakatakse trükkima T-särke ja tootma kleepsuga kruuse?
Kindlasti paneb see ringi mõtlema virina üle kohaliku poliitpropaganda võttestiku pihta.

Tuletaevasappi.

Deja vu. Variatsioonid elust.

2011-05-06T21:52:00.003+03:00

Nüüd on siis läbi. Tartus juba mõni päev tagasi ja Tallinnas minu jaoks alates eilsest. Tudengite kevadpäevade üritused on peetud, laulud lauldud, tantsud tantsitud, teater tehtud.

Eelmisel aastal oli nii. Ja jätkus sedasi. Kõik ju mäletame seda. See oli elamusterohke kvaliteetaeg, mille helges mälestuses ka sel aastal kevadet tervitasin. Magasin muidugi tunduvalt rohkem. Oli see nüüd lisaeluaastast, praktilisemaks muutunud mõtlemisest või tont teab, millest veel, aga magasin kõvasti rohkem kui 4 h per öö . Geneetikat ei olnud enam. See on argument!

Kõik oli justkui sama, aga ikkagi uus. Esmaspäeval oli improproov. Ja oli öölaulupidu. Läksime. Laulsime. Viskasin kukil näppu. Nautisime sooja õhtut. Kassitoome kaikus laulust ja naerust. Alleed ja platsid ja pargid ja lokaalid olid ka 02.00 ajal öösel rahvast pungil täis. Elu voolas Tartu tänavatel. Kambakesi, karjakesi, hulgakesi, kahekesi..

Teisipäev oli pikk ja töine koolipäev. Ütlen seda selgitamaks, miks ma pärast õhtust etendust ja peale seda toimunud impro peaproovi ja pärast seda toimunud kesköist (üllatavalt edukat) ülesastumist Vildes, Comedy Estonial, koju läksin ja mitte jälle tütikatega Geni. Läksin koju ja harisin end hoopis eesti kirjandusega. Põhjalikult.

Kolmapäev algas kunstiga, tõi kunsti ja lõppes ka mingil määral kunstiliselt. Peale Kangilaski loengut olin andnud koos 10 teise tütikaga sõrme Margus Kasterpalule, kes tähetorni 200. aastapäeva avamise jaoks meiega performance’i korraldas. Olime Vene sõdurid, mõõtsime maad, et tõestada, et maakera polegi ümmargune. Struve nimelt mõõtis Tartu Tähetorni läbiva meridiaani. Õigemini tegid seda sõdurid, need, keda me kujutasime. Vabariigi president oma kaaskonnaga oli ka asjasse seotud. Nemad olid pidulikul rongkäigul avamisele. Meie, kamp sinistes frakilaadsetes mundrites, venekeelseid numbreid ja fraase a la “tsut-tšut leveje” hõikuvaid etlejaid, pidime tee peal oma toigaste ja riistapuudega ees tokerdama. Üritus päädis sellega, et J. palus presidendil sellest kaasataritud vanaaegse mõõteriista pilust sisse vaadata, öeldes, et “eta mašõna”. Kui elitaarne! Ja noh, mina suskasin Struvet mängivale Martin Kõivule pihku prantsuse mõõdupuuks nimetatud toika ja tegin sõdurite rivvi naastes ‘ajastutruu’ pirueti. Kokkuvõttes, improvisatsiooni kohta ju väga hea. Veel parem oli autasuks saadud avatud arve Genis. Peale õhtust etendust Ateenas lunastasin selle eest kuuma õunakoogi jäätisega, õunamahla (ilmad olid siis ootamatult kuumad-kuumad-kuumad) ja pirnisiidri. Ja siis oli Smilersi katusekontsert. Väga maru oli. Inimesi oli jälle ei-tea-kust tulnud nii palju, et Emajõe äär oli täis, niisamuti Narva mnt ja neid jagus veel ühika akendele, vanalinna ja Toomemäelegi. Seal jätkus kultuuriprogramm Mahagoniga. Visuaaliga vürtsitatud instrumentaal kammis korraks ära. Siis tuli Karl Madis lavale, mingi minule tundmatu nostalgia lõi õhu pooleks ja kannatamatus hinge. Läksime ära, et enne südaööd CT-sse katusekontserdi afterparty’ile jõuda. Jõudsime. Et mitte meie seltsilist üksi koju alt klubist kostvaid bassihelisid kuulama jätta, kutsusin KJ toanaabri ka kaasa. Ta oli nii truult meiega Mahagoni kuulanud, et vääris seda. Tantsisime üsna korralikult. Nii, et varbad taas tuld lõid ja üsna kurjakuulutavalt valutasid. Selles suhtes eelmine aasta ei kordunud – ükski neist värvi ei muutnud ja küüned jäid alles. M., kes öösel meist tantsima jäi, olevat lõpetanud oma öö muffineid tehes ja teed juues. Vot sulle kunsti!

Huvitav, et selles õhtus oli samu inimesi, kellega eelmise aasta sama aeg seostub. Aga veidi teises variatsioonis. Üks neist ei tundnud mind ära, teisi tervitasin tagasihoidlikult.

Eelmise kevade neljapäev oli üsna märgiline. Esimene päev kevadpäevade nädalas, mil oli vihmane ja külm, mil ma kolisin ja mil ma õhtul väljas ei käinud (kuigi inertsist oleks lubanud). Oli esimese õhtu natuke nukker vaade uues ja veidi võõras vaikuses, vaatega Karlovale.
See neljapäev oli mõnes mõttes sarnane, kuigi oli pikk ja vihmatu koolipäev (esimene päev, mil jahedus sooja murdma hakkas), oli pimekohting, kuhu end naljaka põnevusega kirja olin pannud. Jah, kokkuleppeliselt. Kokkuvõttes sain küll vestelda kultuurist, kuid minu date ei läinud nii edukalt, kui KJ oma. Ju ma olen sotsiaalselt ikka liiga nõudlik.. või mul antud alal lihtsalt ei vea. Inimestega on ikka tore vestelda, aga see paraku polnud küll päris selline elamus, nagu oleksin oodanud. Või selline tüüp.
Ja õhtu.. oli nagu pooleldi närbunud kurvameelne nelk minu kirjutuslaual. Väsimus ja eelnevate ööde raskus (kõigi nende, mis eelmise kevade ja selle päeva vahele jäid) ja mõtted ja tunded vajutasid pea raskelt padjale ning sõnad kurku, soovid nende taha lukku. Ei tulnud plaanitud klubiõhtut. Oli vaikne vaade Karlovale..

Reedel pidutses Tartu edasi. Tudengifolgil ja öötantsupeol ja sünnipäevadel. Laupäeval aga Volbril, korporatsioonides ja pühapäeval tudengiekstreemil. Mina olin eemal sellest möllust ja süüvisin taas kirjandusse. Põhjalikult.

Eile käisime Tallinnas. Seal on ka tudengipäevad. Viisime teatrit. Saime maasikaid ja küpsiseid, aplausi ja lilli, Kellukest ja Fizzi ja A le Coq’i. Nii see elu käib. Sõidu pealinna ja tagasi ka. Muidugi lauldi terve tee sinna ja tagasi. Muidugi oli kitarr kaasas, muidugi rääkisime filosoofilistel teemadel, muidugi sai TÜT hiilata. Enne ametlikku lavaleminekut näiteks Tallinna vanalinna tänavatel.. kui O. keset munakiviteed koonuse püsti lõi ja selle sees suitsu tõmmates Bomfunk MC’s-i kassetimängijalt valjuhäälselt käima lükkas. Sai teatrit. Sai-sai.

Öösel sai jalgsi koju ka kõpsutatud. Kurda veel, et istumist oli päeva jooksul liiga palju…

Muide, täna on Asse nimepäev (mõni asi ikka ei unune, kao ega hävine).

Ja soundtrack’iks Tartut rokkinud Smilers: Ainult unustamiseks.

See maailm või teine.

2011-04-29T17:51:00.004+03:00

"Kardan sinuga rääkida, kardan vaikida. Kes lausub sulle need sõnad, mis seisavad mu keelel? Nad saavad öeldud. Aga kes usub siis veel, et see olin mina, kes esimesena tahtis neid lausuda?"
(M. Unt "Hüvasti, kollane kass")

Mõlemad on geniaalsed. Nii Unt kui Vennaskond. See maailm, mille üks loob pelgalt sõnadega ja teine lisaks muusikaga, on paik, kuhu andunult kaduda. Aeg-ajalt see taas kutsub mind. Ja ma lähen, ja ma lähen ja ma lähen...

Renoir “La Première Sortie”1875-76; National Gallery, London.

2011-04-20T12:13:00.007+03:00

Ta ütles, et siin lõhnab nii naiselikult. Ning et meil on ilus köögimööbel. Samasugune nagu neil, aga ilusam. Ma murdsin toodud šokolaadi tükikesteks ja palusin tal istuda.
Mäletan – täpselt aasta tagasi - , kuidas ma teda esimest korda nägin. Kui KJ meid tuttavaks tegi. Ta ütles – ilmselgelt sain pärast teada, et valetas – , et õpib mehhatroonikat. Järgmisel kohtumisel maailmakirjanduse loengus istus ta minu kõrvale, tegi salvavaid märkusi minu ja ùr L.-i vestlemise kohta, kirjutas mu kaustikusse haiku lehmast ja ütles, et ta ei tule meie ülesastumist Vildesse ilmselt vaatama. Ta oli siis nii ennasttäis ja teravmeelselt üleolev.
Nüüd on ajad teised. Palju vett on vahepeal merre voolanud. Köögikapid on vahetunud ja tunduvad ilusamad. Toad lõhnavad teisiti…
Mingil veidral moel lõhnas tema Lääne-Euroopa, espresso, veini, sarvesaiakeste ja akvarell-kevade järele. Niisiis lasin ma tal rääkida. Kõigest sellest. Sest tema oli selle keskelt tulnud ning tal oli eeliseid, mida mul ei olnud. Ning nõnda ta rääkiski, kuidas Eiffeli torn polnudki nii suur, kui ta oleks arvanud, kuidas seal, selles linnas oli ühel päeval lausa 26 kraadi sooja. Rääkis kohvikutest, kus klient pole kuningas, vaid külaline; keda ei ülistata, vaid keda oodatakse külla. Rääkis 10. rajooni mustast getost ja sellest, kuidas Triumfikaare otsast näeb kõike, mida tarvis. Rääkis veinist, mille sügavpunast tooni meie tassides olnud hibiskusetee vaid kaugelt meenutas. Ja rääkis väikesest (tema sõnutsi) 17.sajandi kunstihõngulisest toakesest, kus nurgas on kraanikauss ja sein ning mille vahel ei mahu end ringi keerama, ning ühest ilusast tüdrukust, kes elab seal lummavat pariisitarielu ja peab blogi.

Just see tüdruk on vesi, mis meist mõlemast läbi voolab..
Vajusin mõtetega vaheldumisi punasesse teesse oma tassis ja päikesepaistesse väljas. Hingega ka.
Ja ma tundsin igatsevat vajadust hingata sisse seda õhku, mis puhub neil unelevatel tänavatel, kus tädikesed jalutavad oma koerakestega ning kogu see romantilis-kunstiline õhustik naaldub su südamele ja mähib su Seine’i pärlendavasse embusse. Ja tundsin igatsust selle ilusa pariisitari järele. Tema ilu- ja headusearmastuse järele. Tema sundimatu spontaansuse ja sära järele.
Ning ma mõtlesin, kui väga on temal praegu vedanud.

Ma armastan öelda sõna Champs-Élysées puhtalt sellepärast, et selle kõla tundub peen ja kultuurne. Ma ise tunnen end seda öeldes peene ja kultuursena. Kuigi see tõeline kultuursus ja peenus jääb minust sama kaugele kui Champs-Élysées Vabaduse puiesteest. Toomemägi on minu Montparnasse ja hetkel ainus viis olla lähedal la Cloiserie des Lilas’le, Picassole, Apolinaire’ile, Cocteau’le, The Théâtre du Vieux-Colombier’le ja kõigele-kõigele sellele boheemlasliku hõnguga kunstielule on sisse ahmata jutustusi ja lugusid, mälestusi ja kunstiajalugu. Ja oodata, millal M. tagasi tuleb..

Ma tahaksin millelegi elada. Jäägitult ja fanaatiliselt. Nagu 1920ndate, 30ndate, isegi 60ndate ja 70ndate tudengikodudes, salongides ja bulvaritel vaieldi, arutleti ja räägiti tunde, õhinal ja vaimustusega - kunstist, teatrist, uutest vooludest, uutest manifestidest, uutest poeemidest, uutest romaanidest, inimestest, kelle geniaalsust märgati avalikkuses siis vaid aimamisi ning kellest pärast nende surma kõneldakse legende. Ma tahaksin lugeda ja olla ja tulihingeliselt elada millegi nimel. Niisamuti. Niisamuti nagu Eero Epneri kirjutatud võrratus monoloogis NO etenduses “The Rise and Fall of Estonia”. Selles, mida Sergo Vares esitab. Jah! Jah! Jah!
Teater. Miks ei võiks see olla teater? Ja kirjandus? Ja kunst?

Sest elu on vahel nii proosaline ja tühine. Sest aega on alati nii vähe. Aga pole hullu. Kuniks on päikest ja šokolaadi ja teatrit.. ja inimesi, kellega neid jagada. Inimesi, kes oskavad vaimustuda, julgevad vaielda, rääkida, näha.. seniks on lootust. Seniks on Emajõgi meie Seine või Doonau või Neeva. Seniks on Tartu meie Montmartre ja TÜT meie Hôtel de Bourgogne ning Suudlevad Tudengid meie Café des 2 Moulins. (Kuniks on “Amelie").

La musique du moment :

Neid kolme…

2011-04-14T00:18:00.001+03:00

Midagi on teisiti. Midagi on muutunud. Nähtavasti olen ärganud letargilisest talveunest, kuigi ometigi enda teada olen elanud neil talvekuudel üsna tavapärast ja enam-vähem (enese)teadlikku elu. (Mis tuletab mulle meelde, et eelmisel aastal oli talveunne soikumine ikka vist väga ränk, sest mälestused justkui algavad alles kevadest. Kõik, mis oli enne seda, on ähmane ja külm udu.) Sellest suurest ja teadmata muutusest annab märku kas või see, et eikusagilt on välja hüpanud taltsutamatu soov minu kolme lemmiku järele: teatrit, päikest ja šokolaadi! Suvel asendavad neid raamatud ja jäätis (päike jääb!), kuid suveni on veel hulk jagu aega. Käes on mu armastatuim aastaaeg. Kevad Tartus on minu arust eriliselt ilus. Mulle meeldib linnakevad. Suvi siia kuigi ei sobi, aga kevad küll. Õhk majade kohal on klaasjam, taevas kirkam ja kõrgem, päikesevalgus voogab piki tänavaid ja silitab Raekoja munakive. Õhtud on valged ja soojad. Inimesed on teistsugused. Alabastrist. Mõtted on teistsugused. Portselankerged. Ja hing on kuidagi meeldivalt rahutu ja igatsev. Tulvil magnooliate lõhna. Ma ei ole neid kunagi nuusutada saanud, aga ma olen kindel, et kevad südames on just magnooliahõnguline.

Niisiis, et veidigi leevendust tuua rinnus põlevaile soovidele, käisin üle (lubamatult, häbematult) pika aja teatris. Sadamateatris etendus eelviimast korda “Maetud laps”, mida olin lubanud endale vaatama minna juba eelmisel kevadel. Parem hilja, kui..
Arvamused-kuuldused nimetatud lavateose kohta olid vastakad. M. mainis kord, et sai veidra teatrielamuse osaliseks, mõned teised jälle, et tegu olevat halva kogemusega. Oma süda on kuningas ning nüüd võin julgelt ülevaate anda. Subjektiivse, loomulikult, kuid vähemasti ausa.
Päris siiralt – lugu kummastas mind juba esimesest pildist peale. Või pani ehmatama. Nimelt see, kuidas Aivar Tommingas pärast pikka pimedust tulede süttides ühtäkki publiku ees laval diivanil kössitas. See ehmatus ei lasknud minust edasise kahe ja poole tunni jooksul enam lahti ning terve loo ajal jäi minu jaoks keegi või miski ikka sinna armetu diivani peale muserdatult ja räbaldunult kössitama. Nii metafoorselt.
Sam Shepardi 1979. a Pulitzeri preemiaga pärjatud draama oli tõesti sünge pilguheit Kesk-Ameerika perekonnafarmi, kuid mitte ainult. Väga naturalistlikus võtmes lavastatud ja äärmise elutruudusega kujutatud etenduses ei tulnud minu arust välja seda põlisameerikalikkust, seda rahvuslikku puritaanlikku ängi. Läbi kumas hoopis mingi üldhumanistlik elusaatus – universaalne ja ajatu. Nii, et võis kergesti mõelda end tollesse olustikku ja tegevustikku sisse, kartmata etnoloogilist või ajaloolist võõristust. Ja see ei ole tingimata halb, vaid mõjub põhjamaise publiku jaoks pigem vastupidiselt, empaatiliselt.
Siinkohal tuleks kiita usutavat näitlejatööd. Minu arust. Aivar Tommingas ei valmistanud taaskord pettumust, vaid mõjus oma turtsaka ja küünilise kibestunud Dodge’i rollis kui iseenda loomulikus nahas. Eriti suurt väljakutset ning näitlejatehnikat nõudev roll oli Margus Jaanovitsil – poolidioodist lapsemeelne Tilden. Ja tõepoolest, üksikud imeväikesed libastumised (mis võisid olla ka lavastajapoolsed suunised) ei varjutanud minu usku hästi välja mängitud tegelaskujust.
Kui tuua välja nõrgemad näitlejatööd, siis miskipärast jäid häirima Maarja Mitti ning Raivo Adlase lavalolemised. Adlas mõjus oma kohtluse-aktsendiga isegi vastuvõetavalt, mingil määral, aga ma ei oskagi öelda, mis mind Mitti juures häirima jäi. Sest ta ise oli just selline, nagu lugu vajaks, kuid kuidagi ülepakutult naiivne või reaktiivne oli see tema olek.
Seda enam ei sobinud sinna patta võltspateetilised monoloogid. Sellisesse, tugevalt realistlikkusse ja detailideni naturalistlikkusse lavastusse ei sobiks nad nii või naa. Ja see vast olekski miinus, mida esile tuua. Ning otseloomulikult püüe välistada liigne sümbolistlikkus. Et lõpu õõvastavat traagikat rõhutada, oli kogu tagasihoitud pateetilisus ning teatraalsus surutud lõppu võimalikult realistlikku vormi, kuid seda enam mõjus stseen surnud imiku skeletti koju kandvast Tildenist ning seejärel kahkjas eluõhtuvalguses seda aknal süles hoidvast Halist lootusetult võika ja ebaloomulikuna. Taustal kõlamas “Hallelujah”.
Kuid pentsikumaks tegi loo tõlgendamise just see, et tegelikult mängiti piiri peal. Koomika vast isegi domineeris, kui välja arvata lõpp ning julmad ja elu madalat armetust rõhutavad ootamatud kontrast-stseenid. Kogu see iroonia, mille võtmes ärakulunud ja –kantud igapäevaelu kujutati, oli üsnagi mahlakas ja teravmeelne, seega ei saa väita, et tegu oleks läbinisti õudse või traagilise looga. Halekoomika oleks pigem õigem kategoriseering.
Pärast selle etenduse nägemist ei osanudki ma õieti seisukohta võtta. Kuid kui arvestada, et – jah! – ma läheksin seda teist korda vaatama.. teoreetiliselt… siis ilmselt on tegu ikkagi õnnestunud lavastuse ja valikuga. Ega ilmaasjata kutsutud Mladen Kiselovi Linnateatrisse Virginia Woolfi lavastama… Midagi ta sees oma nihkes looga vinti keeras, järelikult töötab.

Ah, oleks nüüd päikest ja šokolaadi, hakkaks natukenegi kergem.

Soundtrack – Jeff Buckley - Hallelujah

Oli üks plika..

2011-04-04T11:02:00.002+03:00

Elu on muutunud musta-valge-punase-värviliseks. Ja koonusekujuliseks. Päikest asendab prožektorivalgus, päeva must saal ning kõik on kuidagi nurgeliselt absurdne. Avangardne.
Ja kui ta ka seda ei ole, siis on ta hoopis sümfooniline. Just selline.
Siis panevad inimesed käe õlale või kallistavad vaikides, siis mängitakse kusagil Karlovas selle lauluga kitarril sõrmed katki, siis näevad kellegi silmad hilisöisel tänaval astumas pisarais tüdrukut just selle loo saatel, siis räägitakse Raekoja-korteris elust ja dekadentsi-ajastust, siis kaotatakse piir päris elul ning elul mustas kastis plüüškardinate vahel, siis nähakse väljas päikest ning kevadet, siis hakitakse Ujula tänaval salatit, siis grillitakse ilma grillahjuta, ning siis kostab taaskord seesama laul terrassilt alla Emajõele. Siis lõikab üks tüdruk teisel pikkadest blondidest juustest salke põrandale ning must-valgele Monroe’ kleidi sabale. Siis mõeldakse päevale, kui päike sulatab viimase lume terrassipõrandalt ning kõik, mis siiani on tundunud raske, leiab lahenduse.
Siis on elu veel küsitavam. Kas me olemegi päriselt olemas või on see vaid uni? Mis on teiselpool avatud silmalauge?

Need käpad nüüd astuvad taevaseid radu..

2011-04-03T23:47:00.002+03:00

Jääge, hüvasti sügisesed puulehed õuel.
Jääge hüvasti, krõpsud ja liivakast.
Jää hüvasti, õu, jää hüvasti, kutsu.
Jää hüvasti, diivan ja voodi ja vaip.
Jää hüvasti, pererahva süli.

15 aastat paksu punast sõpra.
15 minutit niiskeid põski.

15 ööd rasket und...

Killer Jackey, Sa olid mömm. Aga kõige siiram ja pehmem ja leplikum. Kõige truum punane karvakera. Ärkan veel kaua, kuuldes hommikuti Su kurrumist. Nurr, mu sõber! Tervita Mikut ja Nossiferi ja Arturit..

Jah, jää hüvasti, kollane kõuts..

Hop-hei!

2011-03-26T19:48:00.002+02:00

Reede hilisõhtul registreerisin enda olevat Genklubis, avastamas ‘maailmamustreid’ ja etno-dub’i järele ennastunustavalt tantsimas. Poolteist tundi hiljem oli laval Svjata Vatra, ma olin valmis väänama ukraina rahvamuusika saatel oma riideid, kusagil kuklas kükitava hirmuga (Geni kohta) meeletu rahvamassi poolt tallatud saada. Kõik ülejäänu oli flow.
Ai, Kalyna-Malyna!
Ilmselt sain ma oma elu esimese ja vägagi mõjuva etnomuusika-kogemuse. Tõepoolest.. Meie poolt etno-dubi’iks kategoriseeritud tantsumuusikaga pole ma varem kokku puutunud. See-eest oli esimene kord päris hoogne. Hop-hei!

(Isverus.. ma vist tahan folgile…)

Tuul.Annelinn.Võileivagrill.Kuusepuu.

2011-03-25T17:03:00.006+02:00

See postitus oleks pidanud ilmuma eile. Aga kui ta seda ei teinud, siis ..tuleb täna.

Oo, elu tühikoomilised hetked..

Eile kell 8.30 sadas väljas lärmakalt vastu aknaid täristades rahet. Viis minutit hiljem paistis päike. Siis tuli jälle rahet. Päike. Ja kogu seda seltskonda saatis gravitatsioonijõudu eirama sundiv tuul. Metsik tuul. Milline suurepärane hommik, et sõita Annelinna, et kohtuda Iljaga. Ta meenutas mulle kedagi, aga kes ta ise on, mind väga ei huvitanud ja ega sel polegi suuremat tähtusust minu jaoks ega siin, kui et ta on Ilja ja ta elab Annelinnas ja sel päeval, kui ma teda nägin, sadas rahet ja puhus subtroopilise jõuga lähisarktiline tuul.
Aga päike paistis. Ja kõik need Annelinna paneelmajad seisid seal trotslikult reas ja diagonaalis ja horisontaalis. Mõnede ümber kasvasid männipuud, mõnede akendel maigutasid vanatädikesed suid.
Nii veidrad on sellised linnaosad. Nii veider on Annelinn. Justkui ta ei olekski Tartu osa, vaid hoopis mingi muu linn. Miskipärast on need ühesugused magala-karbid ometi nii köitvad. Iga kord jään neid vaatama ja mõtlema: kes nende arvukate akende taga elavad? Millised on nende elutoad? Millised vaibakesed nende seintel ripuvad, millised froteerätid rõdudel kuivavad, kuidas lõhnavad nende esikud ja kuidas koorub tapeet nende seintelt.. ? Kusagil seal.. kusagil seal, nende nahkpolstrite ja pisikeste uksesilmade taga keevad teekannud, sahisevad luitunud sokid, tilguvad kraanid ja jooksevad telesarjad. Õhtuti kostavad kõrvalkorterist kellegi võõrad hääled, suitsukonid vajutatakse trepikodade tuhatoosidesse, esikunurgas on taarapudelid jätnud linoleumile kleepuvaid sõõre, koerad heidavad nurka magama, vannitubades praguneb kahhelkivi.
Igas selles pealtnäha kivises ja üksluises karbis käib kiivalt kardinate taha varjunud kodudes kordumatu ja ometi kõrvalmajas peaagu samamoodi korduv elu. Ning kogu oma müstilises nostalgias on see kõik kuidagi vuajeristlikult köitev.
Ma ei saa sellest huvipakkuvusest enda puhul eriti aru. Ometi on viimasel ajal tekkinud mul mitmeid küsimusi, millele ma pole suutnud ammendavat vastust leida. Ühed tähtsamad, teised vähem. Tean, et kunagi küsisin päris palju asju, aga nüüd on asjad hoopis konkreetsemad.
Näiteks: miks kõik võileivagrillid ilma lülitita, otse elektrivõrku ühendatavad tehakse? Miks pensionieas inimestele pensionile jäämist sundkohustuslikuks ei taheta muuta, et tööturul noortele tööpuuduses vaevlejatele (ehk potentsiaalsetele vanematele) ruumi teha? Mis põhjusel Kirde sai Eestis nr 1 on? Oh, mõistetamatud asjad..

Ja et elu veel koomilisem oleks, siis.. eile kell 21.15 sai kaarsilla kõrvale püsti löödud pesueht kuusepuu.
Rääkisin C.-ga.
Tuleb J.: "Leidsin tee pealt kuusepuu, aga viisin ta raamatukogu juurde."
Imestus.
J. kaob, kitarrikott seljas (mille ülerippuv ots joostes kuklas lehvib) Kompanii tänavale. 3 min hiljem naaseb, kuusepuu süles. Pärast mitu õhtut koonustes ringi liikumist ei üllata meid enam miski vist.. Ka kuusepuu mitte.
Mis ta'ga ikka teha. Panime püsti.

Täna on väljas vaheldumisi päikesepaistega lumetorm, ja kuusepuud enam ei ole.
Varahommikul oli minu toa ukse taga keegi, kes ütles, et kaotas rahakoti koos dokumentidega ära ja palus rongisõiduks €1.20. Roomasin voodist ja otsisin raha, püüdes mõista, mis kell on.
Kell oli 5 ja see keegi oli mu korterinaaber - tuli õhtul kell kuus tagasi, andis mulle raha ja kreemirulli.
Proovis olin kõvakübaraga kabaree-siga.

Mõni nädal lihtsalt on veidram kui teised.

Nagu keegi muudaks reegleid..

2011-03-20T17:51:00.003+02:00

Kui kaua täpselt, ei oska öelda.. Aga üks on kindel. Minor Majority saadab mind lakkamatult. Saatku teidki.

Sõnu ja akorde saab näha siit.

Killukesi.

2011-03-19T16:19:00.006+02:00

Muud ei tahakski praegu öelda, kui et eile kadus mu veenidest 0,5 l verd ja nii mõnigi tund Puusepa tänaval, teatriproovis ja Genklubis. Lausa nii märkamatult, et reede sai otsa. Sai kogu täiega otsa, ainult šokolaadi ja küpsiseid jäi veel alles.
Ühesõnaga. Kaks ilma kolmandata ei jää, arvasin. Ja kui üksiti käik sinnakanti oli, siis miks mitte head teha ja head vastu saada. Ning - ennäe - must udu jäi tulemata ja teadvus minemata. See tähendab, et ma ei olegi lootusetu. See tähendab ka seda, et tõenäoliselt lasen end tulevikus veel torkida.
Et ma lootusetu ei ole, siis püsisin terve ülejäänud päeva enam-vähem püsti. Jooksin isegi ringi. Jooksin proovi, jooksin koju, jooksin Geni. Või noh. Bussipeatusest. Nägin Iirist, nägin Astrobeat'i, nägin ans Kollane Nool. Nägin inimesi. Nägin killukest Eestimaad. Kui täpne olla, siis Viljandit ja Tallinnat. Seekord viisid siis kõik teed Geni. .
Ehk oleks pidanud politsei eest ka jooksma? Et põnevaid seiku öösse veel juurde tekitada. Või vähemasti käskima gaasi vajutada? Aga, hästi. . Seda ei juhtunud. Põnevus piirdus vaid öise kontrolliga ning ilmselt korravalvurite pettumusega, et ei saagi trahvi teha.
Ja neljapäeval oli jälle killuke Hiiumaad Tartus külas. Pisike käik Kuku raadiosse oli ka.
Ja täna tulid jõulud koos lumesaju ja valgete teedega.

Küll mõnel nädalal juhtub palju.

Laiali.

2011-03-16T00:22:00.010+02:00

Isegi mitte niivõrd küsimus, miks linnaliinibussidel Poola lipukesed lehvivad, ei paina mu mõtteid, kuivõrd, millal lõplikult soojaks läheb? Tõsiasi on see, et nüüd on ka siin maal päikesepaiste, plusskraadid ja aimdus soojast ning meeldivast ajast. Kartsin, et Belgiast tagasi tulles vajub külmus ja rõskus ja lootusetus mulle raudse loogapuuna kaela. Õnneks seda ei ole juhtunud. Kontrast oleks olnud hirmus. Läksime 20-kraadisest külmast ikkagi riiki, kus keskpäev toob melonikollase 15-kraadise siirupise kevadilma. Päikesevalgus pärast pikka ja tuhmi talveaega oli kui elunektar. Niisiis. Nädal Liége’is ja elu pärast …

Liége

Seekord ma ei maganud, kui Valgast läbi sõitsime. “Konspiraator” baar, Korea restoran “Horan” ja inimtühi geto. Said läbi mati bussiakna nähtud. Lätis ei ole ka õiget elu…
Riia lennujaam oli juba paljulubavam – seal oli päike, lõhnas kergelt Euroopa järele. Lennureis surus kõrvad lukku ja pilgu aknast pilvedesse. Muhe. Elu pealpool pilvi on ikka hoopis midagi muud. Otsatu kõrge sina (kosmossesse!) ja päike lajatamas otsaette. Valge. (Ei usukski, et nii kõrgel ja nii lähedal päikesele –30 kraadi on. Vaid aegamisi pisilumelilleliseks tõmbuvad aknad annavad sellest mõista). Elu pilvedes oli raputav. Üks suur udumassides kihutamine – 720 km/h. Ning kui me viimaks allapoole pilvi jõudsime, jäi päike meist ülesse maha.
Brüssel oli pilvine. Nagu september. Kuid see oli nii vaid alguses. 80 km Liége’i ja esimene õhtu noortehostelis. Röögatu portsjon pasta bolognese’t. Ja nii hakkaski olema. Hommikune Rootsi laud, millest võis end hommikupoolikuks upakile süüa, kolmekäiguline lõuna, millest rahumeeli end nokauti sai toimetada ja kõigele lisaks õhtusöök, mida pooled lihtsalt ära ei jõudnud süüa. No, ei kurda. Tudengilikud kiirnuudlid näivad selle menüü kõrval armetult ebareaalsed. Nõnda siis jäigi mulje vahepeal, et elu Liége’is pole muud kui söömine ja võimetusest ägisemine. Õnneks saadi meist aru ja etendused jäeti pärastlõunale. Nii et võis rahumeeli seedida. Tõsi, hommikuste workshop’ide ajal tuli lihtsalt rahulikumalt võtta. Võimlesime küll, aga kõik jäid elama. Pole hullu.
Mis puutub teiste tublide osaliste etendustesse, siis tase rabas. Võrreldes Minski kogemusega, kus tuleme-kokku-teeme-midagi-laval-programm meisse pettumusemaigu jättis, üllatas Liége’i kutsutute professionaalsus ning sisukus kõiki, hoolimata sellest, et pooled lavastused olid prantsusekeelsed, sekka bulgaaria, poola, araabia keelt. Jälgida oli väga põnev. Suurimaks üllatajaks said ilmselt öömustad Benini näitlejad. Kes pärast meie esinemist Anu flööti ära ärida tahtsid.. Nojah, igakülgne läänekultuursus olekski palju tahetud, eks. Maroko jääb alatiseks meelde kui sajandi naerutaja. Ilmselt ei oskaks ma pakkudagi, millal ja kas üldse olen ma n i i kõvasti lagistada saanud. Aitäh nendele pässidele, kes laval riidekuhjades kakerdasid ja memmele eesreas, kes kopsuhaige naeru tegi ja repliike vahele hõikus.. te pikendasite mu eluiga vast oma 10 eluaasta võrra.
Linn ise oli muidugi võrratu. Vaba aja sisustasime ringi tatsates (et mitte kogu melonikollast päeva maha seedida ja oleskleda), katedraale, arhitektuuri, tänavaid, treppe ja parke avastades. Poode ka, aga kui sul on kõrval 10. sajandist pärit romaani stiilis hingematvate vitraažidega katedraal, siis lihtlabane supermall ei kutsu nii väga. Eks sai sealgi teise-kolmanda ringi aeg uudistatud ja raha maha jäetud. Ent mitte arvestataval määral, sest süüa anti hostelis nii hästi, et ei osanudki ega tahtnudki midagi lisaks osta ega kohviku/restoranikultuuri imbuda. Omaette miinus, võrreldes Minski köögi ja ajaga, ent samas . . See-eest said kohalikud kaubamärgid, filmilikud šokolaadipoekesed ning silmailu-vaated külastatud. Helge rahurõõmlus vajus meie üle juba sel hetkel, kui tänaval õitsvaid kirsipuid nägime.
Kui kogu selle headuse ja ilu ja kunsti kõrvalt aega veel üle jäi, siis selle kasutasime ka ära. Mõistust ja õnne proovile pannes. ‘Džentelmen’ sai põhimänguks. Turniirid, mis kestsid tunde ja ulatusid vahel järgmisesse päevagi, olid viimaks täiesti tavalised. Istu, kuhu seltskonda tahad, ikka on sul seal “lahtine skoor” ja mäng pooleli. Lauatenniseturniire tegime ka..
Identiteedivahetus mängis ühtlasi olulist rolli. Mainin siis ära, mis seltskond meil seal Liége’is koos oli: Maarja-Liis Ilus, Henrik Sal-Saller, Henry Laks, Sulo, Vaido Neigaus, Lihtsalt Jörpa, Uno Loop, Marju Länik, Anne Veski, Dave Benton, Toomas Anni, Piret Järvis, Lenna Kuurmaa ja mina.. khõm, Nancy. Neid nimesid võib lugeda ükskõik millisest allesolevast reisilogist, päevikusissekandest või mistahes arvepidamisest. Laulud ei jäänud koosolemistel olemata. Igaüks oma repertuaarist ja viimaks kõik koos. Aga need laulud kultuurseid kõrvu ei kannata ja jäävad eestikeelseid rahvaviise mittemõistvate Liége’i (maja)seinte vahele. Elu möödus enamasti belgia šokolaadi, kohalike kuulsate gaufre’ite, õlle ja Sangria hõngus. Palderjan kvalifitseerus seega automaatselt Ida-Euroopa meelelahutuseks. Liiga madal ja tühine, et EL-i peariigis end sellega rahustada…
Niisiis. Tantsu ja tralli sai ka. Kõike sai. Sellises riigis ei koonerdata millegagi. Endorfiine sadas kui lund Eestimaa talves. Sanatoorne väljasõit rohelusse.

Meie enda esinemine võeti vastu võõraste poolt suure aplausi, tunnustavate kommentaaride, minimalismist innustatud vestluste ja sõbralike õlalepatsutustega ning omade poolt (Maarjamaalt) intervjuuga AK-le ja minireportaažiga Kultuuripealinn 2011 raames. Pole paha. Viimane konn ulpis laia jõe laisal voolul võrdlemisi edukalt.

Viimasel ööl ei saanud me sõba silmale ja läksime kord veel linna nautima. Liége’i kuulsad trepid said vallutatud (kellele esmakordselt, kellele teist või kolmandatki?), öist linnatuledemerd sai peopesal hoitud ja miski hingest ja südamest maha jäetud. Osa häält ka kindlasti, sest laulu võtsime ikka üles. Lausa mitu. ..kümmend. Sumbusime hostelisse naasnuna mõneks tunniks unne ja.. varahommikune äratus ning söömine tähendas ähvardavalt peatset lahkumist. Keerutasime. Mina komberdasin esimesena uksest sisse ja pälvisin sellega Superahvi tiitli. Lihtsalt Jörpa laulis mulle. Teised surusid kätt. Sõit Brüsselisse, niisamuti lend Riiga kulgesid uneudus. Kõik noristasid. Kes kelle õla või süle või selja leidis. Mäletan vaid üürikesi hetki autost välja tulles ja kuidagi kompsudega lennuki peale saades.. Ahjaa, fraas “Au revoir, Belgique” lendas ka ühishäälselt Charleroi lennujaama kohal… Ning taas.. Uneudu.
Virgusime Riias. Ning sealt alates tabas meid Ida-Euroopa kogu oma karmi reaalsuse ja argipäevahallusega. Buddha pea oli pagasis katki murtud ning halb õnn oli garanteeritud. Pelmeenid Riia vanalinna restoranis olid mõningaseks lohutuseks. Ja traditsiooniline bussisõidumäng (mitu tundi see kestiski?) lennutas ka aega üsna edukalt. Kuni me viimaks nädal pärast esimest maru õhtusööki teiseks koduks saanud Georges Simenon’i nimelises hostelis taas Tartu bussijaamas Eestimaa hilistalvist õhku sisse hingasime…
Tüsistusi, nagu pärast Minskist tulekut, ei olnud. Hea mälestus heast festivalist oli küll. Siiani on.

Trt/ Mstv

Et aega ja ruumi mitte unustada, tuletas kalender end Eestis meelde naistepäeva ja vastlapäevaga. Ühel päeval, loomulikult, et mitte pidupäevadega ära hellitada ja tähtpäevadega priisata. Nosisime kuklit. Vaatasime Big Fishi (et esialgsed plaanid vaadata Blue Valentine’i nurjusid).
Püüdsime igaüks sobituda nii nagu oskas senisesse ellu ja jätkata peagi proovidega. Vvedenski pritsib absurdi. Halastamatult.
Kodus oli pidu. Aasta vanemaks saamine väärib ikka tähistamist ju. Ja..Õnne! Ja.. Tartus oli ka pidu. Neid on veel, kes on otsustanud vanemaks saada. Õnne veelkord! Tantsu ja nalja. Ja Liége’i huumorit.. Aeh. Klassikapärlid…

***
Enne Belgiasse sõitu otsustasin taas päevikut pidama hakata. Miski minus karjus välja (või sisse? Peitu.) ja ma ei saanud lahti küsimusest, kas oskangi enam vabalt ja sundimatult kirjutada. Mitte blogi, aga ühte sellist raamatukest, milliseid ma enne punase kiikhobuse mälestusi kaantest kaanteni täis vorpisin. Mida kõike ma sinna kirjutanud ei ole.. Kas tõesti ma nii kunagi mõtlesin? Ja mida kõike neist teada ei saa.. Hindamatu ajalooallikas. Mulle endale. Lihtsalt endale. Ilma püüdeta originaalitseda või midagi tõestada. Kui ma ka kunagi ei usu, mida ma eile, täna või homme mõelnud olen, siis kindlustan omale autentse tõestusmaterjali. Ilmselt ma ei usu, või ei taha tunnistada.. või vastupidi, tahan teada täpselt, kuidas… ? Siis on ta mul olemas.
Pealegi – sain viimaks oma nähtud unenägudest aru. Aeg annab arutust, nagu öeldakse. Ja just nii oligi..

Kuid nii palju siis heietustest.
Kevadsoojus olgu teiega.

Tervitan lauluga, mis kõlas vähemalt 10 korda iga Liége’is viibinud tütika suus, juhuslikul rue’l või külastatud hoones.. Orelipoiss, Sa olid meiega.
Ja veelkord kõik koos…

Your name isn't Rio, but I don't care for sand.

2011-02-27T22:07:00.003+02:00

Mõne asjaga, mis peas keerleb, ei maksagi võidelda. Juhuste kokkulangevuste tõttu...Ta lihtsalt tuleb. Lihtsalt on seal. Lakkamatult. Järjepidevalt. Ja mina lasen. Ja mina lasen..

Nägemiseni. Homme ei ole mind siin.

..pole ühtki mäge..

2011-02-24T22:07:00.008+02:00

Selline päev siis täna. Minu süda on seiskunud vähemalt 30 korda ja tõotab lisa.
Sellest ja külmast hoolimata veetsin oma pärastlõuna taignarulli ja põllega. Ehk et - nagu igal aastal - vorpisin lihapirukaid. Kohupiimapirukaid ka.
Köhin, kulutan ohtralt taskupaberit ja ägisen täiskõhutundest.
Hea ajastus, muidugi, kui meenutada, et nelja päeva pärast tuleb lennukile istuda, et minna ja (soovitatavalt) häälekalt endast märk maha jätta.
Kuid täna on pidupäev. Püüan unustada Estonian Airi lennukite nimevalikut (no, tõesti - Bruno!?) ja rõõmustada koos teiste kartulivabariiklastega. Elagu!

Killukene sügav-ilusat sõnumit mõtteisse kaasa..

‘Ma armastan teid, isegi kui te päriselt olemas oleksite’

2011-02-21T00:35:00.007+02:00

See nädal, mis just läbi sai, oli üks neist, pärast mida mõistad aja väärtust ning pärast mida pole elu enam päris endine. Aga eks ole iga rutiini- ja tavapärase elukeskkonnavälise sündmusega nii.
Esmalt taasalanud käre külm (ehk tsiteerides kuulsaid ja osavaid laulikuid: Disappointing change in season, cold has come again) juhatas sisse sõbrapäeva ja viimased kyogen’ide etendused Ateena keskuses. Mõned meeldivad kokkusaamised täitsid aja pärast etendusigi, nagu Pierre sõbrapäeval. Ja kolmapäevane photoshooting @Uba’s… Õhtu täis head rockimuusikat, glam’i ja fotokaamera jaoks liiga valget naeratust. Polnud ammu näinud ja seetõttu oli väga tore end ühise kunsti nimel üles lüüa ning ‘töö’ kõrvalt ka nalja teha ja elust rääkida.
See, et neljapäeval oli proov, on küllaltki trafaretne märge. Aga reede seevastu algas varajase loenguga ja ambivalentsete tunnete ja mõtetega nädalavahetuse suhtes. Ometigi istusin külmas rahus ja siiski ootusärevalt bussile ning sõitsin läbi veel külmema pärlendava hommiku linna, millest mälestused on samuti väga kahetised – Viljandisse. Ent ma polnud üksi. Peale ‘suure juhi’ tuli sama bussiga ka K.L. ning nii me üheskoos suundusimegi kultuurimekat avastama ja aega surnuks lööma. Teiste saabumiseni oli ~4h aega ja võimalusi turisti mängida ei saanud ometigi kasutamata jätta.
Tuli välja, et me oleme lausa hämmastavad - selle ajakese surnuks tagumises. Me võime omale tegevust leida nii Rahva Raamatus põneva lektüüri uurimisega, Viljandis Viljandi kohvikus olesklemisega, tänavate ja parkide avastamisega, kaubamajades kõikvõimalike vähegi silmapaistvate produktide uurimisega ning parklates seisvate autode numbrimärkide äraarvamisega. Ning ikka veel jäi meil kaltsukate-ring tegemata..
Jah, Kultuuriakadeemia seisab ikka sama koha peal, niisamuti need pingid, mille peal ma kord krokodillipisaraid valasin, nõnda ka Tareke ja üldse - näib, et elu rõkkab seal samamoodi kui viimase külaskäigu ajal.
Saabus ka ülejäänud seltskond ning 9. tudengite teatripäevad kuulutati avatuks. Ametlikult.

Et ma ei oska neid kolme päeva piisavalt ülevaatlikult ega kõikehõlmavalt kirjeldada, proovin talletada kas või murdosa nendest mälupiltidest, mis peas tiirlevad, ning kümnendiku neist meeleoludest, mille täna endaga Viljandist kaasa tõin.
Meil oli tore. See on peamine. Ja minu kahetised tundmused ei olnud üldse õigustatud. Jah, TÜT muidugi ei hoidnud end tagasi. Kerge miniMinsk oli seekordki. Aga need hommikused köögifilosoofiakillud kohvikus, ühised vestlused kohvikulaua taga sinisel diivanil oma päeva oodatumaid tunde mööda saates, kella kümnesed õpitoad, teatrielamused (või –elamatused), ühine panus meie etendusse, mõnus-surisev lavapalavik ja julgustavad rühmakallid – need tegid meie sealolemisest järjekordse hea emotsiooniga “väljasõidu rohelusse”.
Ent Viljandi tõi mu teele nii mõnda muudki. Eks muidugi õhtused peod, hiliste öötundideni kestvad jalakeerutused, vanad ja uued-vanad tuttavad. Tantsusaalis pole TÜTikate kõrval vastast (või ruumi), see on selge.
Teise päeva peo jätsin mina külastamata. Kas siis külma tõttu või sellepärast, et mõte osa võtta kusagil-kusagil toimuvast korteripeost (just nagu esimesel õhtul) ning seiklemisest pakaselistel Viljandi tänavatel ei tundunud nii hea kui mõte võimalusest kuulata mahedat ambient live-muusikat, süüa Statoili kabanossi, marurahulikust vestlusest elust-maailmast-inimestest kuuma teetassi taga, soojadest Nussa-saiadest ning küünaldekumas üllatusest. Muidugi, seda kõike ma ette ei teadnud. Aga tagant järele võin olla rõõmus, et Eesti on väike ja kõik teed viivad mingil hetkel ühte punkti.
Seega – võin jääda oma valikuga rahule ja usun, et tütikatel oli ka kindlasti lõbus. Eriti pärast pingelangust, kui etendusega maha oldi saadud.
Tagasiside “žürii” poolt oli võrdlemisi hea ja tasakaalukas. Öeldi seda. Ja öeldi teist. Ja vaatajate arvamusi kuulnuna (vähemasti ühe vaataja) julgen väita, et läks korda.
Uus hommik, uued mõtted, uus aeg sinistel kohvikudiivanitel. S.P. laotas jälle laiali oma filosoofiaarsenali, pannes meidki, kes me aeglesime selles rahuhommikus seal kohvitassi taga, kaasa mõtlema ja uusi alternatiive elunähtustele leidma. Ta väitis, et armastab meid kõiki. Armastab isegi siis, kui me päriselt olemas oleksime..
Ja see on nii õige. . Tõepoolest.
Või laused “Kõik, kes pole aru saanud, et nad näevad und, valivad Reformierakonna”, "See, kes tõstatab probleemi, peab selle ise ka lahendama", "Ott, maga edasi – Sa näed und.” jpt.
Lisaks mõtted Oti postmodernist olemisest, Jürgeni kaisukarust ja ise oma kaisukaru olemisest, ajast, oma koha leidmisest elus, buddharavi(la)st, zen-nudismist, loomulikult freestyle’ist jne jne .. Milline vaimne rännak see oli! Karlfatzerilise tagasisõidu ajal hoog ei raugenud. Sõime šokolaadikomme ja mõtlesime kõikvõimalikes võtmetes enda eksistentsi üle järele. Tartu tõi meid tagasi külmale maapinnale ja kainele asjalikkusele.

Viljandiga on vist alati see teema, et sealt naasnuna näib, nagu muu maailma jaoks möödunud kolm päeva oleks mul kolm aastat.
Ei oska veel mõelda, et ees ootab peagi Liege. Ei oska. Küll jõuab. Tark teatavasti ei torma.

“Elu on nagu dražee”

Saaga jätkub.

2011-02-09T00:32:00.004+02:00

Eile öösel: rand. Lai varakevadine (või sügisene?) sombune rand. Ja liiv. Tuhmpruun liiv. Lained. Tuul. Rand.

Täna: nelgid. Vanaroosad ja kollased. Nukrad, täis nostalgiat.

Ei no, tore. Mis järgmiseks?
Ootan põnevusega.

Beach
To see the beach in your dream, symbolizes the meeting between your two states of mind. The sand is symbolic of the rational and mental processes while the water signifies the irrational, unsteady, and emotional aspects of yourself. It is a place of transition between the physical/material and the spiritual.

To dream that you are on the beach and looking out toward the ocean, indicates unknown and major changes that are occurring in your life. Consider the state of the ocean, whether it is calm, pleasant, forbidding, etc.

To dream that you are looking toward the beach, suggests that you are returning to what is familiar to you. Alternatively, you may be adapting or accepting to the changes and circumstances in your life.

Sand
To see sand in your dream, signifies a shift in perspective or a change in your attitude. Consider the familiar phrase, "the sands of time" in which it may be suggesting that you are wasting your time or letting time pass you by. If the sand is wet, then it indicates that you are lacking a sense of balance in your life

Carnation
Good thoughts, or the idea of someone thinking well of you. Vague or questionable feelings toward another person. Consider how you feel about carnations. For example, if you consider them to be cheap, they might represent an empty or meaningless gesture.

Veel treppe.

2011-02-06T13:41:00.003+02:00

Endiselt ei tea, kuhu need viivad. Seekord betoonist, kusagil maa all, underground'is. Toomemäe all. Trepid. Kas välja saab ülalt või altpoolt? Kuhu need trepid viivad? Ema ka ei teadnud. Eksinud koos minuga. Ja KJ ei ilmunudki välja. Panin ta nime reisjate nimekirja, aga teda ei tulnudki. Koht nr 38 jäi tühjaks. Kuhu me oleksime küll sõitnud?

Ma ei saa oma unenäomaailmast enam aru.

Säh teile kooki ploomiga.

2011-02-05T21:35:00.004+02:00

Reede õhtu oli mainitult koogine. Tegin vaheaja lõpu puhul (või siis niisama suurest kokkamise soovist) hapukoore-purukooki kollaste ploomidega, et mitte alluda kiusatusele järjekordset mõistatuslikku kultusfilmi vaadata. (Süüdlaslikult pean tunnistama, et käisin täna ikkagi raamatukogus.. Selline asi nüüd minu öökapil. Must. Ja punase õunaga. Võeh. .. –Hasn’t stopped me reading, has it.)

Muidugi. Olles saanuna väga tigedat ja nördinud tagasisidet oma eelmise postituse kohta, ei kavatse ma siiski “midagi sisukamat ja huvitavamat” postitada. Nii et mossita aga edasi, pole tõesti mõtet rääkida minuga nädalaid või kuid või mis iganes. Paraku – nagu minu eelmise sissekande mõistukõnest ilmneb – ei teinud ma tõesti midagi vähem igavamat ja paraku ei kavatse teha ka. *ninanips*
Niisiis. Olen nüüd oma ülbuse välja valanud, teinud end huvitavaks ja küpsetanud kooki. Ahjaa, ja mul on raamat. Filmid on ka. Ilmselt need ootavad, mis on mõistagi väga alatu nende suhtes, arvestades neist etteseatud eelistusi. Vahel on elu ikka nii ebaõiglane. Aga mul on see vabadus teha valikuid, right.

Endiselt on õhus küsimus: kes soovitas mulle filmi The Sensation of Sight ? Oh, mälu..

Ja kuhu me oleks jõudnud selles päratu suures ja keerulises lossis, kui me oleks läinud edasi mööda vaibaga kaetud laiu treppe kaugemale (võimatu oli eristada, kas üles- või allapoole) – edasi sealt, kuhu külastajate silm poleks tohtinud näha ega jalg astuda? Mäletan vaid, et sinna poleks tohtinud minna. Vähemasti mitte ilma tasumata (mis oli tasuks, jäi samasuguseks mõistatuseks, nagu see loss isegi). Niisiis läksin ma ühe ukse juurde ja viskasin pastapliiatsi ühe naise laua juurde, kes külastajatel silma peal hoidis. Tema kummardus seda üles võtma ja mina jooksin esimesest süngest võlvialusest sisse. Treppidest üles ja alla. Sügavamale lossi (või selle katusekambrite poole). Kuhu jäi C.? Mis paiknes nende uste ja seinte taga? Ning kuhu kadusid teised? Miks me ööbisime selles lossi saalis? Kes olid need inimesed seal?

Ilmselt ei saa ma seda iialgi teada.

Et tu, D.?

2011-02-04T15:42:00.009+02:00

Eile õhtul tegin midagi, mida olin lubanud viimase piirini edasi lükata. Alluda ühiskondlikele õhutustele ja nähtamatule survele ei tundunud olevat minu rida, ja nii või naa oli asi siiski pigem põhimõttes. Pealegi ei paistnud sel survel olevat mingit ratsionaalset alust, põhjendust oma äratasuvuses. Aga nüüd.. Nüüd olen ma üks neist. Neist, kes teavad. Neist, kes on näinud.

"And that's how the lion fell in love with the lamb."

Antud juhul on tegemist kõikide naiste ürgolemusliku ideaaliga, ma usun. Sellisega, kelle ihalus on sissekodeeritud; kes teadvuses maha salatakse, ja keda päriselus olemas ei ole.
Aastaid tagasi oleksin vabisenud ja tema pärast öösiti patja nutnud. Nüüd ei nutaks. Olen selleks liiga vana ja .. kas ma kõlan resigneerunult?
Nüüd jälgin külma rahuga vaid tema silmi ja lasen taustal kõlaval Blue Foundationil end kaasa haarata. See on mu lemmik osa. (Muse on otseloomulikult ka hea, kuid sobimatu üldise emotsionaalse seisundiga, kui seda üldse sellisel kujul eksisteerib). Ja üldsegi.. mulle meeldivad rohelised silmad. Ning tema 320-volti-soeng-24/7 ei paelu ka mind kuigivõrd. Silmikriipivast kehvveresusest rääkimata.

Aga siiski.

Mitte tõsiasi, et sellega on nüüd algust tehtud, vaid teadmine, et ma plaanin olukorraga süvitsi minna, on hirmutav. Juudas. Ei oleks uskunudki. Loodan siis, et mind lootusetute alla ei tembeldata ja et ma sellest eluga (ja mainega) välja tulen.
Kunagi ma lubasin... Oeh.
Kujutan juba ette, kuidas ma sünkjas ööhämaruses nurgas oma valgustkartvaid tegusid teen.
Jah, homme lähen raamatukokku...

Ma luban, et korvan selle salapatu kuidagi. Millegagi, mis valgust ei karda, mis on liiga eluline ja hambutu, et olla ohtlik .
Ma lähen ja küpsetan koogi.
They'll never know...

"What a stupid lamb. "
"What a sick, masochistic lion."

(Looma)huumor

2011-01-31T22:33:00.004+02:00

Kui juba sellel lainel olek on ning kuna ma sellest juba juttu olen teinud, siis peaksin väiksema kategooria patuks järgnevaid videoid mitte ära märkida.
Mäletan nendega seoses üht hilist jaanuarikuu õhtut, mil need mul pisarad silma tõid. Jah, see õhtu, kui ma laua peal nutsin.
(min 12+ lisaeluaastat)

(Kajuti)huumor

2011-01-30T22:39:00.005+02:00

Kolmapäeva hommikul paistis päike. See ei olegi nii trafaretne ilming, kui arvata võiks. Kui me C.-ga Tallinna poole teel olime, ütles ta mulle, et on päikest köögikapi peal nähes isegi ehmatanud. Seega viimasel ajal ei ole helget ja säravat aega just heldelt jagatud. See hommik oli aga meeldivaks erandiks. Tallinn tervitas meid küll esmalt nörritava udu ja sombuilmaga, kuid ainult ajutiselt. Nii või naa polevat jumal maailma loomisel kunstiteadlikkust üles näidanud, sobitades plassi ja keskpärase tumerohelise metsahorisondi kohale helesinise pastelltaeva. Eks sellest vestlusest sai alguse ka ebatsensuursete väljendite asendamine värvinimetustega.

Stockholmis pidavat samuti pidevalt kehv ilm olema. Nemad seal ilmselt mõistaksid keskmise eestlase muret valgusrikka ajaga seoses. Mis seal ikka. Inglaslik ilmatundlikkus ei mõjutanud kuidagi meie plaane. Saime neiu K. ja KJ-ga Norde Centrumis kokku ja asusime süüa varuma (sest mis meie plaane kujundas, oli teadmine laeva ja heaoluühiskonna hindadest). Laeva peale asumisel tervitas mingi pikanokaline karvane olend (kes kujutas endast vist miskit linnulist) ja haaras meid pildi jaoks kaenlasse. No, vahva.

Edasise 16 h jooksul sündis kajutis nr 8716 ohtrasti humoorikaid eluseikasid. Juba tavaks saanud kaardimängus panime proovile oma loomingulisuse, reaktsioonikiiruse ja järjekindluse. Kiiremad (ja parimad?) kaardikrabajad said ristitud pihvideks, aeglasemad saiaks (kõik taandus ju ometigi einele). Kapten palus hädaolukorras maadligi hoida ja mina hüppasin Sea Pub’is üle 'reelingu'. Eks ikka selleks, et kajutisolijatele näidata, et olen lahe. Khõm. “Kood 1177567488 – sinises blondiin on tagaotsitav” (“Kood 1177567489 – köögist said porgandid otsa”). Üks samasugune kood, mõningase variatsiooniga numbrites tähendas veel uppumist. Ah, nalja kah. Trikitamiste kõrvalt sai tantsu vaadatud ja tehtud ka. Ja hommikune dušš, mis ilmselgelt vett sisaldab, tundus ärkajaile mittehurmutav.
Selle-eest oli Stockholm päikseküllane. Jahedapoolne, aga särav ja valge. Mitte nii särav ja valge, kui kuningaloss ja kuningliku residentsi ruumid (oi, ja neis ei olnud luksusega tagasi hoitud), kuid vanalinna majade vahelt silma vilksav päiksepoiss oli siiski armas.

Aega oli palju ja samas liiga vähe. Viie tunni jooksul jõudsime paar korda metrooga sõita, vaadata lossi ja arhitektuuri ja vilksamisi kirikuid, jõge, peatänavat, tantsu- ja teatrimuuseumi, Gustav Adolfi platsi, Karl XII parki ja ooperimaja (väljast küll). Ning nipet-näpet kaubamajasid, raamatupoodi, mõnda juhunäitust, rootslaste
"burgerikuningat" ning – ahjaa! – tasuta WC-d (sellist asja seal juba naljalt ei leia). Kõikjal olid kruiisivad eestlased ja venelased, rootsi keele peale sattusime kindlasti vähem.

Samal ajal uudistasid neiu K. ja C. Nationalmuseumi’s maalikunsti.

Õhtu laevas kulges kohati päevaväsimust peletades ja siis jälle sellele järele andes. Et mitte tarbetult aega maha magada, tegime C.-ga elu huvitavaks ja suundusime laeva peale fotosessioonile, teemaks “Mina ja roosa”. See oli tõeline jaht. Arvan, et saime nii mõnegi trofee. “Jüri ja Mari” ning “Kõrberotid” olid ka sel õhtul teemaks, taustaks rootsi MTV (kui just laeva-kanalist ringi möllavat rahvast ei vaadanud). Ühel hetkel läksime Sea Pub’i ja et asi ikka võimalikult piinlikuks ja narriks ajada, läksin karaoket laulma (mis enesestmõistetavalt napsitanud ja üleforsseeritud muusikataustaga paigas oli kunstilises mõttes lauslollus). Ei laulnud. Püüdsin melust ja fonost üle karjuda. Aga vähemasti sain sisimas naerda. Eluterve eneseiroonia.
Öösel tegime veel nalja. C. arvas, et ta on Jeesus Kristus (mis oli õigesti arvatud), K. ei suutnud aru saada, et ta on Läti Henrik, KJ ei osanud pikka aega selle peale tulla, et on Pöial-Liisi ja mina olin peaaegu taaskord loobumisvõitu andmas, enne kui tabasin, et olen Unemati. Nende õilsate tiitlitega uinusime.
Järgmine päev tervitasin taas Tallinna ja ei saanud enam turistirollist välja. Kallid reisikaaslased ei lasknud mu identiteedikriisist end heidutada ja tegid mulle ausa kiir-ekskursiooni Tallinna peal (koos lühida ajaloolise infoga). Kõik esmajärjekorras (lähimad jalutuskäigu kaugusel olevad) must-see-kohad said külastatud. Olen nüüd rõõmus ja uhke.
Kruiisi ja kruiisikaaslaste üle ka. Kohe kindlasti.